Kui tahame areneda ja rikkamaks saada, siis ei saa olla nii, et ettevõte, juhul kui ostab kasumi eest maad Kaspia mere ääres või aktsiaid mujal riikides, tulumaksu ei maksa, aga oma töötajate koolitamise eest erisoodustusmaksu küll.

Alustuseks olgu öeldud, et riik saab luua majanduskeskkonna, aga ei saa ettevõtjate ja töövõtjate tööd ära teha. Kahjuks on meil aeg-ajalt levinud arusaamine, et riik tehku. Tänapäeval oleme kõik mingil viisil globaalsel tööjõuturul ja globaalsel kaupade ning teenuste turul. Turul, kus on küll barjääre, alates riigipiiridest kuni keelteni, aga see on ikkagi globaalne turg. Ning sellel turul teenib ketraja sada kuni nelisada dollarit kuus ja programmeerija tuhat kuni kümme tuhat dollarit kuus. Geniaalsemad rohkemgi. Kui hakkad ettevõtjaks ja teed palju tööd ning on ka palju õnne, võib saada sama rikkaks kui Bill Gates. Kui inimene töötab avalikus sektoris, siis sõltub sissetulek peale tema enda tubliduse peamiselt sellest, kui kallist toodangut erasektoris töötaval naabril õnnestub müüa. See tähendab, et kui kooli kasvandikud on ketrajad, aga üle lahe Soomes on Nokia insenerid, siis sealt tuleb ka õpetajate palga vahe.
Väga lihtsustatult öeldes peaksime parema elatustaseme nimel rohkem õppima ning tegema seda kogu elu. Ning mitte niisama õppima, vaid õppima seda, mis tõstab meie konkurentsivõimet. Majanduskasv ei tule niisama, vaid pideva arengu tulemusel. Kogu majandusmudel peaks olema suunatud pidevale enesetäiendamisele ja arendamisele. Seda peab toetama kõik, alates ühiskonna väärtushinnangutest kuni maksusüsteemini. Kuni meil paljudes koolides kiusatakse neid, kes rohkem õpivad, ja tööandja peab töötaja koolituselt maksma erisoodustusmaksu, ei ole mõtet rääkida teadmistepõhisest majandusest või viie rikkama riigi hulka jõudmisest.
Maksusüsteem peab kokku minema üldise retoorikaga: kui tahame areneda ja rikkamaks saada, siis ei saa olla nii, et ettevõte, juhul kui ostab kasumi eest maad Kaspia mere ääres või aktsiaid mujal riikides, tulumaksu ei maksa, aga oma töötajate koolitamise eest erisoodustusmaksu küll.

Majanduspoliitika põhimõtted
1. Inimeste arengu igatine toetus maksuvabastuste ja abirahaga. Majanduses tõstame oma tööviljakust ainult õppides ja arenedes, minnes järk-järgult keerulisemale tööle üle. Majanduse struktuur ei parane sellega, et anname rohkem raha teadusele. See ei ole piisav. Peamine kasv tuleb ikkagi olemasolevate ettevõtete pideva arengu tõttu lihtsamalt toodangult keerulisema ning kallima tootmiseni. Meie majandus kasvab ainult siis, kui kõik, alates väärtushinnangutest kuni maksusüsteemi ja abirahadeni, toetab pidevat enesetäiendamist ja arengut. Ka välisinvesteeringute hindamisel ei peaks vaatama mitte masinatesse investeeritavaid summasid, vaid ka seda, kui palju investeerib ettevõte töötajate arengusse.
2. Tasakaalus eelarve. Seda eesmärki tuleks täpsustada ja öelda, et kui majanduskasv on rohkem kui näiteks viis protsenti, tuleb teha ülejäägiga eelarve, ja kui majanduskasv on alla nulli, on lubatud defitsiit maksimaalselt kolme, eriti keerulistel aastatel viie protsendi piires.
