Eetris Vikerraadios 15.jaanuaril 2019

Viimastel kuudel räägitakse üha sagedamini võimaliku majanduskriisi teemadel. Sellest räägivad nii analüütikud kui ka ettevõtjad. Mõned ettevõtjad ütlevad lausa välja, et nemad ootavad uut kriisi.

Ma tahan täna rääkida mõistetest ja sellest, kuidas inimesed erinevaid sõnu tunnetavad. Mul on tunne, et meil lähevad segamini majanduslanguse ja majanduskriisi mõisted.

Majanduslangus on olukord, kus majandus kaks järjestikust kvartalit kahaneb. Kasvõi 0,1 või 0,2 protsenti kummaski kvartalis. Kas enamus meist seda kriisina tunnetaks? Ilmselt mitte. Me tunnetame siis, et majandus ei kasva. Aga me kindlasti ei tunneta kriisi.

Majanduskriis on olukord, kus toimub järsk muudatus. Justnimelt järsk. On selle põhjus siis mõne majandusmulli lõhkemine või suured probleemid panganduses.

Näiteks langes meie majandus 2008. aastal 5 protsenti ja 2009. aastal 14,2 protsenti. See oli väga tõsine majanduskriis ja majanduse langus oli võrreldav 1990ndate alguse langusega.

Aga meie toonase suure majanduskriisi põhjus ei olnud ainult rahvusvaheline majanduskriis. Tegelikult oli selles languses vähemalt pool süüd meie endi juhtimisvigadel. Seda kinnitavad näiteks faktid, et Saksamaa majandus langes 2009. aastal 5,6 protsenti ja Soome oma 8,4 protsenti. 2008. aastal oli mõlemas riigis veel väike majanduskasv.

Ehk eelmine kriis, mida me kõik kriisina mäletame – ja mis assotsieerub meil sõnaga majanduskriis – oli väga-väga tõsine kukkumine. Meid tabas korraga isegi kaks kriisi, üks rahvusvaheline ja teine kohalik. See oli kümmekond aastat tagasi.

Täna on meie eksport suurem kui import ja ka laenukasv on mõistlik. Olukord ei ole võrreldavgi sellega, mis valitses kaksteist aastat tagasi. Lisaks on meie panganduses väga suured puhvrid. Oleme eurotsoonis ja keegi ei hakka enam krooni vastu spekuleerima. Ettevõtetel on suuremad reservid, samuti eraisikutel.

Kas kusagil on majandusmullid? Ehk kas kusagil on inimesed kaotanud konservatiivse mõtlemise ja muutunud oma ootustes liialt ebarealistlikuks? Ja kas need mullid on kohalikud või globaalsed?

Muidugi on. Alati on olnud. Eelmisel aastal lõhkes bitcoin’i mull. Bitcoin’i hind langes aasta jooksul üle kolme korra, aga see ei tekitanud mingit suuremat paanikat või kriisi. Samuti langesid aasta teises pooles mitme tehnoloogiaettevõtte aktsiad. Ka see ei toonud kaasa mingit suuremat kriisi.

Samas on tehnoloogiasektoris paljudes kohtades juba mõnda aega ülekuumenemise märke. Kuhu see viib, näitab aeg. Kui selle tulemusel peaks start-up -ettevõtete rahastamine keerulisemaks muutuma, mõjutab see ka meie majandust.

Kuid vajadus digitaliseerimiseks on üle maailma väga suur ning isegi kui kusagil peaks nõudlus kokku tõmbuma, tekib teistes kohtades nõudlust juurde.

Kui me tuleme tagasi Eesti majanduse juurde, siis siin võivad paljudel ettevõtetel tulla probleemid seoses kiire palgakasvuga. Aga need probleemid ei löö välja järsku, vaid pikkamisi. Aastate jooksul. Kriis on midagi palju järsemat.
Isegi siis, kui näiteks pärast valimisi hakkaks uus valitsus väga suurelt laenu võtma, ei ole niipea põhjust muretsemiseks. Selleks, et ei korduks Kreeka, on Euroopa Liidu riikidel laenu võtmisel piirangud. Ka sellised populismist tulenevad riskid on meil nüüd maandatud.

