Mis on Teie arvamus, mida oleks euro ülesehituses vaja muuta, milliseid vajakajäämisi n.ö  kompenseerida, et ühisraha euro toimiks ja püsima jääks?

Euro ja ka Euroopa Liit laiemalt on juhtimatu. Euroopa Komisjon peab justkui vastutama Euroopa Liidu eest, aga samas ei ole neil piisavalt raha. EL-i eelarve on võrreldes Saksamaa või Prantsusmaa eelarvega pisike. Viimasel ajal on ikka nii, et enne tähtsamat kohtumist saavad Merkel ja Sarkozy omavahel kokku ja tehakse mingi kokkulepe. Hiljem vormistatakse see suuremal koosolekul tavaliselt ära.

See näitab päris hästi, et otsuste vastu võtmine sisuliselt ja vormiliselt ei kattu. Samas on Saksamaa kantsleril vastutus ikkagi Saksamaa eest ja kitsamalt oma valijate eest. Ta ei vastuta Euroopa rahaliidu eest. Kaudselt ta küll vastutab, aga mandaadi saab ta omadelt valijatelt. Ja nemad tahavad optimeerida oma heaolu.
Meie Merkelit valida ei saa. Euroopa Parlamenti me valime, aga selle mõju on väike. Euroopa Rahaliit on lihtsalt üks kitsam kooslus Euroopa Liidu sees. Selle eest ei vastuta ka justkui mitte keegi. Luksemburgi peaminister, kes on ka rahandusminister, tegeleb muu töö kõrvalt eurotsooni rahandusega.  Euroopa Keskpank vastutab hinnastabiilsuse eest ehk selle eest, et ei oleks suurt inflatsiooni.  Majanduskasv või ka tööpuudus ei ole Euroopa Keskpanga jaoks eesmärgid.
Ma usun, et kõik need inimesed erinevatel tähtsatel kohtadel on väga vastutustundlikud ja nad vastutavad oma tegevuse eest. Aga samas ei kattu nende mandaadid, ressursid ja vastutus.
Kõigepealt oleks vaja need asjad tasakaalu saada. Me peaks valima Euroopa juhte, kellel on piisavalt volitusi ja juhtimiseks vajalikke rahalisi ressursse. Ehk siis Euroopa Liidu eelarve tuleb suuresti liikmesriikidel üle võtta. See tähendab võimu tsentraliseerimist. See aga on ilmselt kümne-kahekümne aastane protsess. Nii palju aega turud eurole aga ei anna.
Täna optimeerib iga riik enda heaolu ja täpsemalt veel oma valijatele antud lubadusi. Ja käib väga ohtlik mäng. Lühidalt öeldes, tuleks muuta kogu süsteemi loogikat. Praegune süsteem sõltub liialt palju liikmesriikide konkreetsetest poliitikutest. Kui keegi ikkagi ei taha kärpida, siis ei saa talle suurt midagi teha – on karistamatuse tunne. Olukorras, kus rahaliidus on seitseteist ja Euroopa Liidus 27 riiki, on see süsteem lihtsalt juhtimatu.
Samas on see probleem kõigest rahasüsteemi probleem. Palju suurem probleem on üle oma võimete elamine ehk Euroopa heaolu, mis on kõrge vaid tänu laenudele. Euroopa võtab laenu ja lubab kunagi tagasi maksta. Aga ei anta aru, et rahvastik vananeb, lapsi on vähem ja laenude tagasimaksjaid samuti. Elatustase peab langema nn. normaalsele tasemele ehk siis keskmine elatustase peab langema. Pensioniiga peab suurenema. Euroopa peab muutuma konkurentsivõimeliseks võrreldes Aasiaga. Ka see on pikk ja valuline protsess.

Või on Teil hoopis mingi muu nägemus ühisraha edasise käekäigu osas? Palun põhjendage.

Ma olen juba oma blogis seletanud erinevaid stsenaariumeid ja öelnud ka, et tõenäoliselt lähevad käiku nn. segastenaariumid. Täna ma lihtsalt arendan neid edasi. Praegu on segastenaariumitel minu arvates kaks varianti :
a. Euroliidu riigid kärbivad kulutusi, tõstetakse makse rikastele, kasvab inflatsioon ja väikese tsentraliseerimisega suudetakse asjad kontrolli all hoida. Samas lahkub euroliidust üks või kaks rahaliidu liiget. Võidetakse aega ja kuidagi saadakse hakkama. Käib pidev tulekahju kustutamine. Seline olukord kestab veel viis-kuus aastat.
b. Kulusid kärbitakse, makse rikastele tõstetakse, inflatsioon kasvab ja tasapisi ka tsentraliseeritakse võimu. Aga arengud rahaturgudel on kiiremad ning ühel kenal nädalavahetusel kui EL juhid on järjekordselt koos oma erakorralisel koosolekul, otsustatakse, et enam ei saa kummi venitada. Kõik need, kes on nõus suurema tsentraliseerimisega, jäävad ruumi ja lahkuvad eurotsoonist. Tekib rahaliit Saksamaa ümber ja Euroopa Liidust saab vabakaubanduspiirkond.
Suures piires erinevad nad vaid selle võrra, kui palju riike lahkub eurotsoonist ja kui palju ollakse nõus võimu tsentraliseerima.
Arvan, et me peaksime praegu tõsiselt tegelema erinevate stsenaariumite analüüsimisega.

Ja viimane küsimus – kuidas võiks laheneda euroala osade riikide tohutu võlakoorma probleem?

Ikka inflatsiooniga, mis on kõrgem kui laenuintress. Kulutusi on vaja kärpida, aga see teeb laenude teenindamise veelgi keerukamaks. Kulutusi on vaja kärpida ka selleks, et kutsuda majanduses esile struktuursed muudatused.
Teine võimalus on lasta need riigid defaulti, kapitaliseerida jälle pangad jne. Raha mõningane kaotamine on paratamatu. Küsimus on selles, kas kaotada seda läbi inflatsiooni mõne aasta jooksul või teha seda korraga, läbi oma investeeringu osalise mahakirjutamisega. Vaadates viimaste päevade toimetamisi Euroopa Keskpanga juhtide ümber, tundub, et mitteametlikult on valitud inflatsiooni tee. See aga sakslastele ei meeldi.
Vastused ilmusid 16.09.2011 Äripäeva artiklis “Teekond mööda konarlikku rada“