Endine Hansapanga juht Indrek Neivelt taandus lõppeval aastal Eesti esipankuri toolilt ja võttis suuna Peterburi turule. Neivelt kritiseerib nii Eesti valitsust, meediat kui ka panku, väites, et kommertspangandus on läinud liiga kaugele ja tarbijat kaitsvad ametid on liiga nõrgad.

Indrek Neivelt tundub rõõmus ja vaba. Hoolimata ülikonnast ja lipsust, mis on tema puhul loomulikud, isegi kohustuslikud. Ta ei ole kibestunud, kuid soovib üsna tuntavalt olla mõnda aega eemal. Eesti poliitilisest elust, meedia huvist, erakondlikest tülidest.

Sinu äraminek Hansapangast oli Eesti panganduses tähelepanu vääriv sündmus. Mäletatavasti teatasid avalikult, et ei müü ise oma aktsiaid väljakuulutatud hinnaga. Kas see teade oli nii-öelda sinu lõpu algus Hansapangas?

Tol hetkel olid kõik lahendused halvad. Mis asi on halb ja mis hea? Ma ei räägi siin enda seisukohast, vaid laiemalt. Oli selge, et rootslased läksid väljaostmise peale ja et firma juhtkonnal on vastutus selle eest, et kõik aktsionärid saaksid võrdselt koheldud. Samas – juhatuse liikmete positsioon on sellises olukorras väga keeruline. Ühelt poolt peab kõiki aktsionäre kohtlema võrdselt ja teisalt ei saa töötada ka pakkumise ehk suuraktsionäri vastu!

Sõnaga – minu tegevusruum oli väga väike. Ma sain ise öelda, kas ma müün või ei müü, ja ma sain suhelda nõukogu liikmetega. Selle, et ma lahkun, kui pank on sajaprotsendilises rootslaste omanduses, otsustasin ma juba mitu aastat tagasi.

Kas mingid kuluaariähvardused ka kõlasid? Et sa kaotad töö.

Rootslaste poolt? Ei, ei, ei. Nad ei saanud mulle niimoodi öelda. Ega keegi siis päeva lõpuks ei palunud mul lahkuda! Ma ise tegin otsuse, et ma lähen ära. Aga kui ma seda neile ütlesin, et ma nüüd lahkun, siis nad vastasid, et oi-oi kui kurb. Peaks ikka jätkama. Siis ma küll ütlesin, et kuulge, olge nüüd siirad inimesed. Ma olen ise ka firmasid üles ostnud ja tean hästi, et on väga hea, kui vana pealik ära läheb. Siis on lihtsam uuendusi sisse viia.

Ja nemad?

Siis ei hakanud nad enam nägusid tegema.

Oled aktiivselt tööd otsinud, kirjutas üks Eesti leht.

Vastupidi. Ma ei ole üldse tööd otsinud. Ma töötasin 14 aastat ühes asutuses ja mul polnud tööleminekuga kusagile kiiret. Sain seda endale lubada. Oli aega perega koos olla. Sai näiteks Hiinaski käidud. Mingit survet mul ei olnud.

Aga miks sa siis nüüd läksid?

Et miks? Kui ma pangast ära läksin, tundsin, et mingi asi jäi nagu tegemata. Kui vaadata Balti regiooni, siis Hansapank muutis pangandusmaastikku Eestis, Lätis ja Leedus. Aga Peterburis mitte. Mul oli sel suvel aega, tutvusin eri pankade ja pangajuhtidega. Tahtsin tegelda pangandusega Peterburis ja nüüd ma teengi seda.

Milline elu sind nüüd ootab? Kolid sa ära?

Praeguse teadmise järgi mitte. Ma hakkan Peterburis viibima viis-kuus päeva kuus. Sama palju aega pühendan nende asjadele siin.

Selline elu ootab mind.

Räägime suhtumistest. Kas sind üllatab pealkiri “Indrek Neivelt maandus Venemaa võimuladvikuga seotud pangas”? Just sõnade valik.

Eks ta ikka ärritab. Ma ei taha suhelda ajakirjandusega nii, et ma käin kusagil tänaval, keegi helistab mulle ja siis ma järgmisel päeval loen ja hoian peast kinni. Ma ei taha tõesti selliseid intervjuusid anda. Ja et mul olid väga kiired ajad, siis ma ei andnudki ühtki intervjuud. Eks nad sellepärast ka elasid ennast välja.

