Kui Kreeka kriis veidi rohkem kui aasta tagasi suureks paisus arvasin ma, et turud reageerivad lihtsalt üle. Nii nagu nad tavaliselt teevad. Mäletame veel paariaasta taguseid artikleid ja arvamusi  kriisist Eestis ja Lätis. Arvasin, et kreeklased on kohanemisvõimelisemad ja reageerivad nii nagu meie Balti riikides tegime. Aga neil asjad nii lihtsalt ei käi. Nemad oma kulutusi juba niisama lihtsalt ei kärbi.

Meie sellest loogikast aru ei saa. Meil on selja taga seitsesada aastat sakslaste „koolitust“ ja me teame väga hästi, et kui teenime vähem raha, siis saab seda ka vähem kulutada. Kreeklased on jällegi harjunud teisiti. Kui neil oli riigil vähem raha, siis nad lihtsalt trükkisid seda juurde. Ehk siis raha ostujõud langes ja langes ka elatustase. Kreeklased on harjunud sellise elatustaseme langusega, aga ei ole harjunud sellega, et nende sissetulek väheneb. Kümnekonna aastaga eurotsoonis pole nad õppinud käituma nii nagu nad lubasid kui ühinesid euroga. Aga see pole mingi ime, sest uusi kombeid nii kiiresti ei õpi.

Mida peaks endaga hakkama saav Euroopa tegema nendega, kes oma majandamisega hakkama ei saa?

Laenu andma? Ei ole mõtet, sest loota, et nende majandus kohe-kohe tõusma hakkab, ei ole adekvaatne. See ei ole ajutine kukkumine, mille korral saaks sellise lühiajalise augu laenuga ära täita. See on midagi palju enamat. Nad on pikemat aega üle võimete elanud ja lõpuks tuleb seda tunnistada. Nende majandus ei ole konkurentsivõimeline ja laenamine siin ei aita, vaid teeb asja veelgi hullemaks. Sest mida varem sa endale tunnistad, et sama kulubaasiga enam edasi elada ei saa, seda kasulikum see on.

Tegelikult on Kreeka puhul kaks probleemi. Esiteks üle oma võimete elamine ja teiseks, mida teha riigi võlaga, mis on pooleteise aasta kogutoodang. Ning seda olukorras kus majandus langeb.

Kogu aeg räägitakse võlakriisist Euroopas. Minu arvates aetakse siin segamini põhjus ja tagajärg. Põhjus on ikkagi üle oma võimete elamine ja tagajärg on liigsuur võlg. Mitte vastupidi. Ehk esmajoones tuleks rääkida üle oma võimete elamisest ja alles siis võlast. Võlakriisi asemel on ikkagi üle oma võimete elamise kriis.

Üle võimete elamine tuleks kohe ära lõpetada ehk siis tuleks kärpida, mitte laenu võtta. See on minu arvates elementaarne.  Sest laenuga saab tasandada vaid ajutisi tagasilööke. Nii nagu seda tehti kriisi puhkemisel. Kreeka sai aja pikendust aasta tagasi ja kui nad oleks täitnud ära kõik lubadused ja ikka poleks piisanud, siis võiks raha juurde laenata. Aga nad ei ole kõiki lubadusi täitnud ja see peaks olema piisav põhjus, et laenust keelduda. See ei ole abi. See on laen. Abistatakse hättasattunut. Aga Kreekal pole ju viga midagi. Nende elatustase on kõrgem kui paljudel euroliidu liikmetel.

Teine probleem on võlad ja mida teha, kui on ilmselge, et laenu ei suudeta teenindada. Ka siin on asjale lähenetud väga huvitavalt: maksumaksja maksab. Ning nagu me mäletame  on valem selline,  et  pool summast makstakse vastavalt elanike arvule ja teise poole vastavalt erinevate riikide sisemajanduse koguproduktile. Ehk siis kahjum natsionaliseeritakse.

Kaks aastat tagasi heitsid Euroopa majandusanalüütikud ja ajakirjanikud Venemaale ette oligarhide toetamist kriisi ajal ja nimetasid seda kahjumi natsionaliseerimiseks. Praegu toimub sama Euroopas. Peamiselt Saksamaa või Prantsusmaa hoiustaja, kes on  paigutanud oma raha panka või fondi, ei tohi oma raha kaotada ja sisuliselt nende kahjum natsionaliseeritakse kõikide rahaliidu kodanikele. Absurdne olukord: kreeklased ei ole nõus oma elatustaset kärpima ja Saksamaa või Prantsusmaa hoiustaja pole nõus oma investeeringut osaliselt kaotama ja see jaotatakse ära kõikide Euroopa rahaliidu maksumaksjate vahel. Kas see ongi solidaarsus Euroopa moodi? Mul ei ole midagi solidaarsuse vastu aga minu arvates on see väga ohtliku pretsedendi loomine. Vastutus hajub niimoodi laiali ja isegi ei taha mõelda mis saab Euroopast, kui selline trend peaks jätkuma.

Turu arvates tuleks võlad osaliselt korstnasse kirjutada ja tagasimaksmise tähtaega pikendada. See aga tähendab, et Euroopa Keskpanka on vaja sisse maksta uus kapital. Ehk siis me peame uuesti rahakoti välja võtma. Kallis lõbu, see rahaliidus olemine. Esimene aasta Euroliidus olemist „maksab“ meile siis ca 200 eurot inimese kohta. 100 eurot stabiilsusfondi ja 100 keskpanka uue kapitali sissemakseks. See ei ole küll otsene kulu aga konservatiivset raamatupidamist jälgides võiks sellest poole ehk 100 eurot inimese kohta maha kirjutada. Kui kunagi  kätte saame on tore, aga tuleks valmis olla kaotuseks.

Keeruline olukord igatahes, kus ei ole häid lahendusi. Praegu tundub, et esmatähtis on panna kreeklased kulusid kärpima ja kui võlakoorem enam ei kasva, tuleks vaadata, kuidas selle võlaga hakkama saada.

Lisaks tuleks tegeleda süsteemi parandamisega, et edaspidi selliseid olukordi vältida. Kindlasti peaks olema välja töötatud põhimõtted, kuidas riik saab eurotsoonist lahkuda. Ma arvan, et kusagil tagatubades on need dokumendid juba valmis. Lahkumine võiks olla nii vabatahtlik kui ka sunniviisiline juhul, kui riik pidevalt kriteeriume rikub. Näiteks kui riik ei täida viis aastat järjest eelarve defitsiidi normatiivi ja võlg on üle kaheksakümne protsendi kogutoodangust võiks väljaastumine olla kohustuslik. See paneks kõiki pingutama.

Lõpetuseks tuleb paljudel Euroopa riikidel aru saada, et globaalses konkurentsis oma vananeva rahvaga sellist elatustaset säilitada ei õnnestu. Vaja on hakkama saada väiksemate kuludega. Ei ole mõtet erinevatel konverentsidel arutada, kuidas Hiinaga konkureerida. On vaja sõnadelt tegudele minna ja kulutusi kärpida.