3. Jooksva konto tasakaal. See tähendab, et peame sama palju eksportima, kui palju me impordime. Seda on raske, kui mitte võimatu juhtida, aga me peame senisest rohkem seda näitajat jälgima. Kuna täpset tasakaalu on siin raske saada, siis ütleme, et jooksev konto peaks olema aasta lõikes pluss-miinus kolm protsenti. Kui defitsiit on lubatust suurem, siis tuleb ühiskonnas diskuteerida põhjuste ja selle üle, kui ajutine ja hea see on. Vajadusel peaks ka keskpank sekkuma. Näiteks oli mõne aasta eest meie jooksva konto defitsiit lubamatult suur. Sellest räägiti aga vähe ja aur läks peamiselt suure majanduskasvu imetlemise peale.
4. Eesmärk on hoida töötus vahemikus 5–10 protsenti. Töötuse langusel alla viie protsendi tuleks vähendada riiklikke investeeringuid ja suurendada eelarve ülejääki ning kui tööpuudus on suurem, siis vastupidi. Tähtis on, et ei jälgitaks mitte ainult majanduskasvu, vaid tööpuudust, jooksva konto seisu ja eelarve tasakaalu ning et hinnang majanduse seisule antaks vähemalt neid nelja näitajat analüüsides. Muidu on nii, et kiitsime ennast kogu aeg oma majanduskasvu pärast ning unustasime ära teised näitajad. Praegu vaatame peamiselt eelarve defitsiiti ja natuke kasvu ja oleme jälle tublid. Meil ongi olnud kogu aeg nii, et kaks näitajat neljast on olnud head ja nii olemegi ise ennast nende näitajate eest kiitnud ning tegelenud enesepettusega.
5. Maksusüsteem peab olema lihtne ja tululiigist sõltumata sama. Peamiselt tuleks maksustada tarbimist. Tulusid maksustatakse alles siis, kui need ületavad miinimumtulu; minimaalset sotsiaalmaksu maksavad kõik. Ettevõtete tulumaksu osas tuleb teha selline muudatus, et tulumaksuvaba on viieprotsendiline tootlus ja suurema kasumi korral on tulumaks. Pidevalt tuleb jälgida maksude konkurentsivõimelisust tähtsamates valdkondades. Maksusid tuleb pidevalt muuta, et tagada normaalne areng. See on üks väheseid hoobasid, millega saab majandust suunata.
6. Meie välispoliitika peab toetama ettevõtete tegutsemist eksporditurgudel. Saatkondade eelarve peamiseks mõõdupuuks on meie ekspordi maht sinna riiki või potentsiaalne maht. Ning lisaks mõned strateegiliselt tähtsad riigid.
7. Abirahaga tuleks toetada peamiselt nn majanduse vedureid ehk ettevõtteid, kelle edukast käekäigust sõltub suur hulk teisi ettevõtteid. Lisaks tuleb suunata raha regionaalse ettevõtluse arendamiseks. Mõnedes strateegilistes valdkondades võib riik võtta aktiivsema rolli, kui ta seda seni teinud on.
8. Loobuda ideoloogiast, et riik on halb omanik ja eraisik teeb paremad otsused. Kas eraettevõte Tallinna Vesi on parem kui riigiettevõte Eesti Energia? Monopoolsete ettevõtete puhul on alati riigimonopol parem eramonopolist. Samuti ei saa öelda, et riik on rumalam erasektorist. Meie viimase aja praktika seda ei kinnita. Enne kriisi olid riigil reservid ja erasektoril suured võlad – riik käitus erasektorist ettenägelikumalt.
Poliitika elluviimiseks on maksusüsteem ja soodsa ettevõtluskeskkonna loomine

Maksude juures oleks paslik korrata, et maksud ei loo uut rikkust, vaid jaotavad selle ümber. Rikkust loovad vaid eksporditavad kaubad ja teenused. Alljärgnevalt pakun mõned mõtted maksude muutmiseks. Eesmärk peaks olema hoida üldine maksukoormus samal tasemel. Kindlasti pole mõtet maksukoormust vähendada, mis ei tähenda aga seda, et avaliku sektori kulusid vähendada ei saaks ning vabanevaid vahendeid teistesse sektoritesse paigutada.
1. Maksuvaba miinimum tõuseb miinimumpalgani ja maksumäär 25-26 protsendini. Siin on vaja täpsemat statistikat, aga põhimõtteks peaks olema maksuvaba miinimumi tõus ja ka maksumäära tõus. Maksuvaba miinimumi tõusu võib asendada ka tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega iga alaealise lapse kohta.
