Euro kriisist päästmiseks lastakse käiku virtuaalsed rahapressid ning inflatsioon hakkab Euroopas kasvama, on pankur Indrek Neivelt veendunud. Siiski pole meil tarvis karta rublaaja lõpuga sarnanevat hüperinflatsiooni.

—

Üha rohkem analüütikuid ja viimasel ajal ka kõrgeid poliitikuid annab avalikult mõista, et eurotsoon “laguneb”  või uueneb. Mida teie arvate, mis eurot ja eurotsooni ees ootab?

Kõigepealt on väga hea, et neist asjust räägitakse. Selles mõttes on olukord parem kui aasta või kaks tagasi. Euro endaga ei ole selle aja jooksul oluliselt midagi muutunud, riigid on muidugi oma võlakoormust kasvatanud, aga muud erinevust suurt ei ole. Kuid nüüd hakkab inimestele kohale jõudma arusaamine, et niimoodi jätkata enam ei saa.

Olete oma blogis toonud välja lahendused, mis aitaksid euroriikidel kriisist pääseda: kärpimine, tsentraliseerimine (st liikumine Euroopa Ühendriikide moodustamise suunas), raha juurde trükkimine ning eurokriteeriumidele mittevastavate riikide rahaliidust välja viskamine. Neist ükski ei ole ju veel realiseerunud.

Vastupidi, kõik need vaikselt juba realiseeruvad. Vaatame, mis on praeguseks juba toimunud. Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet on andnud mõista, et inflatsioon peaks kasvama. Samuti on Euroopa Keskpank ostnud viimase paari nädala jooksul kõvasti nii Hispaania, Itaalia kui teiste probleemsete riikide võlakirju. Mis see muu on kui raha juurde trükkimine. Seega inflatsiooniga minnakse kaasa, väga tõsiselt on hakatud rääkima ka võimu konsolideerimisest Euroopas. Samuti on hakatud rääkima vajadusest tõsta rikaste makse. Kuna sellest kõigest räägitakse, on olukord minu arvates parem kui aasta tagasi. Seni on Euroopa poliitikud kogu aeg turgudel sabas sörkinud: kohtuvad, lepivad kokku mingis lahenduses, plaksutavad iseendale käsi ja paari nädala pärast on olukord ikkagi hullem, kui oli enne kokkusaamist.

Mis moel hakatakse raha juurde tekitama, kas kaudsete meetoditega või otseselt rahasedeleid trükkides?

Ikka kaudsete meetoditega. Kui valitsused võtavad otse Euroopa Keskpangast laenu, siis tähendab see sisuliselt uue raha väljalaskmist Euroopa Keskpanga poolt.

Kui suureks võib inflatsioon kasvada? Kas võime näha midagi sellist, nagu kogesime rublaaja lõpus?

Seda viimast ma küll ei usu, rubla inflatsioontempo oli umbes 1000 protsenti aastas. Selle peale välja ei minda, aga oleks igati mõistlik, kui inflatsioon oleks 5, 6, 7 protsenti. Ütleme kuni 10 protsenti. Kui selline inflatsioon kestaks viis aastat, siis läheks olukord natuke kergemaks.

Eesti on kogu aeg elanud umbes sellises inflatsioonis. Kas Lääne-Euroopa inflatsiooni tõusmine 10 protsendile suurendaks võrdeliselt meie inflatsiooni või lihtsalt meie ja Lääne-Euroopa inflatsioonitase ühtlustuks?

See on raske küsimus. Eesti inflatsioon sõltub veel paljudest muudest asjadest, meie enda ja meie naabrite majanduskasvust.

Inflatsioon tähendab ju hinnatõusu?

Ikka.

Seega maksame me kõik tavatarbijatena lõpuks kinni euro päästmise?

Aga kes siis veel? Kahjuks ei tule Kuu pealt keegi seda kinni maksma. Kui me ei oleks eurotsooni astunud, siis võiksime praegust olukorda pisut rahulikumalt pealt vaadata.