Kuhu ma oma aruteluga tahan välja jõuda?

Meie majanduse vundament on praegu väga tugev ja seda ei ole mõtet võrrelda 2008. aasta omaga. Tänane olukord on hoopis teine. Ka rahvusvaheliselt on erinevad institutsioonid tegelenud sellega, et sellist suurt kukkumist nagu kümme aastat tagasi oli, enam ei tuleks.

Jah, on erinevad mullid, mis on majanduses tavaline, aga küll ka sealt õhk välja lastakse. Nagu alati. Kas see toob kaasa kriisi? Võib-olla. Aga kindlasti mitte sellise, mis oleks võrreldav kümne aasta tagusega.

Kokkuvõttes tahan ma öelda, et kui keegi hirmutab majanduskriisiga, siis ei peaks tekkima paralleel kümne aasta taguse eluga ja oluga. Tänane olukord on oluliselt kindlam. Ja samuti soovitaksin ma rääkijatel paremini läbi mõelda, kas nad räägivad majanduskriisist või nad räägivad paariprotsendilisest majanduslangusest. Sellel on väga suur vahe.

Eetris Vikerraadios 18.detsembril 2018

2018. aasta hakkab lõpule jõudma ja aeg on veidi tagasi vaadata ning püüda ka mõelda, kuidas meie majanduselu edasi võiks areneda.
Kui tahaks 2018. aastat ühte lausesse panna, siis võiks see olla umbes selline, et meie oleme olnud väga tublid aga maailm meie ümber muutub iga päev närvilisemaks ning prognoosimatumaks.

Kui tublid me siis oleme olnud?
Majanduslikus mõttes on kõige lihtsamaks ja arusaadavamaks mõõdikuks palk. Mitte SKT ega ammugi mitte sisemajanduse kogutoodang vastavalt ostujõule. Palk näitab, kus me rahvusvahelises tööjaotuses asume. Meie keskmine palk on peaaegu 1300 eurot ja mediaanpalk on suurem kui tuhat eurot. Meie palgatase läheneb juba väga jõudsalt selliste maade nagu Itaalia ja Hispaania omadele. Meie palgad on kõrgemad kui Kreekas ja Portugalis ning endisetest nn. Ida-bloki maadest on kõrgem keskmine palk ainult Sloveenias. Kui unustame ära loosungi viie rikkaima hulka jõudmisest, siis me oleme saavutanud väga-väga hea tulemuse.
Meie majandus on tasakaalus. Selle parimaks näitajaks on see, et me ekspordime rohkem kui impordime. See on kõige suurem erinevus 2006-2007. aasta buumiga võrreldes kui meie kasv põhines laenurahal. Meil jääb raha üle, mida me välismaale investeerime ja maksame vanu välislaene tagasi. Kui siin millegi üle nuriseda, siis selle üle, et vastavalt statistikale teenivad meie investeeringud välismaal poole vähem kui välismaalaste investeeringud Eestis. See on kindlasti koht, mille üle peaks uuel aastal mõtlema.
Suurt rõõmu teeb uus põlvkond noori ettevõtjaid, kes maailma vallutavad. Meie start-up ettevõtted on sellel aastal on investoritelt kaasanud üle 300 miljoni euro. Arvestades meie elanike arvu ja majanduse suurust, oleme sellega ilmselt maailmas esikohal. Aga peamine ei olegi siin mitte niivõrd rahanumbrid vaid see, et noortel on siin palju väga huvitavaid töökohti ning nad ei kipu enam niipalju välismaale tööle. Vastupidi. Meie noored ettevõtted on inspireerivad tööandjad paljude teiste maade noortele. Oleme midagi väga õigesti teinud ja tundkem selle üle rõõmu.
Ning neljandaks trendiks, mida tahaks esile tõsta on otseselt seotud meie palkade kiire kasvuga ning start-up keskkonna arenguga. Meie elanike arv ei kahane enam vaid juba kolmas aasta kasvab. Küll vähehaaval aga vähemalt rahvaarvu kahanemine on peatunud. Ka see on väga tähtis.
Ehk veelkord: oleme olnud väga tublid.

