Kas raha või õnn?
by Indrek Neivelt
Tuleme ühiskonnast, kus tähtis edukuse mõõdupuu oli vaadata, mitu tonni terast toodeti ühe inimese kohta. Nõukogude Liit oli ju maailma suurim terasetootja.
Praegu ajab see meid muigama, aga kaks-kolmkümmend aastat tagasi oli meie riigijuhtide kõnedes kohustuslik mainida, kui tublid terasetootjad me ikka oleme. Siis oli nõukogude aeg ja omad mõõdikud. Kindlasti peegeldas see näidik tollase ühiskonna püüdlusi: eelmise sajandi algul ja ka keskpaigas oli terase tootmine väga tähtis. Terase tootmine oli progressi alus, just nagu praegu on infotehnoloogia. Mõõdik jäi inertsist kasutusele veel mõneks ajaks.
Tänane edukuse mõõdupuu
Tuli iseseisvusaeg ja uued mõõdikud. Läänemaailmas on majanduse ülimaks mõõdupuuks sisemajanduse koguprodukt (SKP) inimese kohta. Kui viisteist aastat tagasi tuli kasutusele üledevalveeritud kroon, siis selgus, et oleme edukuse uue mõõdupuu järgi täielikud luuserid. Olime üle kümne korra viletsamad kui soomlased. See muidugi ei tõstnud rahva eneseteadvust ja pani meid kõiki tööd rügama. Selleks, et teeniksime rohkem raha ja kasvaks SKP. Meie sisemajanduse koguprodukt on kasvanud ja elanike arv on viieteistkümne aastaga vähenenud kümme protsenti. Oleme jõudsalt lähenenud Euroopa Liidu keskmisele tasemele.
Siin tuleb välja selle mõõdiku üks nõrkadest külgedest: kui sama sisemajanduse koguprodukti juures väheneb elanike arv, siis on kõik justkui väga hea. SKP inimese kohta kasvab. Kuigi rahvusriigi ülimaks eesmärgiks peaks olema rahvuse püsimajäämine. Mõõdikutest kõige tähtsam aga eelistab keskpikas perspektiivis vastassuunalist liikumist.
SKP mõõtmisel on palju probleeme. Nendest võivad majandusteadlased pikalt rääkida. Tooksin siin ainult ühe näite. Kui sõpradega kodus teed joome ja elust räägime, siis SKP-d me sellega praktiliselt ei kasvata. Aga kui läheme kohvikusse ja seal teed joome, siis läheb majandusel palju paremini ning SKP kasvab. Kui tee kõrvale ka saiakese võtame, siis läheb veel paremini, rääkimata praest või veinipokaalist. Riigijuhid saavad raporteerida majanduskasvust ning meie eneseteadvus kasvab. Meie SKP kasvab kiiremini kui teistel ja läheneb Euroopa keskmisele. Kaugel see rikkamate riikide tasegi on.
Missugune on “hea” kodanik?
Viimasel kahel suvel on mul varasemast rohkem vaba aega olnud. Mõni aasta tagasi ei olnud mul elutempo juures aega isegi koduaias muru niita. Siis tellisin muruniitmise teenust. See oli väga kasulik nii riigieelarvele kui ka SKP-le. Sel suvel niitsin ise muru ja tundsin rõõmu. Ning vaatamata minu vastassuunalisele tegevusele kasvas SKP. Mul ei õnnestunud peatada meie suurt eesmärki – kasvatada SKP-d.
Niisiis ei arvesta SKP koduseid töid. Kui teen päevas kaksteist tundi tööd, söön väljas, pesu pesen pesumajas, muru niidab haljastusfirma ja sportimas käin jõusaalis, mitte metsas, siis olen meie tänaste mõõdikute järgi tubli kodanik. Peaksin majanduse kasvatamise eest ordeni saama.
Kui tarbin vähem, siis ma ei pea ka nii palju teenima. Inimene, kes kasutab toiduks peamiselt omakasvatatud toodangut, ei tarbi alkoholi, tööl käib jalgrattaga ja teeb kodused tööd enamasti ise, on SKP kasvatamise osas kasutu. Peaksime tarbima täna rohkem kui eile. Sööma rohkem ja ostma rohkem riideid ning muud kraami. Ja käima spordisaalis, mitte kodumetsas jalutamas. Vähe tarbivate inimestena me Euroopa rikkamate hulka ei saa.
Missugune peaks oleme see “õige kodanik”? Kas nagu Londoni investeerimispankur, kes töötab nädalas 80–100 tundi? Teenib palju ja vabal ajal kulutab palju. Peret ei ole, lastest rääkimata. Või on “õige kodanik” see, kes töötab normaalsed 40 tundi ja on ülejäänud aja koos pere ja sõpradega?
Meie praegune ühiskond väärtustab esimesi. Nemad on meie aja kangelased. Aga me ei tea, kas need, kes klantsajakirjadest meile naeratavad, ka tegelikult õnnelikud on. Pigem mitte.
Muutused majandusteaduses
•• Viimasel ajal on maailma majandusteadlastel saanud justkui kohustuslikuks kasutada lisaks mõõdetavatele suurustele, nagu sisemajanduse koguprodukt, inflatsioon, tööpuudus, ka pehmeid väärtusi, nagu rahulolu, õnnelikkus jne.
•• “Õnnelikkuse” üks mõjukamaid uurijaid on olnud Richard Layard. Tema ja ka teiste uurijate töö tulemused ütlevad, et suhteliselt vaese inimese ja ühiskonna teeb raha õnnelikumaks. On selge seos rahva õnnetunde ja sissetulekute vahel. Aga kui SKP inimese kohta ületab 20 000 dollarit, siis õnnelikkus ei suurene.
•• Teadlased kinnitavad ka, et inimesed on kadedad. Rikastes maades ei ole inimesed õnnelikud mitte siis, kui neil on palju raha, vaid siis, kui nad teavad, et neil on raha rohkem kui teistel. Ehk palgatõus on tore siis, kui teistel palk ei kasva. Inimesi teeb õnnelikumaks see, kui nad on rikkad vaeste, mitte aga veelgi rikkamate seas. Olgugi et raha on sama palju. Seega Eesti rikkur võib ennast Moskva miljonäride laadal üsna õnnetuna tunda.
•• Eesti majanduse koguprodukt on täna jõudmas tasemele, kus inimeste õnnelikkuse tase ei sõltu enam sissetulekust. Meie sisemajanduse koguprodukt inimese kohta arvestades ostujõu pariteeti on 20 000 dollarit aastas. Ehk seega peaks ka meie õnnetunne edaspidi sõltuma juba vähem rahast ja rohkem millestki muust. Seda “muud” on väga raske defineerida ja see sõltub väga palju kultuurist. Kui inimestelt küsida, mis neile rahuldust pakub, siis öeldakse tavaliselt, et perekond ja keskkond laiemas mõttes. Kas ka siin ei tule otsida põhjust, miks meie rahvas on hakanud viimasel ajal aktiivsemalt ühiskonnaelus kaasa rääkima? Meenutagem siin nii hiljutisi presidendivalimisi kui ka Sakala keskuse lammutamise vastast aktsiooni.
•• Meie ühiskond on jõudmas tasemele, kus rikkamaks muutumine ei muuda meid enam õnnelikumaks. Sisemajanduse koguprodukti mõõdikut võib aga paarikümne aasta pärast tabada sama saatus, mis kunagi terasetonnide mõõdikut.