Tõenäoliselt lähevad nüüd käiku kõik stsenaariumid, millele ma olen viidanud: kõigepealt kärbitakse kulutusi, aga see pidurdab ka majanduskasvu. Kui majanduskasvu ei ole, on keeruline võlgu teenindada. Seega ei saa kärpimine kesta kuigi pikalt. Samal ajal Euroopa võimu tsentraliseeritakse. Inflatsiooni osas on Euroopa Keskpank otsa lahti teinud ja lõpuks oleks minu arvates küll mõistlik, kui mõned riigid eurotsoonist lahkuksid.

Öeldakse ju, et riikide väljaviskamine ei ole tehniliselt teostatav?

Tehniliselt on see tõesti väga raskesti teostatav, ma ei kujuta ka ette, kuidas see võiks toimuda. Aga kellelegi peab selle valu kätte näitama. Ühised võlakirjad, millest praegu räägitakse, ei ole lahendus. Inglise keeles on olemas mõiste nagu moral hazard, moraalne risk: kui isik või institutsioon ei koge oma käitumise negatiivseid tagajärgi, siis käitub ta teisiti, kui ta käituks neid kogedes. Kui sa saad elada nii, et kõik su võlad kinni makstakse, siis sa jäädki niimoodi elama. Võtad üha uusi võlgu. See ei ole hea lahendus. Mõne riigi võiks teiste hirmutamiseks välja visata.

Kas teie meelest on võimalik mingi uue vääringu, näiteks “korralike” riikide omavahelise “põhja-euro” loomine?

Seda ma ei usu, sest keegi peab ju vana euro eest ka vastutama. Keegi peab ju üle võtma praeguse Euroopa Keskpanga kohustused. Ei saa olla nii, et ühel päeval ütlevad riigid, et jäägu see euro kus ta on, tegime natuke nalja ja aitab. Kui euro eest keegi enam ei vastuta, siis tähendab see Euroopa Liidu lõppu. Ma pigem arvan, et paar nõrgemat riiki lähevad minema, mitte seda, et tugevad riigid teevad uue valuuta.

Kas inflatsioon tõsutab ka palku?

Küllap hakkab ka palk tõusma. Ent kas tuleb just palgaralli… Täna on Euroopas kaks probleemi: liiga palju on võlgu ja elatustase on Aasiaga võrreldes liiga kõrge, eriti Lääne-Euroopa oma. Inflatsiooni käigus tõusevad hinnad ja tõusevad ka palgad, aga palgad peavad tõusma vähem kui hinnad. Kokkuvõttes peaks Lääne-Euroopa elatustase langema, raha ostujõud peaks langema (muu hulgas ka hoiustajate hoiuste ostujõud). Alles siis saavutatakse uus tasakaalupunkt, kui Lääne-Euroopa elatustase on langenud.

Millise Aasia riigi tasemega peaks Lääne-Euroopa ühtlustuma?

Seda on raske öelda. Küsimus on, kui suur on Lääne-Euroopas töö eest makstav tasu võrreldes mõnes Hiina linnas sama töö eest makstava tasuga. Töögrupiti ühtlustuvad palgad üle kogu maailma.

Kas Eesti tase on tulevasest ühtustumispunktist all- või ülalpool?

Ma loodan, et me oleme praegu veel madalamal tasemel, seega on meil veel tõusuruumi.

Kuidas mõjutab inflatsioon laenude tagasimaksmist, arvestades asjaolu, et meie laenud on ujuva ja muutuva intressiga?

Laenud sõltuvad intressimääradest. Kui need on madalamad kui inflatsioon, siis on laenude maksmine kerge. Aasta või kahe jooksul võib laenude maksmine minna tõesti hoopis keerulisemaks, aga pikas perspektiivis – näiteks viie aasta jooksul – muudab inflatsioon laenude maksmise alati kergemaks.

Alo Lõhmus

Intervjuu ilmus Maalehes 1.09.2011