Missugused on need trendid maailmas, mis meie majandust mõjutavad?
Poliitilised protsessid Lääne-Euroopas.
Euroopas käärib. Väljendub see siis nn. kollaste vestide demonstratsioonides või Brexitis. Üleilmastumise suurimateks kaotajateks on olnud rikaste riikide nn. sinikraed. Nende elatustase ei ole viimastel aastakümnetel kasvanud ja võib isegi väita, et on langenud. Ja kui ettepoole vaadata, siis on paratamatu, et Aasia maade elatustase kasvab ja Euroopa oma püsib samal tasemel. Just majanduslikud probleemid on olnud peamiseks põhjuseks, miks on valimistel edu saatnud erakonnad keda kümmekond aastat tagasi keegi tõsiseks ei pidanud. Põhjus on väga sügaval ja lahendust ei paista kahjuks kusagilt. Seda ei ole võimalik niisama lihtsalt likvideerida. Suurema ümberjagamisega saab seda leevendada aga mitte likvideerida.
Eurole ja ka Euroopa Liidule on suureks küsimärgiks Itaalia. Itaalia paneb veel vähemalt viieks aga tõenäoliselt palju kauemaks ajaks paika ka euro intressid. Arvestades Itaalia võlakoormust, peavad intressid olema väga madalad. See aga ei sobi Saksa hoiustajatele. Ka siin on üks potentsiaalne pingekoht.
Kas USA majanduskasv, mis on varsti olnud juba rekord pika perioodi, saab läbi? Kas tehnoloogiafirmade hinnatasemed kahanevad edasi?
Kindlasti mõjutab meie majanduselu kaubandussõda Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahel. Arvestades ülemaailmset kasvavat protektsionismi, määrab see lähitulevikus väga palju.

Igal juhul on maailmas praegu piisavalt palju pingeid tekitavaid valdkondi ja piirkondi. Kuhu need pinged võivad edasi kasvada, on raske prognoosida. Olukord on mõneski mõttes murdeline.
Ma tahaksin lõpetuseks meenutada välispoliitika grand old man-i Henry Kissingeri. Kissinger andis suvel Financial Times-ile intervjuu. Kui ajakirjanik küsis, mida ta arvab president Trumpist, vastas vanameister nii. „Ajaloos on tihti nii, et mingid isikud tähistavad mingi perioodi lõppu ilma, et nad sellest ise aru saavad. Trump võib olla on üks nendest.“
Millegipärast tundub mullegi, et oleme mingi suurema muutuse keskel ja vanade trendide edasijoonistamine ei pruugi anda meile vastust tuleviku osas.
Alati on tähtis jääda kindlaks oma väärtustele ja usaldada elu. Rahulikku jõuluaega kõigile.

Ilmselt olen kõiki oma pensionifondide jutuga ära tüüdanud.Seda enam ei ole kerge alustada seda kirjatükki advendiajal. Aga uuel nädalal läheb riigikogus viimasele  lugemisele Investeerimisfondide seadus ja enne hääletamist tahaks korra veel rahva poolt valitud riigikogu liikmetele südametunnistusele koputada.

Eelnõu järgi alandatakse maksimaalset baasvalitsemistasu  määra 1.2 protsendini. Sellest tasude vähendamisest on viimasel ajal nii palju räägitud ja tundub, et ollakse rahul saavutatuga. Koos on käinud lugematud töögrupid ja ära on joodud ilmselt mitusada liitrit kohvi. Kokku on pandud väga detailne analüüs. Jne. jne.

Aga vastatud ei ole ühele ja peamisele küsimusele: kui näiteks Rootsis maksab fondi haldamine 0.1 või 0.2 protsenti ja meil näiteks 0.9protsenti, siis kuidas saame meie samasugust pensioni saada kui rootslane?  Kas ja kuidas on võimalik, et peale uue seaduse kehtestamist hakkavad meie pensionifondid enne tasude maha võtmist teenima 0.5-0.8 % aastas rohkem kui keskmine Rootsi pensionifond teenib? Ja nii igal aastal. Kas keegi riigikogu saalis istujatest usub seda? Ilmselt mitte. Ehk me programmeerime oma seadusesse sisse selle, et vaatamata samasuurtele maksetele jääb meie pension oluliselt madalamaks näiteks Rootsi omast.

