Eelmisel aastal hoiatas Eesti Pank kiire laenude kasvu ja majanduse ülekuumenemise eest. Riskidele juhtis keskpank tähelepanu ka sel nädalal avaldatud majandusprognoosis ja sellest kirjutas eilses Eesti Päevalehes Vahur Kraft. Ka teised majandusinimesed, allakirjutanu sh, on juhtinud tähelepanu probleemidele Eesti majanduse jätkusuutlikus arengus. Kahjuks on sõnavõtud jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. Probleemi peetakse keskpanga ja pankade probleemiks, mitte laiema üldsuse omaks. Kahjuks see nii ei ole.

Riigi kui terviku toodete ja teenuste eksport on võrreldav inimese või pere sissetulekuga ning import väljaminekuga. Kui riik impordib kaupu ja teenuseid rohkem kui ekspordib, on tegemist jooksva konto defitsiidiga. Puudujääk kaetakse välismaalt toodud rahaga  välisinvesteeringud, vara müügist välismaalastele saadud raha või välislaenud. Eesti selle aasta oodatav puudujääk on peaaegu 15% Eesti majanduse aastasest kogutoodangust. Rahas tähendab see, et kulutame ja investeerime aastas enam kui 17 miljardit krooni rohkem, kui teenime!

Jooksva konto puudujääk on meiega kogu aeg kaasas käinud ja siiani oleme hakkama saanud, küllap edaspidigi. Nii mõtlevad paljud ja senine praktika on seda tõestanud. Minagi olen nii mõelnud. Viimasel aastal aga olen muutunud pessimistlikumaks. Esiteks on puudujääk absoluutsummades suureks kasvanud. Teiseks on muutunud defitsiidi katmise allikad: varem olid selleks välismaised otseinvesteeringud, praegu välismaalt võetud laenud. Lootsin, et rohkem investeeritakse eksportivatesse majandusharudesse ja eksport kasvab kiiremini.

Välisraha arvel tehtavad investeeringud võib tinglikult jagada kaheks: nn tootlikud, mille arvel kasvab riigi eksport või väheneb import ning mittetootlikud, mille arvel ei vähene ei import ega suurene eksport. Hansapanga analüütikute arvates on nn mittetootlik puudujääk, mille me katame välismaiste laenudega ja vara müügist saadud rahaga, aastas üle 10 miljardi krooni.

Kuidas katta puudujääki?

Eestit külastab igal aastal üle 3 miljoni turisti, kes jätavad siia kokku üle 12 miljardi krooni. Arvestades, et osa kaupu imporditakse, on jooksva konto mõistes positiivne efekt alla 10 miljardi. Puudujäägi katmiseks peaks seega kahekordistama turistide arvu! Eesti ühe suurima tööstusettevõtte Kreenholmi toodangu positiivne efekt on ca 600-700 miljonit krooni ehk turistide asemel vajaksime lisaks vähemalt 15 Kreenholmi!

Puidutööstuses, mis on jooksva konto seisukohalt tähtis haru, saab käivet edaspidi suurendada ainult intensiivse arengu kaudu, puitu rohkem vääristades. Saeveskite juurdeehitamise aeg on möödas, sest metsa ei saa lõputult maha võtta.

Räägime, et meil on liiga uued autod, kuid ka autod tekitavad ainult 4 miljardit krooni jooksva konto puudujääki. Aga kui me järgmistel aastatel ei ostaks ühtegi uut autot, kannataks maksude laekumata jäämise tõttu ka riigieelarve.

Kuidas oleks vara müügiga? Näiteks riigile kuuluva Eesti Telekomi osaluse müügist saaks ainult 4 miljardit krooni, millest ei jätkuks isegi mitte pooleks aastaks. Ning see on ühekordne tehing.

Need näited on piisavad selgitamaks, et puudujääk on suur ning selle katmine raske. Võib väita, et kui me puudujääki ei kata, siis ei juhtu midagi märkimisväärset. Tegelikult see nii ei ole. Kui me seda puudujääki katta ei suuda, siis väheneb osa ettevõtete käive, samuti laekumised riigieelarvesse. Kokkuvõttes majanduskasv aeglustub ning kannatab inimeste elatustase.

Andku Tallinna linnaisad mulle andeks, aga see võrdlus on sobiv. Pealinnal on sel aastal raskusi eelarve täitmisega ja järgmise aasta eelarve on tänavusest väiksem. Tallinn iseloomustab kogu meie majandust. Kõigepealt müüdi ära osa varast. Siis võeti laenu. Siis müüdi veel vara ja võeti laenu. Nüüd, kui parem vara on müüdud ja laenulimiit täis, üritatakse müüa seda, mis alles.

