Arst peab kõigepealt panema diagnoosi ja siis asuma ravima. Meie käitumine on veidi kummaline. Kogu aeg eitati probleeme ja nüüd ühtäkki, ups, on kahe nädalaga tarvis teha eelarve külmutamise kava. Mitte negatiivne lisaeelarve, vaid kulude külmutamise kava ja kulusid tuleb vähendada märkimisväärselt. Seda ilma igasuguse diskussioonita.

Eestis on ju olemas tarku spetsialiste ülikoolides, rahandusministeeriumis, Eesti Pangas ja kommertspankades, neid kõiki võiks ju kutsuda arutama ja siis võiks vaadata, mida on tarvis teha. Praegu peaks arutama, missugust mõju omakorda avaldab kulude kärpimise plaan. Kuipalju nende kärbete tagajärjel väheneb majanduskasv. Peaks erinevaid stsenaariume läbi mängima ja siis otsustama. Eelarve tasakaalus hoidmine ei peaks olema püha lehm.

Reservis olev raha odavneb praegu kümme protsenti aastas. Milleks me seda korjame ja hoiame kolme-nelja protsendi peal aastas, kui me seda kunagi ei kasuta? Kui maailma rahaturgudel on kriis, mida pole nähtud pärast Teist maailmasõda, siis millal veel kogutud reserve kasutada kui mitte praegu? Võib-olla tuleks reserve kasutada näiteks mitte kogu puudujääva summa ulatuses, vaid hoopis miljardi või kahe ulatuses. Ma ei taha öelda, et ma seda tingimata soovitan, aga arutada võiks ju mitmeid variante. Loomulikult te panete homme pealkirjaks, et Neivelt soovitas eelarve puudujääki. Aga tegelikult kutsun ma spetsialiste üles kaasa mõtlema. Mõelda vähemalt tasuks.

Kulutusi piirates kahaneb nõudlus veelgi ja see teeb majandusseisu omakorda halvemaks. Peame sellises olukorras vaatama, ega nõudlus liiga kiiresti ei vähene. Pangad on laenukraane kiiremini koomale tõmmanud, kui ma aasta-poolteist tagasi arvasin.

Nüüd tundubki piltlikult öeldes, et kui normaalselt on majanduse suunamiseks olemas gaas ja pidur, siis Eesti puhul on vaid on- ja off-nupp. Kõik toimub kas täie hooga või siis pannakse päris seisma. Vahepealset varianti justkui ei ole.

Viide: http://epl.ekspress.ee/artikkel/425457