Neljapäevase Euroopa Keskpanga otsuse järel tuli kuidagi tuttav tunne. Raha trükitakse juurde summades , mida keegi ammu enam ei hooma. Samas räägitakse suure nominaaliga rahatähtede käibelt äravõtmisest. Neid otsuseid tehakse meist kaugel pealinnas. Eestis kütab kirgi võimalik fosforiidi kaevandamine.
Aasta ei ole 1988 või 1990 vaid on 2016. Aga sarnasusi on liiga palju.
Võib-olla elame praegu ka mingis murrangulises perioodis?

Euroopa Keskpank astus sammu, mida temalt oodati. Üleliigsest võlakoormast, mis paljusid riike koormab, saab lahti kas võla osalise kustutamisega või inflatsiooniga. Inflatsioon peab olema kõrgem kui võlakirja intress. Kui niimoodi kümme või kakskümmend aastat „aurutada“, muutuvad laenusummad väikeseks ja laenusaajad jällegi maksejõulisteks. Keegi meist ei taha ju nõustuda olukorraga, kus ühe hetkega tuleb näiteks hoiustest või pensionisambast veerand või kolmandik maha kirjutada. Palju valutum on kümmekond aastat igal aastal teenida protsent või kaks inflatsioonist madalamat intressi. Ning sisuliselt kaotatud veerandist või kolmandikust pika aja jooksul lahti saada. See küll ei meeldi hoiustajatele aga demonstratsioonile veel keegi ei lähe. Just niimoodi raha juurde trükkides on viimased aastad hoiustajate taskust raha võetud ja laenusaajatele antud. Ja nii see jätkub veel mõnda aega.
Igal juhul viib Euroopa Keskpank ellu väga riskantset poliitikat aga teised lahendused oleksid ilmselt veel riskantsemad.

Sellises olukorras tekib küsimus, mis saab meie pensionisammastest? Kas on mõtet korjata pensionipõlveks kui meie pensionifondide tootlused on nii madalad? Või on kasulikum hoopis osta mingi reaalne vara. Juba mõnda aega on õhus küsimus, kas riik ei peaks laenu võtma?
Igal juhul murrangulistel aegadel ei ole olnud kasulik olla hoiustaja.

Küsimusi on rohkem kui vastuseid ja aeg on aruteludeks küps.