Eestil tasub panustada oma noortele, kuid juba kogenenud juhtidele, usub Hansapanga juhatuse esimees Indrek Neivelt.

Olen viimastel kuudel palju pead vaevanud Eesti majandusseisu üle. Ühel pool on sõnumid Euroopa ja Ameerika majanduskasvu pidurdumisest. Teisel pool on ülioptimistlik Eesti, kes räägib peamiselt uutest elamurajoonidest. Miski siin ei klapi.

Mulle meenub Lennart Meri paari aasta tagune sõnum, et eestlane ei ole kunagi nii hästi elanud kui praegu. Kui vaadata, missuguseid maju meil ehitatakse, ja võrrelda näiteks Skandinaavia majadega, või jälgida meie tänavapilti, siis tuleb meil ekspresidendiga kindlasti nõustuda. Muidu oleme ikka tavaliselt ehitanud teistest väiksemaid ning viletsamaid maju, välja arvatud ajal, kui toimus aktiivne kauplemine Venemaa ja Euroopa vahel. Nii vähemalt tundub mulle kui algajale arhitektuurihuvilisele.

Mida müüme või millist teenust pakume täna, et saame ehitada nii kõrgeid ja ilusaid maju? Me ekspordime puitu ja kõike, mida saab puidust teha. Me ekspordime odavat tööjõudu tekstiili- ja elektroonikatööstuses. Me vahendame kaupu, pakkudes sadamateenust. Ning me teenindame Skandinaavia ja Soome turiste.

Praegu on meie ekspordiartikliks lisaks asukohale ka odavus.

Kui mõelda riikidele, kes müüvad odavust, siis seal tavaliselt keskklassi selle mõiste klassikalises tähenduses ei ole. Klassikaline keskklass saab tekkida alles siis, kui suudetakse eksportida kõrgepalgalisi töökohti.

Välisomanikud viivad raha riigist välja

Nüüd aga tagasi meie elustandardi juurde. Mille arvelt saame praegu endale seda kõike lubada? Milles oleme paremad kui meie konkurendid Skandinaavias? Mida ikkagi müüme, et saame lubada nii palju uusi kortereid, maju ja autosid? Kelle või mille arvelt see kõik tuleb?

Me müüme oma varandust, so ettevõtteid ja maad, ning saadud raha investeerime uuesti majandusse.

Praegu on otseinvesteeringute netosumma 53 miljardit krooni. Eeldame, et enamik sellest rahast on aktsiakapital ja arvestame dividendide ootuseks umbes kaheksa protsenti. Seda eeldusel, et ettevõtted enam ei kasva ja hakatakse võtma rohkem dividende. Dividendi “kulu” meie riigile on ca neli miljardit krooni. Lisaks välislaenude teenindamiseks vajalik raha. See on rohkem kui ühe kuu eksport! Arvestades ekspordi madalat lisaväärtust on see summa väga suur. Samuti on see peaaegu kümnendik meie hoiustest.

Selline majandamise mudel ei ole jätkusuutlik. Kui me ei suuda oluliselt suurendada eksporti, eriti ekspordi lisaväärtust, siis jookseb majanduse areng mõne aasta pärast kinni. Täna võtame endale rohkem kohustusi, eeldades positiivset arengut. Kuid kas selline areng ikka aset leiab? Kas meie majanduse struktuur kannatab sellist arengut?

Kõik analüütikud vaatavad tavaliselt paar aastat ettepoole ja sellises ajalises perspektiivis on meil põhjust olla optimistid. Sest raha voolab endiselt riiki. Tänu Euroopa Liiduga ühinemisele on riskid madalamad ning siia tuleb hulgaliselt raha, mida tohib investeerida vaid Euroopa Liidu piires. Lisaks eraldised Euroopa Liidust. Kuid mis toimub paari aasta pärast, kui me kasutame tänaseid soodsaid rahastamistingimusi vaid kinnisvara arendamiseks? Mida siis müüme, mida siis ekspordime?

Täna ekspordime peamiselt madalapalgalisi töökohti. Et edaspidi ellu jääda, peab olulisemalt suurenema ekspordi lisandväärtus. See tähendab, et peame eksportima teenuseid ja kaupu, mille pakkumiseks saame ja suudame luua kõrgepalgalisi töökohti. Selline areng leiab aga aset vaid siis, kui me kõik võtame selle endale südameasjaks.