Aga see sisu neis lugudes… Et Venemaa võimuladvikuga seotud pank. Jah, panga president tunneb kuberner Matvijenkot juba paarkümmend aastat. See on sama kui öelda, et Eesti Ehitus on selgelt Brüsseli võimuladvikuga seotud firma. Sest Luman ja Kallas tunnevad teineteist väga hästi ilmselt paarkümmend aastat. Sellist pealkirja ei tee millegipärast aga keegi. Või teine väide, et Bank Saint Petersburg on peamiselt riigi raha. Vastus, mis on internetis kättesaadav igale vene keelt oskavale ajakirjanikule, on kolm protsenti hoiustest.

Kas pankurid räägivad omavahel sellest, et pangad on ahneks läinud, võtavad kliendist viimast?

Ikka. Eks vahel ütlesin minagi endistele kolleegidele, et ärge liiga ahneks minge. Aga see on raske ja pikk jutt. Ahnusest võiks omaette raamatu kirjutada. Me kõik täidame mingit rolli oma töökohal. Ja me võime mingis teises rollis olla hoopis teistsugused inimesed. Kui sinu roll on juhtida firmat, eriti avalikku firmat, siis sinult oodatakse kasvu. Kui sa seda kasvu ei too, siis ajakirjanikud mõnitavad sind sellepärast, et aktsiahind ei kasva. Kui aktsiahind ei kasva, oled sina järelikult kehv juht. Väga primitiivne. Sama ajakirjanik võib mõni teine nädal sind jälle ahnuse eest leheveergudel sõimata.

Läheb see korda?

Endale eriti mitte, on juba piisavalt paks nahk. Aga lisaks on olemas pere. Sugulased, lapsed. Neile see läheb küll korda. Lisaks firma töötajad. Kui firma ei kasva, siis seal ei ole tore töötada, sest firma pole edukas. Ja sinna on keeruline inimesi tööle saada. On ju nii, et paduroheline või iga päev moraali lugev ajakirjanik võib olla kahtlases ettevõttes aktsionär. Vahel ka osaluse kaudu fondides. Nii see käib. Inimestel ongi mitu rolli.

Seda võib nimetada ka silmakirjalikkuseks.

Sel juhul on kõik silmakirjalikud.

Nii et kõik taandub lihtsalt tõsiasjale, kas nool on üles või alla, kas ettevõttel läheb hästi või halvasti…

Just. Kui nool on ülespidi, on kõik sinuga rahul, sul on töötajatega lihtsam, kliendid on positiivsed. Kui nool on allapoole, oled igatpidi surve all ja sinust saab luuser. Ning seda ei taha keegi.

Ja ahnus on vaid meetod.

Kus siin see piir on? Täna tundub kaheteistkümneprotsendine laenuintress sulaselge ahnus, aga 1995 oli see väga hea intress, Venemaal on siiamaani.

Kuidas on lood panga vastutusega? Kuivõrd on pank sotsiaalasutus ja kuivõrd puhas äriettevõte?

Maailmas pole tegelikult head mudelit, kas pank on infrastruktuuri osa või on ta puhas kommertsasutus. Euroopa suund on praegu, et on puhas kommerts, mis peab kasumit teenima, mida rohkem, seda uhkem, aga kakskümmend-kolmkümmend aastat tagasi veel nii ei arvatud.

Kuidas sa ise mõtled?

Kommertspangandus on liiga kaugele läinud, ma arvan. Tervikuna peaks riik olema oluliselt tugevam. Kõik need konkurentsiametid ja tarbijakaitseametid peaksid olema vähemalt sama tugevad, kui on täna maksuamet.

Miks need ametid siis nii nõrgad on? Äkki me ei suuda neid lihtsalt piisavalt hästi mehitada?

Ma arvan, et keegi pole seda endale eesmärgiks võtnud. Mitte ükski poliitiline jõud. Maksuametiga on selge: kui see töötab, saab rohkem raha, seda saab rohkem laiaks lüüa, rohkem linte lõigata ja kõik väga tore. Aga seda, kes kaitseks tarbijat, ei ole.

