Vaevalt jõudsid Euroopa juhid viimasest kohtumisest välja puhata, kui juba tuli signaal, et oleks vaja uuesti koguneda. Kui esialgu tekitas peamiselt muret see, kust saada raha EFSF-i, siis nüüd üllatas Kreeka. Nagu teame, plaanivad kreeklased panna rahvahääletusele küsimuse, kas kärpida või mitte. See näitab väga ilmekalt, kui erinevalt mõtlevad inimesed on ühes liidus, mida üritatakse juhtida nagu klubi. Tänaseks peaks olema kõikidele selge, et selline moodustis ei ole võimeline koos eksisteerima.

Esmaspäevases Financial Timesis oli hea kolumn Wolfgang Münchau sulest. Autor on ilmselt olnud üks enimloetud  euroskeptikuid. Oma kolumnis „What saves the euro will kill the union“ tõestab ta ilmekalt, et kui eurot suudetakse säilitada, siis Euroopa Liit sellisel kujul lõpetab tegevuse. Nimelt peab euro nimel aina rohkem ja rohkem võimu tsentraliseerima. Samal ajal ei ole see enamikele riikidele, kes eurot ei kasuta, kuidagi meeltmööda. Vaja oleks muuta Euroopa Liidu leppeid, aga sellega ei tule tõenäoliselt väljaspool rahaliitu asuvad riigid kaasa.

Soovitan huvilistel seda artiklit lugeda. Oma silm on kuningas.

Kreeka otsus peaks tegelikult isegi parem olema. Mida varem see valus lõige ära teha, seda väiksem on tagasilöök. Täna käib „aja võitmine“ ja laenusummad muudkui kasvavad. Selliselt kummi venitades on oht, et ühel päeval läheb kõik lihtsalt suure pauguga lõhki, palju suurem.

Ent niipalju Kreekast – probleem on siiski palju laiem. Täna nimetatakse seda kriisi millegipärast võlakriisiks. Olen varem kirjutanud, et tegelikult on tegu üle oma võimete elamise kriisiga. Kõigepealt lubasid poliitikud maa ja taeva kokku ja selle elluviimiseks võeti laenu. Kui pangad enam laenu ei andnud, mindi ja võeti raha keskpangast. Paljudele keskpankuritele ja Saksa valitsusele see ei meeldinud ning siis tehti solidaarne keha, mille nimeks pandi EFSF. See on ju sisuliselt pank, kus isegi omakapital ei ole sisse makstud, vaid liikmesriikide garantiidega tagatud.

Seega võtavad need, kes enam laenu ei saanud, nüüd laenu nende riikide tagatisel, kellel veel nii palju laene ei ole. Kahjuks pole palju neid, kes on nõus sellese fondi raha panema.  Loodeti Hiina peale, aga Hiina soovitas Euroopal oma asjad enne korda teha. Venemaa lubas kümme miljardit eurot, aga – olgem ausad – vajamineva triljoni juures pole kümme miljardit väga suur raha.

Pealiskaudselt võib kriisi nimetada võlakriisiks, aga see on eksitav diagnoos.See on üle oma võimete elamise kriis ja seda võib nimetada ka demokraatia kriisiks. Kuidas ikka saab nii, et osade  maade poliitikud lubavad palju rohkem, kui on võimalik ja siis kui asi on juba nii lootusetu, et sinu võlgadest kirjutatakse pool maha, korraldatakse rahvahääletus, kas kärpida kulusid või mitte? Meiesugustele on see uskumatu lugu. Kas selline demokraatia on ikka võimalik?

Miks on täna nii, et demokraatlikel riikidel on suured laenud ja teistel reservid? Erandiks on vaid Põhja-Euroopa riigid, kus on korralik demokraatia ja mõistlik laenukoormus.

Loodan, et valitsejad saavad aru, et kui piisavalt tugevaid otsuseid ei tehta, võib kriis üle minna demokraatia kriisiks.

Kreeka tegevus peaks asjad kiiresti liikuma panema. Minu arvates on täna ainukene lahendus muuta Euroopa Liit vabakaubandusliiduks ning eurotsooni riigid peaksid veelgi rohkem võimu tsentraliseerima Saksamaa-Prantsusmaa teljel. Ajaloole mõeldes on ülitähtis, et see liit püsiks tugev.

Praegu peaks Euroopa Liidu tippjuhtide kohtumisel kokku leppima, et  korraliku eelarvedistsipliiniga riigid, kes on nõus edaspidise tsentraliseerimisega, jäävad ruumi ja need, kes sellega ei nõustu, lahkuvad. Ruumist lahkujatele ja nendele, kes ei taha rahaliiduga ühineda, tehakse tänane Euroopa Liidu leping lihtsamaks. Samuti peaksid rahaliidust lahkumiseks olema selged reeglid.

Seega oleks meil vabakaubandusliit ja rahaliit ning reeglid oleksid neil erinevad. Rahaliidus oleks tänasest rohkem integratsiooni ja Euroopa Liidus vähem. Siis saab otsustusprotsessi toimima ja saab hakata tegelema kriisi lahendamisega, sest praegune klubiline juhtimine on ennast ammendanud.

Või üritame veel kusagilt laenu võtta ja loodame, et Euroopas toimuvad „struktuursed muutused“ ning ükskord suudetakse neid laene teenindada? See oleks pigem lõputa õudus.