Sirp: Kas Eesti vajab vahetust? Kas Eestis on vahetus võtta?

by Indrek Neivelt

Indrek Neivelt:

Eks me kõik kujuta ette, et varsti algavad kampaaniad à la „rohkem raha” või „parem elu kõigile”. Meil on täna palju probleeme, alates tööpuudusest kuni hariduseni, aga peamine mõtlemise koht on aste kõrgemal. Küsimus on, mis saab Euroopa Liidust? Kevadiste abipakettidega  võideti aega ja praeguseks on kõigile selge, et nii enam edasi ei saa. Sisuliselt on EL praegu teelahkmel: kas suurem tsentraliseerimine ehk siis Euroopa Ühendriikideks muutumise suunas liikumine või lagunemine.

Et EL tulevikus koos püsiks, on vaja rohkem  kooskõlastatust ja tsentraliseeritust. Mõnede arvates peab see piirduma vaid riikide eelarve kooskõlastamisega ja reeglite täitmata jätjatele karistuste määramisega. Teised jällegi tahavad, et maksupoliitika oleks ühtne ja riikide laenamine oleks tsentraalne. Suure tõenäosusega leitakse nende ettepanekute vahel euroopalik kompromiss. See võib aga näiteks tähendada, et maksupoliitika ühtsustatakse ning riikide eelarve läheb Brüsselis kooskõlastamisele  vms. Maksupoliitika ühtsustamine tähendab tõenäoliselt astmelise tulumaksu sisseviimist ja samuti ettevõtete tulumaksuvabastuse lõpetamist. Selline stsenaarium tundub üsna tõenäoline.

Eesti on nüüd EL is ja teistes vahvates liitudes. Praegu on see aeg, mil peaksime enda käest küsima, mis saab meist siis, kui EL peaks lagunema. Kui kaugele oleme me nõus EL föderatsiooniks muutumisel minema? Aga siis, kui alternatiiviks oleks liidu lagunemine ja uute liitude tekkimine? Kui oleme nõus sellega, et halvim oleks liidu lagunemine, siis peaksime  täna aru saama, et selle hinnaks võib näiteks olla astmelise tulumaksu juurutamine ja muud muudatused maksudes. Ja teiste liikmesriikide võlakohustuste garanteerimine. Ehk nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, võib üsna vabalt juhtuda, et valimised võidab Reformierakond, kes mõne aja pärast toob maale astmelise tulumaksu.

Mis puudutab kohalikku elu, siis arvan, et kriisi ajal on valitsus käitunud üsna tublisti. Arvestades, et poliitikute eesmärk on ka olla populaarne, siis on olnud tegutsemine üllatavalt hea. Suuri vigu tehti varem: 2006. ja 2007. aastal. Siis kui erasektori laenu kasv oli aastas 30% SKTst. Aga ka siis oli keskpanga tegematajätmine suurusjärgu võrra suurem valitsuse  omast. Ja kokkuvõttes on olnud meil poliitika, mis on tsükleid võimendanud ehk mõnes mõttes absurdne olukord: oleme Euroopas esirinnas majanduse kukkumise ja tööpuuduse osas ning samal ajal valitsuse tööga rahul ja ütleme, et midagi oluliselt teisiti poleks saanud teha. Aga suured vead, nagu juba väitsin, tehti mitu aastat tagasi. Poolteist aastat tagasi meil väga palju valida enam ei olnud. Minu arvates oli näiteks käibemaksu tõstmine langeva tarbimise  tingimustes viga. Samuti ei ole üldse loogiline, et Eesti on ühe suurima töötusega riik Euroopas, aga samal ajal Töötukassa reservid kasvavad! See tähendab, et jooksvalt maksavad ettevõtted raha rohkem, kui töötutele kulub. Kui me poleks makse tõstnud ja töötud saaksid rohkem riigilt raha, oleks ilmselt ka majanduslangus väiksem olnud. Aga siis poleks me eurot saanud ja nii selgelt teistest eristunud. Seega ei ole siin kindlasti ühest  tõde. Kokkuvõttes on viimase pooleteise aasta jooksul tehtud üsna õigeid otsuseid, eriti võrreldes varasema ajaga.

Valitsuserakonnad on populaarsed ilmselt ka seetõttu, et puudub tõsiselt võetav alternatiiv. Valitseb suur ideede puudus. Samuti ei ole näha, et kusagilt tuleks uus energiline ideedest tulvil inimene koos oma kaaskonnaga, kes tahaks midagi ära teha ja ka suudaks midagi ära teha. Seda kahjuks ei ole. Uute ideede puudumine on seetõttu, et on uute liidrite põud. Arvan, et on hea, kui meie poliitikutel on hea  isiklik kontakt Euroopa tähtsamate riigijuhtidega ja tipp-poliitikutega. See aga eeldab, et valitsus on stabiilne ega vahetu tihedasti. Ja midagi ei ole teha – esimesed kaks-kolm aastat lähevad kõigil ameti õppimise peale. Meil võiks olla kirjutamata reegel, et peaministriks ei saa enne, kui oled töötanud ministrina vähemalt kolm aastat. Kui vaadata meie peaministreid, siis tuleb tunnistada, et suurema kogemusega peaministrid on jätnud alguses palju kindlama  mulje ja on teinud vähem vigu.

Viide: http://bit.ly/dwxH9c