Kaks nädalat tagasi tehti Euroopa riigijuhtide poolt järjekordne katse turge rahustada. See koosviibimine oli nii nagu eelmised. Vahetult pärast koosviibimist räägiti, et see on nüüd piisav ja otsustati rohkem kui tegelikult oodati. Euro tõusis teiste valuutade suhtes ja aktsiahinnad samuti. Mõned üksikud kahtlesid, kas need meetmed on ikka piisavad ja nädala-kahe pärast on kahtlejaid juba rohkem kui neid, kes usuvad, et asjad on nüüd korras.

Nii juhtus kõikidel eelmistel kordadel, kui nn võlakriisi üritati lahendada ja nii läheb tõenäoliselt ka edaspidi. Tänaseks on probleemid jälle väga suured ja ilmselt ei pääse Euroopa juhid ka augustis erakorralisest kokkusaamisest.

See, et riikide võlad liiga suureks kasvavad, polnud üllatus juba 2009. aasta kevadsuvel. Juba siis oli näha, et probleemid tekivad mitte ainult Kreekal vaid ka Portugalil ja Iirimaal. „Ootelehel“ olid Hispaania ja Itaalia. Samuti oli spetsialistidele juba rohkem kui aasta tagasi selge, et euro pole sellisel kujul jätkusuutlik; paljudele oli see selge juba enne euro tulekut.

Ühine raha nõuab palju enamat kui seda tänane rahaliit suudab pakkuda. Raha püsimiseks tuleb kiiresti liikuda võimu tsentraliseerimise suunas. Alates ühisest rahandusministrist ja ühistest Euroliidu võlakirjadest kuni ühise maksupoliitikani välja. Selles suunas liikumist pole aga näha. Pigem kisub iga riik tekki ikka enda poolele. Positiivse arenguna tuleks mainida, et mitte ainult spetsialistid, vaid ka Euroopa üldsus hakkab aru saama, et asi on tõsine ja nii enam jätkata ei saa.

Üritan teha kokkuvõtte sellest, kuhu oleme tänaseks jõudnud:

1. Võlausaldajad on osa oma mõningate riikide võlakirjadesse investeeritud rahast kaotanud. Seejuures ei pruugi see „kaotus“ olla nominaalne, vaid näiteks ka läbi raha ostujõu vähenemise ehk inflatsiooni.
2. Olukord on väga närviline ja väiksemgi sõnavääratus mõne tipp-poliitiku suust võib tekitada turgudel laviini. Selle tõestuseks sobib hästi Itaalia peaministrilt paar nädalat tagasi pudenenud lause oma rahandusministri kohta, mis turge raputas. Tavalises olukorras oleks seda võetud naljana, aga nüüd hakati rääkima potentsiaalsest Itaalia kriisist. Pankades on praegu igatahes kõrge lahinguvalmidus.
3. Suur osa Euroopast elab täna üle oma võimete ehk siis laenu toel. Keskmine elatustase peab Euroopas langema, olgu kulude kärpimise või inflatsiooni näol. Sellest olen kirjutanud varasemas postituses.
4. Majandusajalugu ei tunne olukorda, kus eelarvet oleks oluliselt kärbitud ning majandus oleks samal ajal kasvanud jJa seda nii suures osas maailmas.
5. Kui riikide laenukoormus on suurem kui SKT, muutub eelarve väga intressitundlikuks. Arvestades tõusvaid intresse, on see paljudele riikidele tõsine probleem. On suur vahe, kas maksta intresse neli või kuus protsenti SKT-st.
6. Vastloodud euro tagamise süsteemid ei ole piisavad Itaalia suuruse riigi  toetamiseks. Kui näiteks Itaalia makstavad intressid lähevad liiga kõrgeks ning vaja on nn ühiskassast toetamist, võivad ka Prantsusmaa ja siis ka Saksamaa risk ja intress tõusta liiga kõrgeks. Tekib nn doominoefekt, mida ma varem ka viimase mehe jooksuks nimetasin. Ssiis alles puhkeb kriis.
7. Euroopa Keskpank elab justkui oma elu ja tegeleb oma peamise eesmärgi ehk hinnastabiilsusega. Intresse tõstes teeb ta laenude teenindamise veelgi keerulisemaks.
8. Enamus riike on oma võlakoormuse nii suureks lasknud, et järgmise „tulekahju“ korral ei pruugi riikide garantiid olla enam piisavad. Kui korduks 2008. aasta sügise kriis, ei oleks riikidel võimsust turgudele garantiisid anda ning pangad võivad minna pankrotti.
9. Euroopa tahe hoida Euroliit ja selle kaudu Euroopa Liit koos on väga suur. Keegi ei ole huvitatud tekkivast kaosest  ning ükski poliitik ei taha minna ajalukku sellega, et tema otsustest või otsustamatusest lagunes Euroopa Liit.
10. Olukord muutub väga kiiresti ja raske on analüüsiga turule järgi jõuda. Seetõttu ongi kasulikum tegeleda rohkem fundamentaalsete probleemidega, mitte igapäevase uudistetulvaga.

