Ettekanne Riigikogus 13. detsembril 2011

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Daamid ja härrad!

Ma tänan kõigepealt selle komplimendi eest, et mind eksperdiks nimetatakse! Ma ise ennast eksperdiks ei pea, aga täna siis võlakriisist ma teie ees räägin. Kõigepealt ka suur tänu härra eelkõnelejale, ta andis väga põhjaliku ülevaate ja vastas põhjalikult küsimustele. Ma katsun siin olla veel mõnes kohas originaalne ja mõne uuema mõtte õhku visata, kuigi raskeks see läheb.

Kõigepealt, kriis Euroopas on kestnud juba üle kolme aasta ja ma ei loe selle kriisi alguseks mitte seda, kui eelmise aasta kevadel hakati rääkima Kreekast, vaid 2008. aasta septembrit, kui Lehman Brothers’i kokkukukkumisega vallandus suur finantskriis, mis kasvas üleilmseks majanduskriisiks. Nagu me täna oleme siin juba rääkinud, siis otsustati, et kriisile reageeritakse, et pangad võetakse üle, päästetakse ettevõtted, ning nõudlust toetati riigilaenudega. Ehk selline tüüpiline viimase aja käitumine: kui on probleem, võtame laenu. Kuigi siis oli juba probleem, et laene oli liiga palju.

2009. aasta suvel oli selge, et see lahendus ei ole jätkusuutlik, järgmisena ootab meid ees riikide võlakriis ning esimesena langevad sinna lõksu Kreeka, Iirimaa ja Portugal. Nii ka läks. Eelmise aasta suvel oli selge, et Kreeka päästmine on veel lihtne ülesanne, aga tõeliselt raskeks läheb siis, kui hätta peaksid sattuma ka Itaalia ja Hispaania. See oli ka ette näha. Ka eelmise nädala Euroopa Liidu tippkohtumise tulemus oli ettearvatav, sest oli ju teada, et Suurbritannia on alusleppe muutmisele vastu. Ma tahan öelda, et siin ei ole väga palju üllatusi olnud.

Miks ma täna teie ees seda kõike meelde tuletan? Ikka sellepärast, et otsustajad on kogu aeg seda kriisi alahinnanud. Kogu aeg on tehtud midagi, mis on liiga vähe, ja kõike on tehtud liiga hilja. On alahinnatud turu käitumist. Täna võib küll julgelt juba öelda, et kui need trendid kõik täpselt jätkuvad, siis varsti on probleemid Prantsusmaaga ja veidi hiljem ka Saksamaaga. Eelkõneleja mainis, et selliseks surmavaks intressiks peetakse 7%, et kui riigi võlg on 7%. Mina nii optimist ei ole. Lihtne arvutus, et kui juba suurel osal riikidel on 100% SKT-st võlg, siis me oskame kõik arvutada, kui 100% on SKT-st võlg, siis 7% intress on täpselt 7% SKT-st aastas. Kujutage ette, kui peaks riigieelarvest andma siis kuskil peaaegu 20% protsentideks, kuna eelarve on seal 30-40% SKT-st.

Nüüd on olukord selline, et uudiseid ja arvamusi kriisi kohta on väga palju olnud, inforuum on vallutatud ja tegelikult on väga raske aru saada, kus on põhijoon. Tulistatakse hirmu- ja õuduslugusid erinevatest kohtadest ja väga raske on orienteeruda. Mina täna üritaksingi anda teile suhteliselt lihtsa raamistiku, et selles inforägastikus paremini hakkama saada. Põhimõtteliselt võib probleemi jagada kaheks. Esiteks tuleb leida lahendus küsimusele, kuidas ülelaenanud riigid oma võlgadega hakkama saavad ning kuidas teha seejuures nii, et pangandus töötaks ja majandus toimiks. Siia alla ma panen ka eelarvelise tasakaalu saavutamise küsimuse.

Teiseks otsitakse vastust küsimusele, kuidas tulevikus sellise kriisi kordumist vältida. Ka lahendustest on palju räägitud, pikalt ei hakka neid kordama. Esimesena alati räägitakse, et tuleb kärpida riigi kulutusi. Siin tuleb aru saada, et kärpimine vähendab omakorda majanduskasvu, et mitte öelda, viib majanduse kahanemisse. Seega võime laenu teenindada veelgi väheneb. Teine lahendus, öeldakse, et inflatsioon, et inflatsioon kergendab laenu teenindamist ehk reaalintress peab olema negatiivne. Samas, arvestades demograafilist olukorda, on säästude ostujõu langus suur hoop riikide pensionisüsteemidele. Kolmanda võimalusena, mis edaspidi aitaks probleeme vältida, on kõneldud võimu tsentraliseerimisest. Siia alla käib ka möödunud nädalal palju jutuainet tekitanud suurem kontroll riikide eelarvete üle ja automaatsed trahvid. Samas ei ole põhjust arvata, et võimu tsentraliseerimine piirdub eelmise nädala otsustega. See on alles algus.