Rootsis on pankade pensionifondide tasumäär alates 0.2  protsendist aastas. Meie keskmine tasumäär on 2018. aastal on üks protsent. Rootsis on lisaks pankade pensionifondidele näiteks ka riiklik pensionifond ja seal on fondi haldamise tasu 0.1 protsenti. Jah. 0.1protsenti.

Meie pensionifondid investeerivad enamuse oma rahast väljapoole Eestit. Kui fondid oleks investeerinud Eestisse, siis saaks väita, et seoses kiirema majanduskasvuga peaksid siinsed investeeringud ka rohkem tootma kui näiteks Rootsi või Soome omad. Siis oleks põhjendatud ka veidi kõrgemad fondihaldustasud. Lühidalt: kõrgema tasu oleks kompenseerinud kõrgem tootlus. Aga oleme oma raha väljapoole Eestit investeerinud ning ei ole põhjust arvata, et meie fondihaldurid on suurel maailmaturul teistest osavamad. Ka  ajalugu ei ole seda kinnitanud. Ehk selleks, et saada rootslastega samaväärset pensioni, ei tohiks meie tasud olla kõrgemad kui Rootsis pensioniks kogujal.  Ainult nii oleks võimalik, et saaksime tulevikus õiglast pensioni. Eesmärk ei ole ju lihtsalt raha koguda vaid teenida mõistliku riski juures maksimaalset tulu.

Rootsi keskmine netopalk on kolm korda Eesti omast suurem. Nominaalne SKT inimese kohta on suurem ainult kaks ja pool korda. Ja arvestades ostujõud,siis 1.6 korda. See vahe ei ole enam üldse nii suur.

Meie majandus on väga jõudsalt kasvanud ning oma elatustaseme tõusu üle võime tõepoolest uhked olla. Vaadates majanduse ja palkade dünaamikat võiks ju arvata, et tänastele kolmekümnestele paistab juba üsna helge pensionipõlv. Aga selle pildi rikuvad ära meie pensionifondid.  Isegi kui õnnestub kogu elu rootslasega samasuurt palka saada,  on meie kogumispension ikkagi väiksem. Ja me isegi ei püüa seda sama suureks saada. Lisaks tuleb rootslaste kiituseks veel öelda, et vähemalt riikliku pensionifondi materjalides võrdlevad nad fondi tootlust palgakasvuga. See on sama, mida räägib Kristjan Järvan. Minu arvates peaks ka meie fondide esitlusmaterjalide juures olema tootluse võrdlus palgakasvuga. Saaksime kohe aru, kas II sambal on mõtet või mitte.

Vaatan, et eelnõu esitaja on rahanduskomisjoni aseesimees Taavi Rõivas. Hr. Rõivas on lõpetanud Tallinna Reaalkooli ja oskab kindlasti liitintressi arvutada. Ta võiks ka teistele riigikogu liikmetele näidata kuipalju nad selle eelnõuga pensionipõlves kaotavad. Ehk kuipalju oleks meie riigikoguliikme pension suurem kui ta  korjaks raha mitte Eesti vaid Rootsi pensionifondi. Näiteks sama panga pensionifondi Rootsis. Aluseks võiks võtta näiteks sama fondi tootluse juures tasude erinevus pool protsenti.  Seni on see teatavasti olnud üle ühe protsendi. Rääkimata rootslaste kõrgemast varade tootlusest.

Samuti võiks riigikogu liikmetele näidata kuipalju nad hakkavad iga kuu kaotama siis kui raha maksab välja mitte Rootsi riiklik pensionifond vaid Eestis asuv kindlustusselts. Mõlemad ülesanded võiksid olla näiteks gümnaasiumi matemaatika eksamil.