Millised on võimalikud edasised stsenaariumid?

1. Kärpida-kärpida-kärpida, nagu Balti riigid.

Eestit tuuakse paljudele eeskujuks kulude kärpimise ja sellega konkurentsivõime parandamise poolest. Samas on arusaadav, et see võib töötada väikese riigi korral, kus eksportisime end kriisist välja ja paljud läksid tööle võõrasse riiki. Terve maailm ei suuda eksporti suurendada, sest keegi peab ju ka importima. Samuti ei ole võimalik suuremat sorti rahvaste liikumine. Vaevalt, et inimesed Lõuna-Itaaliast Saksamaale tööle lähevad.
Lisaks tekitab selline stsenaarium probleeme võlgade teenindamisega, olgu võlgnikuks riik või eraisik. Kokkuvõttes tähendaks see stsenaarium Euroopa majandusele järgmise kümne-kahekümne aasta jooksul tõenäoliselt kahanemist.

2. Võimu tsentraliseerimine ehk liikumine Euroopa Ühendriikide suunas.

Ühtne maksupoliitika, ühtsed riigivõlakirjad jms. Liikmesriikidel vähem volitusi eelarvete koostamisel jms.

Arvestades Euroopa praktikat, võtab see rohkem kui kümme aastat – pigem kakskümmend. On selge, et sellist aega meil pole.

3. Inflatsioon.

Olukord võib laheneda sellega, mida riigid on läbi aegade teinud ehk trükkinud raha juurde, nii nagu praegu  Ameerika Ühendriikide valitsus ja keskpank. See oleks lühiajaliselt kõige valutum, aga samas on sellel pikaajalised mõjud. Väheneb usaldus raha ja säästmise vastu. . Kui ei ole sääste, ei saa ka investeerida. See eeldaks, et Euroopa Keskpanga põhimõtted vaadataks kriitiliselt üle, mis mõjutab omakorda tarbijate käitumist. Kujutage ette,kui ühel päeval öeldakse, et Euroopa Keskpanga inflatsiooni eesmärk ei ole enam kaks protsenti vaid kümme. Mis saab siis kinnisvara  ja muudest hindadest? Kas kõik hakkavad nõudma palgatõusu ja alustavad streike?

4. Rahaliidust lahkuvad need riigid, kes ei suuda kriteeriume täita ning allesjäänud riigid liiguvad suurema tsentraliseerimise suunas.

See tundub esmapilgul kõige loogilisem, aga ka siin on probleemid.

Vaevalt, et lahkuvad riigid oma ühise raha loovad – nn Põhja-Euroopa ja Lõuna-Euroopa euro pole tõenäoline. Pigem koonduvad tugeva eelarvedistsipliiniga riigid ümber Saksamaa ja lahkuvad riigid võtavad kasutusele oma raha. Tõenäoliselt ei suuda Kreeka, Itaalia ja teised lõunapoolsed riigid uue nn Lõuna-Euroopa rahaliidu tingimustes kokku leppida. Pigem ikka igaüks omaette.

See stsenaarium näib lihtne, aga on tehniliselt keeruline, sest sellist reformi ei saa taha üleöö. Pealegi võib see kaasa tuua Kreeka klientide raha viimise Saksa pankadesse, mis paneks Kreeka pangad sellise löögi alla, et Kreekal endal poleks jõudu neid püsti hoida. Appi peavad jälle tulema IMF ja Saksamaa, kuid ega Saksamaagi rahakott põhjatu ole.

Nagu näha ei ole praeguses olukorras ühtki head stsenaariumi. Nagu ikka, lähevad kasutusele nn segastsenaariumid: kulusid kärbitakse, võimu veidi tsentraliseeritakse ja inflatsioon kasvab ilma Euroopa Keskpanga reegleid muutmata. Tõenäoliselt lahkub mõni riik lähema nelja-viie aasta jooksul rahaliidust.  Olgem ausad, see on optimistlik stsenaarium.

Pessimistlikuma stsenaariumi puhul suurendatakse stabiliseerimisreservi iga poole aasta tagant, kuni ühel päev läheb Prantsusmaa ja Saksamaa jaoks raha hind liiga kõrgeks ja nemadki vajavad abi.

Aga abi kelle käest? Siis on ainus võimalus raha trükimasin veelgi kiiremini käima panna.