Mida sa mõtled, kui kirjutad, et Eesti riik ei toimi? Pead sa silmas erakondi, parlamentaarset süsteemi, valimissüsteemi?

Sa viitad vist ühele artiklile? Mäletad, paar kuud tagasi oli see kohukese jant. Ja siis küsiti, miks peaminister selle kohta midagi ei ütle. Et nagu peaks. Ja siis ma mõtlesin selle peale ja tulin järeldusele, et ta ei saagi ju midagi öelda. Peaminister on meil palju nõrgemas positsioonis kui tegevjuht ettevõttes. Tema koalitsioon on nii nõrk, et nagu ta midagi tugevamat teeb, laguneb kogu värk koost. Ta ei saa ju ise meeskonda moodustada, nagu teeb iga tegevjuht. Ja seega ta ka ei vastuta nende eest. Aga kui koalitsioon on nii nõrk, kokku lapitud mitmest parteist, ja ühed mehed paneb paika üks, teised teine erakond, siis lõpptulemusena käid ainult linti läbi lõikamas ja naeratamas ja valitsuse koosolekut juhtimas.

Tulemuse eest ei saa sa vastutada.

Aga mida see peaminister oleks pidanud siis tegema? Tagasi astuma kohukese pärast?

Siin ma ei oska öelda, aga näiteks piirileppega seonduv oli hullem. Me räägime ainult oma versioonist ja Vene poolt ei ole üritatudki lahti seletada. Venemaa tahtis lepingut alla kirjutada ja kutsus presidendi sõja lõpu pidustustele. Kõik riigijuhid läksid kohale, aga meie president mitte. Loomulikult ei saanud venelased sellisest käitumisest aru ja kindlasti nad solvusid. Me oleksime ka solvunud. Vaatamata sellele oldi nõus välisministrite tasemel leping allkirjastama. Kirjutati alla ja pärast selgus, et meie välisministril ei olnud mandaati! Parlament hakkas lepingule midagi juurde kirjutama ja rääkis, et leping sellest ei muutu! No miks sa siis kirjutad juurde, kui midagi ei muutu?

Välisminister, aga võib-olla ka peaminister, oleksid pidanud selle pärast tagasi astuma. Välisminister kohe kindlasti. See oli ju Eestile nii tähtis leping. Pärast ELiga liitumist, NATOga liitumist, Vene vägede lahkumist ja WTOd võib olla viies leping tähtsuselt üldse! Sisuliselt parlament avaldas sellega ju välisministrile umbusaldust.

Kas sina näed endal tulevikku avalikus sektoris?

Ei näe.

Miks?

Ei taha.

Kas ei tundu huvitav?

Mõnes kohas isegi oleks huvitav, aga võtame jälle sellesama meedia. See on üks põhjus, miks ma ei taha. Mina ei soovi, et minu lapsed loevad, et isa on loll või pätt. Aga poliitikutega ju nii juhtub.

Kas küsimus on meedias või Eesti meedias?

Ma arvan, et meedias laiemalt, aga eriti väikeste riikide meedias. See on hullem, sest neid, kellest kirjutada, on nii vähe, aga ajalehepind on ikka sama suur. Seda rohkem neid üksikuid kotitakse.

Tulen veel kord tagasi ühe varasema teema juurde. Miks ikkagi ei ole avalik sektor ahvatlev töökeskkond?

Tegelikult on. Viimased viis aastat on parimad kõrgkoolide lõpetajad läinud avalikku sektorisse. Mitte ainult palga pärast. Küllap karjäärivõimalused ja kusagil eespool kumav Brüssel.

Kas mõni erakond on sind tahtnud värvata?

Naerab.

Kõik?

Ei, kõik kindlasti mitte.

Oled vastanud kiirelt ei?

Kiirelt.

Kui vaadata rahvust ja riiki, siis kas Eestile on vaja vaimset liidrit? Kedagi, kes selle rahvuse ühendaks?