Ma tahan kokkuvõtteks öelda, et see seaduseelnõu on küll parem kui olemasolev seadus aga see on praak. Ta ei võimalda koguda samasuurte maksete juures samasuurt pensioni kui meie naaberriikides on võimalik.  Meie süsteem vajab palju suuremat muutust. On see ainult kohustuslik I sammas ja pensioniks kogumise vabatahtlikuks muutmine või näiteks ühe riikliku fondi loomine, kus on minimaalne tasu määr. Näiteks 0.2 protsenti. Juhul kui teise sambaga jätkata, tuleb võtta eesmärgiks, et tootlus on suurem kui palgakasv.

Me vajame oma pensionipõlve huvides oluliselt suuremat muutust kui see, mida seadusega vastu võtta plaanitakse.  Loodetavasti said kõik, kes artikli läbi lugesid, vastuse pealkirjas esitatud küsimusele.

Avaldatud ERR-is 27.november 2018

8. novembril avas Tallinnas uksed uus kaubanduskeskus T1. Ma ei ole jõudnud seda veel vaatamas käia, aga piltide ja video järgi tundub olevat väga ilus. Kindlasti lähen varsti uudistama, sest oma silm on kuningas.

Ainult kolm päeva hiljem ehk 11. novembril korraldas Hiina internetikaubamaja Alibaba tõelise ülemaailmse ostupeo. Ostufestivali nimi on üksikute inimeste päev. See on päev, kus kõik, kellel ei ole kedagi, kes neile midagi kingiks, ostavad ise endale kingi. See päev on Alibaba poolt välja mõeldud ja see töötab. Nagu valentinipäev või must reede. 

Selle aasta üksikute päeva käive internetikaubamajas oli 27 miljardit eurot. Ehk veidi suurem kui meie selle aasta sisemajanduse koguprodukt.

Kokku võeti vastu miljard tellimust ja esimesed sada tuhat saadetist viidi kohale kahe ja poole päevaga.

Ostjaid oli praktiliselt maailma igast riigist. Enim oli ostjaid loomulikult Hiinast, järgnesid Jaapan, Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Korea, Saksamaa ja Austraalia.

Müügil oli 180 000 erinevat kaubamärki. Huvitav, mitu Eesti kaubamärki seal esindatud oli? Kas oleme juba olukorras, et kui sind ei ole Alibaba kaupade nimekirjas, siis ei ole sind olemas?

Milleks pangakaart?

Hiina majandus on ime. Ja see ime on toimunud viimase 25-30 aasta jooksul. Meie silmade all. Ühe põlvkonna jooksul.

See on midagi täiesti uskumatut. Mõtlen tagasi oma esimesele Hiinas käigule, kui mul 2005. aastal õnnestus kuuluda president Arnold Rüütli riigivisiidi delegatsiooni. Sain enda arvates aru sealsest potentsiaalist, aga midagi sellist ei osanud ma siis küll ette näha. Hiina areng on olnud rohkem kui muljet avaldav. 2005. aastal olime tehnoloogiliselt samal tasemel või eespoolgi. Täna enam mitte. 

Valdkond, mida ma rohkem tunnen, on pangandustehnoloogia. Ka selles on Hiina esimene maailmas. Või mis pangandus see enam meie mõistes ongi. Seal on traditsiooniliste pankade kõrval palju alternatiivseid tegijaid, kes eriti veebimaailmas pankadele ammu koha kätte näitavad. Tenpay ja Alipay on neist kuulsaimad. Aga mitte ainult.

Maksed telefoni abil QR-koodiga, mitte plasttükiga, mida me pangakaardiks kutsume. Milleks see tükike plasti meie rahakoti vahel, kui igal inimesel on taskus telefon? 

Online-laenud loomulikult. Laenu üle otsustab algoritm ja otsus tehakse vähem kui minutiga. Inimesi protsessis enam vaja pole.

Kui meil oleks hiinlaste efektiivsus, siis kuluks kõikide eraisikute laenulepingute tegemiseks Eestis aastas vähem kui pool miljonit eurot. Praegu on see summa umbes sada korda suurem. Kui me saavutaksime hiinlastele lähedase efektiivsuse, siis töötaks 5-10 aasta pärast panganduses viis korda vähem inimesi. Ei ole just hea uudis neile, kes ülikoolis pangandust õpivad.