Kahjuks ei saa sellist mudelit järgida lõpmatult. Kui linna eelarve on väiksem kui mullu, siis riigiga paralleeli tõmmates on majanduskasv negatiivne. Vaadates sellist asjade käiku ja jooksva konto puudujäägi suurust, ei tohiks tekkida küsimust, kas tuleb tagasilöök. Küsimus on pigem, millal ja kui suur see tagasilöök tuleb. Siin on vastus selge: mida varem, seda väiksem. Väikestest tagasilöökidest, olgu selleks ka nelja-viieprotsendilise majanduskasvu asemel üks-kaks protsenti, me kahjuks ei pääse.

Liiga palju laenatud

Praeguse jooksva konto puudujäägi on tekitanud suuresti eluasemelaenud. Nende maht kasvab tänavu 8 miljardi krooni võrra. See on tublisti rohkem, kui me Hansapangas aasta tagasi planeerisime. Jooksva konto mõistes tekitab eluasemelaenude kasv ca 6-7 miljardi kroonise defitsiidi. Selles mõttes on pangad kindlasti süüdi.

Kui meil ei oleks fikseeritud vahetuskursiga raha, ühinemist EL-iga ja tugevate omanikega panku, oleksid meie laenuintressimäärad ammu kahekümne protsendi lähedal ja tänavapildis kohtaksime normaalsest rohkem lõpetamata ehitisi.

Meie tingimustes ainuvõimalik valuutakomitee süsteem näitab siin oma paindumatust: intresse tõsta ei saa. Valuuta- ja rahaturg ei reageeri ning üle jäävad muud kohandumismehhanismid: tööjõu turg, eelarvepoliitika ning pangandusregulatsioonid. Statistika näitab, et tööpuudus on hakanud suurenema ning palga kasvu suhtes ollakse pessimistlikumad. Ja seda hoolimata tänasest kiirest majanduskasvust.

Pangad võistlevad omavahel klientide pärast. Iga laenuprojekt eraldi võetuna on korralik ja laenu andmisest keelduda pole põhjust. Pangad käituvad oma raamistikus õigesti, aga süsteem tervikuna liigub vales suunas. Ka see on maailmas sadu kordi läbikäidud tee. Pankade suurem konservatiivsus kuluks hädasti ära, aga seda ei andesta meile ei klient ega laiem üldsus. Samuti arvavad mõned pangajuhid, et hoogu tuleks pigem juurde anda.

Mis saab edasi?

Olen veendunud, et lähiaastatel tulevad tagasilöögid, aga need ei ole suured. Harjumuspärasest mõne protsendi võrra madalam kasv annab igapäevaelus tunda, mistõttu oleme sunnitud enam püksirihma pingutama. Selle tee on läbi käinud mitmed Kesk-Euroopa maad ja me ei ole siin erand. Sellist šokki nagu pärast nn Vene kriisi ma ette ei näe.

Laenunõudlus hakkab kahanema ja see mõjutab positiivselt meie jooksvat kontot, negatiivselt saab mõjutatud aga kohalik kaubandus. Enim saavad tagasilööke tunda need harud, mis otseselt sõltuvad laenukasvust, teiste hulgas ka pangad. Kindlasti aitavad meie maandumist pehmendada Euroopa Liidu fondid, aga ka need pakuvad lahendust vaid paariks aastaks. Euroopa Liidu laienemine aitab suurendada meie ettevõtete ekspordivõimalusi. Ka Venemaa majanduskasv peaks meie eksportijate käivet suurendama.

Võimalusi seega on, kuid neid tuleb kasutada ja mitte kulutada tänast odavat laenuraha kinnisvara peale. Homme võib laenuraha olla juba märgatavalt kallim.

Meil palju kiidetud iirlased hakkasid enne eksportima ja siis elamuid ehitama. Praegu näib, et meil käib vastupidi: võtame eluasemelaenu ja siis ei jää muud üle kui eksportida… Ehk jällegi: loogem kõrgepalgalisi eksportivaid töökohti. Ainult selline majandamise mudel on jätkusuutlik.

Meil tasuks tunnistada probleemi olemust ning keskenduda jätkusuutlikule arengule – ekspordivõimaluste kasvatamisele. Pean oluliseks ühiskondliku diskussiooni algatamist antud teemal.

Viide: http://www.epl.ee/artikkel/251810