Ma ei tea. Küüniline vastus on: rahvused üldisemalt vajavad muidugi, aga eestlased ei. Toomas Hendrik Ilves nimetas seda muruniitja mentaliteediks. Eri rahvused käituvad erinevalt. Nagu anekdoodis põrgukatlast. Mõni rahvus hakkas üht üles upitama, mõne rahvuse esindajad hakkasid kõik üles ronima ja eestlastega oli nii, et üles ronija tõmmati teiste poolt alla tagasi. Eestlased ei vaja liidreid ja isegi oma riigijuhtidesse ei suhtuta kahjuks austusega.

Üks pühadele kohane küsimus nüüd. Kui sul on valida kolm kohta, kuhu heategevuseks raha anda – üks on näiteks eesti keelega seotud projekt, üks on lastekodu ja üks meditsiin, millise valid?

Ei oska vastata… Meditsiin seda kindlasti ei saaks, ma arvan, et see pole nii suur probleem. Kõige suurem probleem on ju, et rahvast pole. Liiga vähe inimesi. Rektor Aaviksoo ütles mõni aasta tagasi ühel oma suurepärasel esinemisel, et looduses on ülim eesmärk ellu jääda. Ta arvas, et ka firmadel peaks olema eesmärk ellu jääda. Ma laiendan seda mõtet ja ütlen, et rahvusel peaks olema sama eesmärk – ellu jääda. Sellest seisukohast oleme viimased viisteist aastat ikka väga kehvas seisus.

Nooleots on ju üles, sündimus tõuseb.

Nooleots vaatab ikka väga alla, meil on ikkagi negatiivne iive. Lennart Meri ütles mõne aasta eest, et uusi autosid soetatakse Eestis rohkem, kui sünnib lapsi. Nüüd on need käärid veel suuremaks läinud. See võrdlus läks mulle väga hinge.

Emapalk on ju ometi positiivne.

Keegi võiks vaadata statistikat. See kasv ei ole üle kümne protsendi. Ja kas see kasv tuleb emapalgast või lihtsalt sellest, et üks põlvkond lükkas sünnitust edasi, seda me ei tea.

Muide, ma olen küsinud mitme oma tuttava käest vanuses 25–45, et kui palju nende klassiõdedest on läinud välismaale ja seal abiellunud. Kõik, kellelt olen küsinud, on vastanud, et 15–20 protsenti. Tohutu kadu.

Mis sa arvad Eestis antavast kooliharidusest?

Mina arvan, et hariduse kvaliteet on praegu väga hea. Eriti võrreldes sellega, mis ta on 15 aasta pärast. Maailmas käib tõsine võistlus selle pärast, kes saab endale ülikoolide paremad lõpetajad. See, kes saab, ongi hiljem võidumees. Meil läksid kümme aastat tagasi paremad lõpetajad pangandusse. Ja see on meil täna tipus. Kakskümmend ja kolmkümmend aastat tagasi läksid parimad lõpetajad teadlaseks. Sellepärast ongi meie ülikooliharidus korralik. Aga viimased viisteist aastat ei ole sinna järelkasvu tulnud. Ja kümne aasta pärast on asi veel halvem. Mina küll ei tea, kes siis hakkab tudengeid õpetama.

Sama lugu on õpetajatega. Ülikooli lõpetajad ei lähe kooli. Õigemini neid läheb hulga vähem, kui oleks vaja. Juba kümme aastat vähemalt. Tohutu auk on sees. Haridusse peab praegu palju investeerima! Eelkõige palkadesse, aga ka õpetaja ameti mainesse ühiskonnas. Ajakirjandus peab siin olema ka isamaalisem, muide.

Lõpetuseks. Mis on hea elu definitsioon?

Oh, ma tean, et nüüd ma saan tohutu mõnitamise osaliseks. Aga proovida ju võib. Hea elu on see, kui sul on tore pere. Teiseks, huvitav töö, mille tegemise eest saad nii palju raha, et normaalselt ära elad. Ja siis on sul olemas selline… sääst. Millega saab mõne aja kodus olla ja elu üle järele mõelda.

Raha?

Jah. Nagu ütles üks mu hea endine kolleeg: ülemuse p…ssesaatmise summa. (Naerab.) Kui see on olemas, on väga hea.

Ja sellest piisab?

Sellest piisab.

Viide: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/34C5737AE50B622BC22570E000304BFA