Nende muutustega väheneks madalapalgaliste maksukoormus (tulumaksuvaba miinimumi tõus) ja kasvaks rikkamatel maksukoormus. Tulumaksuvaba miinimumi kasv elavdaks sisetarbimist ja sellega ka majandust. Samuti ei ole õiglane maksustada tulu, mis on alla miinimumtasu. Võib-olla aitaks see ka välja nn astmelise tulumaksu tupikust ehk sellest, et mitmed parteid on selgelt astmelise tulumaksu vastu. Ilmselt ei ole nad selle vastu, et lükata tulumaksu koormust väiksema sissetulekuga inimestelt suurema sissetulekuga inimestele.
2. Suurendada sotsiaalmaksu maksjate hulka ja kehtestada selle lagi. Täna maksavad seda maksu peamiselt palgasaajad, aga tarbivad kõik kodanikud. Seda maksu peaksid maksma kõik eraisikud, sõltumata tululiigist. Kõikidel (ka pensionäridel ja muudel sotsiaaltoetuste saajatel) oleks teatud miinimumsumma maksta. Määratud oleks ka maksimum ehk kui ettevõtja saab tulu dividendidena, siis ta maksab oma kogutuludelt sotsiaalmaksu ja sellel on lagi. See võrdsustaks maksu mõttes palgasaajad dividendi saajatega.
3. Töötukindlustusel oleks lagi (nagu ka sotsiaalmaksul) ning põhimõte oleks, et kriisi ajal ei tõsteta töötuskindlustusmaksu ning kriisi ajal on Töötukassa väljaminekud suuremad sissetulekutest. Mitte vastupidi nagu viimase kriisi ajal.
4. Tänane ettevõtete tulumaksu süsteem on ennast ammendanud ja nendest probleemidest on palju räägitud. Ettevõtete tulumaksu korral muuta selle põhimõte selliseks, nagu see on näiteks Horvaatias ja veel mõnes riigis. Ettevõte saab näiteks viis protsenti omakapitali tootlust panna maksueelseteks kuludeks samamoodi nagu makstavad laenuintressid. See seab omakapitali ja võõrkapitali võrdsesse olukorda. Kui ettevõtte omakapital on miljon eurot, siis saab ta viis protsenti sellest ehk viiskümmend tuhat eurot arvata kuludeks ja ülejäänud osa kasumi pealt tuleb maksta tulumaksu. Ettevõtte tulumaksust laekuvatest summadest toetada nn ekspordivedureid, ettevõtlust väljaspool mõnda suuremat keskust ja tehnoloogiainvesteeringuid ehk suunata vahendid Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele. See aitaks kaasa aktiivsemale ettevõtluspoliitikale ning soosiks arengut valdkondades, kus tahame esile kutsuda suuremaid muutusi.
5. Kaotada käibemaksu erand perioodilistele väljaannetele. Jällegi absurdne olukord, kus leiva ja piima käibemaks on kakskümmend protsenti, aga Kroonikal ja Äripäeval üheksa protsenti. See näitab kas poliitikute nõrkust või seda, et ajakirjandus kuritarvitab oma võimu.
6. Kaugemas tulevikus vähendada tööjõu makse ja suurendada tulumaksu. Siis saaksid ka töövõtjad paremini aru, kui kallis on töötaja tööandjale.

Infrastruktuur ja majanduskeskkond on väga spetsiifilised valdkonnad ning neid ei ole võimalik ühes artiklis kompleksselt kirjeldada.
Minu peamine eesmärk on see, et tekiks diskussioon ning me kõik valijatena saaksime aru, et vähesed muudatused ja elatustaseme kiire tõus ei käi koos. Majanduse arendamisel tuleb lahti saada mitmetest dogmadest, mis praegu meie arengut pärsivad, näiteks sellistest, et „riik on halb peremees” ja „erasektor on alati riigist targem” või et „maksudega ei mängita ja maksuseadusi ei muudeta”. Peamine on aga aru saada, et me kõik peame iga päev midagi uut õppima ja oma oskusi edasi arendama. Meil pole mõtet otsida mingit maagilist lahendust nagu välisinvestor või euro, vaid iga päev tuleb teha tööd.