Eesti Post teeb pankadele silmad ette

Kakskümmend aastat tagasi olid Eesti tehnoloogiavedurid pangad. Hiljem riik. Enam mitte. Arengut veavad uued tehnoloogiaettevõtted, kelle peamised turud on kaugemad maad. Selles vallas oleme teinud tosina aasta jooksul läbi tohutu arengu. Mäletan väga hästi, millisel tasemel oli meie ettevõtjate ja ka ühiskonna arusaamine riskiinvesteeringutest ajal, kui me Arengufondi käivitasime. Täna elame täiesti uues maailmas. 

Ajaga on väga hästi sammu pidanud meie riigifirma Omniva, mida me veel mäletame Eesti Posti nime all. Omniva juhid said aru maailma arengutest ja teevad hiinlastega edukat koostööd.

Hea näide sellest on hiljuti avatud logistikakeskus Jüris. See ehitis on minu jaoks üllatavalt suur. Mitte väga ammu avatud Pallasti tänava keskus mõjub uue ehitise kõrval väga miniatuursena. Minu teada on neil praegu ajutised käivitamisprobleemid, aga küll neist ka õige pea jagu saadakse.

Igal juhul on Omniva areng muljetavaldav ning kuidagi ei saa väita, et riik on halb peremees. Kõik sõltub ikka eeskätt inimestest.

Kes oleks osanud kakskümmend aastat tagasi arvata, et Eesti Post teeb pankadele innovatsioonis silmad ette? Aga praegu see nii on.

IT-loole uus start

Areng on tsükliline ja tsüklite pikkus aina lüheneb. Järjest vahetuvad arenguvedurid. Sellega seoses tundub, et me peaksime oma riigi IT-loole uue stardi tegema. Ei ole kuidagi innovaatiline jagada igale kuulsamale külalisele kiibiga plasttükikest. Siin oleme kahjuks oma arengus toppama jäänud. Nagu ka panganduses, kus välisomanikud investeerimise asemel dividende maksavad. 

Mõeldes kõikidele nendele arengutele on huvitav mõelda, mis meid kümne aasta pärast ees ootab. Kas enamik kaubanduskeskustest on Alibaba ladudeks tehtud või käime kaubanduskeskustes uisutamas ja talvel jalutamas? Kas väljas õhtustamise asemel tellime toidu hoopis koju? Või leiame aega ning käime endiselt kohvikus ja restoranis?

Või on kõik samamoodi, sest meie turg on pisike ja pole suurtele tegijatele huvitav ja me ise oleme konservatiivsed?

Või tuleb hoopis võtta eeskuju ühest kohvikust Voorimehe tänaval, kes ütleb, et neil ei ole wifit – rääkige parem teineteisega.

Kas ei ole ilus mõte? Eriti mõeldes nendele üksikutele inimestele, kes päevas 27 miljardi eest kaupu ostsid. Kaupu saab internetist osta, aga inimesega tuleb ikka päriselt suhelda. •

Veidi rohkem kui kümme aastat tagasi korraldasime panga börsile minekut. Seda tahtsid korraldada kuus maailmakuulsat investeerimispanka, kes kõik kenasti oma esitlusi tegid. Naljakas oli vaadata, kuidas kõik näitasid, et just nemad on igas valdkonnas kui mitte esimesed, siis vähemalt teised kindlasti. Jah. Lugesite õigesti. Kuus panka olid kõik igas asjas kahe parema hulgas. Lihtsalt näidati erinevaid piirkondi ja erinevaid perioode. Üks oli parim viie aasta lõikes ja näiteks Euroopas. Teine oli parim viimasel aastal ja Ida-Euroopas. Kolmas oli suurim tegija maailmas tehingute arvu järgi ning neljas mahu järgi. Jne. jne.

See kõik võib olla lubatud kui on tegemist spetsialistidega. Aga kui tegemist on tavalise tarbijaga, siis on see loomulikult lubamatu.