Ekspordi lisaväärtus peab oluliselt kasvama

Ekspordi arengu võib piltlikult jagada kaheks mudeliks. Üks on evolutsiooniline – kõigepealt viisime välja paberipuud, siis tegime saeveski ja hakkasime saagima, siis kuivatama, siis hööveldama jne. Sedaviisi on toimetanud näiteks Sylvester, BLRT Grupp, Tallink jt tublid ettevõtted.

Teine tee on, et tühjalt kohalt tekib kõrgtehnoloogiline ettevõte, mis saavutab kiire kasvu ja võimsuse. Siin on parim näide põhjanaabrite Nokia.

Selliseks arenguks peab olema väga palju kokkulangevaid juhuseid, mis aga muudab tema toimumise üsna vähetõenäoliseks.

Minu arvates tegeleme liiga palju sellise nn teadusmahuka tootmise otsimisega ja toetame vähe ettevõtjaid nende igapäevases arendustöös.

Näiteks Nokia uuringute ja arenduse eelarve on kolm miljardit eurot ja Microsoftil 4,3 miljardit dollarit. Samal ajal on Tallinna Tehnikaülikooli aastane eelarve 35 miljonit eurot ja Hansapanga Grupi IT-arenduse eelarve 12 miljonit eurot.

Me ootame suurt hüpet, aga selliste investeeringute pealt on tegelikult võimatu saavutada midagi maailma mõistes tõsist. Investeeringuid tehnikaülikooli ja teadusparki ei tuleks suurendada viis või kümme protsenti aastas, vaid viis või kümme korda. Ja isegi siis, kui me praegu selle raha leiaksime ja hakkaksime investeerima, näeksime tulemusi ikkagi alles 10-20 aasta pärast.

Samal ajal tuleb neid arve vaadates rõõmustada: saja kilomeetri kaugusel meist asub firma, mis kulutab arendusele aastas pool Eesti rahvuslikust koguproduktist. Ehk vaadates neid arve võiks mõelda, et ilmselt on lihtsam saada paarkümmend miljonit arendusraha mõnelt Nokia osakonnajuhatajalt kui meie riigilt. Kui meil vaid midagi vastu pakkuda oleks.

Selleks, et saavutada paremaid tulemusi viie aasta perspektiivis, tuleb rohkem tegeleda evolutsioonilise arenguga ehk arendada edasi oma tänast toodangut. Ja seda mõttega, et oleks võimalik luua rohkem kõrgepalgalisi eksportivaid töökohti. Ühiskonnas peaks tänases olukorras kangelane olema mitte maaletooja, vaid eksportöör.

Eesti trump: noored, kuid kogenud juhid

Praegu tehakse palju uuringuid Nokia edu põhjuste teemal. Igaüks üritab selgitada erinevate osapoolte panuseid. Soome riigi innovatsioonipoliitika, SITRA, kõrgelt koolitatud Soome töötajad jne.

Kuid miks Ericsson pole nii edukas? Kas rootslaste koolisüsteem on Soome omast nii palju nõrgem? Või on valitsuse poliitika vähem innovaatiline? Nendele küsimustele ma vastata ei oska. Kindel on see, et Nokia edu tuli suuresti tänu Jorma Ollilale ning teistele Nokia juhtidele.

Millised on meie konkurentsieelised? Meie konkurentsieelis on kindlasti inimene. Vaadates jälle üle lahe meie põhjanaabrite poole võiks küsida, kas meie oleme kehvemad. Markko Märtin suudab maailmas edukalt konkureerida soomlaste “põlisel” alal rallisõidus, rääkimata meie suusatajatest. Aga ettevõtja?

Meil on olemas unikaalne võimalus saata midagi sarnast korda ka ettevõtlusmaailmas. Kümme aastat tagasi imestati meie noorte juhtide üle. Täna on maailma mõistes väga noortel juhtidel tekkinud pikaajaline kogemus. Kogemus läbi oma vigade ja õnnestumiste – sellist koolitust ei saa ühestki ülikoolist. Arvan, et praegu on paljud meiesugused võibolla veidi väsinud, aga paari aasta jooksul võib tulla siin suur hüpe ning siit võib sirguda ettevõte, mis on kuulus üle Euroopa.

See on meie konkurentsieelis. Aga selleks, et see konkurentsieelis välja tuleks, on vaja kogu keskkonna toetavat mõju. Tänane olukord ühiskonnas on pigem vastupidine.Seega peab ühiskond pöörama oluliselt rohkem tähelepanu kõrgepalgaliste ekspordile suunatud töökohtade loojatele. Neid tundma ja tunnustama. Ainult nii suudame areneda.

Viide: https://195.250.160.49/viewdoc/319E160E29C4EB56C2256D250043266D