Igal juhul tuli mulle see lugu meelde kui ma viimasel ajal tänavapildis pankade pensionifondide reklaame olen näinud. Turundajad on leidnud nipi, kuidas näidata, et meie pensionifondidel pole häda midagi. 6.54% tootlust aastas on igati hea tulemus. Ainult kahju, et me ei leia Eestis ühtegi inimest, kelle II samba investeeringud  sellist tootlust oleks teeninud. Nimelt on see ühe osaku tootlus, mis ei arvesta, et me iga kuu sinna juurde maksame ehk osakuid juurde ostame.

Ka Postimees läks meie pensionifondide õnge ja avaldas tabeli, kust tuli välja, et praktiliselt kõik fondid teenivad omanikele rohkem kui on inflatsioon.

 

Millest tuleb erinevus fondihaldurite poolt näidatava tootluse ja OECD poolt arvutatud tootluse vahel?

Vahe on selles, et fondiosaku tootlus näitab kui palju on fondi osak kasvanud. Seal ei ole erinevalt OECD raportist arvestatud  fondi mahtu. Kui pensionikogujal on esimesel aastal fondis sada eurot ja viimasel aastal kümme tuhat eurot, siis on suur erinevus, kas tootlus on üks protsent või kümme protsenti esimesel või viimasel aastal. Kümme protsenti kümnest tuhandest on tuhat aga kümme protsenti sajast eurost on kümme eurot.

Kuna osade meie fondihaldurite tootlused olid väga head vahetult peale kriisi ja viimasel viiel aastal on need olnud kehvapoolsed, siis näidataksegi osaku tootlust. Ehk siis arvu, mida fondiomanikku tegelikult ei huvita. Aga saab näidata, et fondil läheb väga hästi.  Mina raha kogujana kasutan Tuleva poolt välja töötatud valemit, mis mulle konkreetselt minu sissemaksetele vastava tootluse arvutab. See näitab täpselt seda, mis ma teeninud olen ja missugune on olnud tootlus kas aegade algusest alates või mõnest konkreetsest ajahetkest. Muud tootluse näitajad kahjuks suurt miagi ei näita.

Kui ma eelmisel nädalal Swedbankist oma III samba tootlust vaatasin, siis oli justkui põhjust rõõmustada. Üks fond oli teeninud 89 ja teine 20 protsenti. Jah. Lugesite õigesti 89 protsenti. Küllap pangajuhid teavad, et heaks kombeks on rääkida aasta tootlusest. Ja kui ei räägita aasta tootlusest, siis peaks olema märge juures, mis perioodiga on tegu. Arvestades, et minu sammas on üle 15 aasta vana, siis 89 protsenti aastas oleks muidugi soliidne. Tuleks kokku tublisti üle saja miljoni euro. Loodan, et Swedbank mulle selle ka kinni maksab.

Tegelikult näidatakse seal tootlust aegade algusest. Aga kuidas klient peab seda teadma? Minul mingit märget vähemalt leida ei õnnestunud.

Või siis võtame tasude määrad. Fondi prospektis näidatakse kui suured on valitsemise tasud. Ja need on meil väga kõrged. Kahjuks aga sellega kulud veel ei piirdu. Mingid kulud tulevad alati lisaks ja seda on veel umbes 0.2 protsenti. Aga see number on kusagile hästi ära peidetud ja  minusugune klient seda naljalt üles ei leia.

 

Lõpetuseks tunnistan ausalt üles, et vaatamata sellele, et olen panganduse ja finantside magister ning panganduses töötanud varsti kolmkümmend aastat, on mul selles rägastikus väga raske orienteeruda. Mida rohkem ma sellesse pensionisambasse süvenen seda hullem see asi mulle paistab.

Siin on vaja ühtseid reegleid. Nii nagu laenamisel peab näitama laenu kulukuse määra, tuleb ka siin terminites kord majja lüüa. Vastasel juhul ei tea, mis perioodi tootlusest me räägime, kas on kaalutud fondi mahuga või mitte ja kas ikka kõik fondi kulud on näidatud.

Vaatamata sellele, kas pensioni II sammas muudetakse peale valimisi vabahtlikuks või mitte, on seal vaja teha restart.