Kui rääkida majandusest, siis on selge, et ainult kärpimisega ei suuda paljud riigid oma laenu teenindada, inflatsioon peab laenude teenindamist toetama. Samuti on selge, et kulutusi tuleb kärpida ja reforme tuleb teha, sest muidu ei muutu midagi ning inflatisoon vaid pikendab agooniat. Mulle tundub, et lisaks üldisele inflatsioonihirmule on Saksamaa tahtnud suunata teisi riike reformide teele ja seetõttu on ka koostöös keskpangaga kogu aeg sellist keskpanga jõulist sekkumist edasi lükatud. Kui me nüüd väga lihtsustatult tahame selle asja kokku võtta, siis tegelikult vaieldakse selle üle, kas ja kui palju kärpida ning kui palju raha juurde trükkida. Me ei oska täna ennustada, missugune stsenaarium on kriisist väljumiseks. Samuti ei oska me arvata, kui kaua see kriis kestab, aga lõpptulemust on lihtsam ennustada. Täna peaks selgem olema, et Euroopa elatustase lähiaastatel ei tõuse, vaid kipub langema, samuti kipub säästude ostujõud vähenema ning poliitiliselt liigub rohkem otsustusõigust keskusesse. Küsimus on peamiselt protsesside kiiruses ning selles, kui palju võimu tsentraliseeritakse.
Nüüd räägime lisaks majandusele ka otsustusprotsessidest. Akadeemik Varblane joonistas väga hea pildi ette, kuidas erinevad riigid erinevatest kooslustest koosnevad. Kui nüüd veel rääkida otsustusprotsessidest Euroopa Liidus, siis keskpank vastutab selle eest, et hinnad oleksid stabiilsed. Näiteks Ameerika Ühendriikides on sealse keskpanga ehk Federal Reserve`i eesmärgiks tööhõive ja majanduskasv. Euroopa Komisjon justkui vastutab Euroopa eest, aga neil ei ole vahendeid, neil ei ole ka tugevat mandaati. Saksamaa ja Prantsusmaa on võtnud kogu raskuse enda kanda, aga nende juhid vastutavad ikkagi omade valijate ees. Hädasti oleks vaja neid, kes vastutavad Euroopa eest ja kellel oleks rahva mandaat ning vajalikud vahendid. Veel üks näide. Praegu vaidlevad erinevate meetmete üle riigid ja lihtsustatult jällegi võib öelda, et osa riike toetab tulude kärpimist ja teine osa suuremat inflatsiooni. Kui me vaataksime aga eri riikide valijaid, siis oleks pilt palju kirjum. Need, kellel on suured säästud, peaksid olema kärpimise poolt, ja kellel on laenud, peaksid olema inflatsiooni poolt. Ehk siis veel kord väga lihtsustatult oleks üks säästjate partei ja teine laenusaajate partei. Kreekas ja Itaalias on kindlasti väga palju inimesi, kes pooldavad niinimetatud kõva rahapoliitikat, ning kindlasti on Saksamaal palju inimesi, kellele meeldiks, kui inflatsioon nende laenukoormust kergemaks teeks. Aga täna on jällegi selle vaidluse kohaks riigipiir, mitte kas kellelgi on hoiused või laenud.
Kui me räägime Eestist, siis meie riigil ei ole praktiliselt võlgasid, küll aga on suured laenud meie erasektoril. Täna võib küsida, kas toetades kärpimist, aga mitte inflatsiooni, me käitume ikka oma valijate huvides? Siinkohal tahan ma lisada, et minul ei ole laene ja on hoiused, et keegi ei saa mind süüdistada, et ma propageerin inflatsiooni enda isiklikes huvides. Arvestades, et me liigume sammhaaval föderatsiooni suunas ja me ei tea, kui kaugel me sellega pidama jääme, tuleks täna rohkem tegelda selleteemalise diskussiooniga ja ma arvan, et see, et täna Riigikogu seda arutab, on väga tänuväärne. Me peame olema pigem samm eespool kui samm tagapool või paar sammu tagapool. Me peame täna endalt küsima, kas me näiteks oleme nõus ühtsete maksudega, kas me oleme nõus ühtse maksupoliitikaga, ühtse eelarvega, et suur osa meie eelarvest lähebki Euroopa Liitu ja siis me saame sealt tagasi. Need on küsimused, mis varsti võivad vabalt laua peale tulla. Me peame olema selleks valmis. Sellised arutelud, sellised vaidlused on ka meie valitsuse huvides, sest kui valitsusel on parlamendi kui rahva mandaat, siis on neil oluliselt lihtsam Brüsselis laua taga vaielda. Ja veel kord üks mõte, et kui on näha, et järjest võimu konsolideerimine ootab meid ees, siis see on valitsusliikmete huvides, et keegi ei hakkaks neid näiteks 50 aasta pärast süüdistama, et kuidas me nii kergelt iseseisvuse käest andsime.
Paljud majandusteadlased ütlevad, et meid ootab ees nn kaotatud dekaad. Ehk siis baasstsenaariumiks võiks võtta, et järgmise viie ja rohkema aasta jooksul majandus Euroopas ei kasva, vaid kahaneb. Loodame, et suuremad kollapsid suudetakse ära hoida, aga samas on närvilisust palju. Tõenäoliselt, kui selline stsenaarium käivitub, siis tänu oma madalamale kulubaasile ja paindlikkusele on Eesti positsioon suhteliselt hea.
Kui me leppisime eelkõnelejaga kokku, kes millest räägib, siis mina pidin rääkima natuke rohkem ettevaatavalt. Seda on väga raske teha, nagu te kõik aru saate. Ühes vist on kõik ühel meelel: ees ootavad meid väga heitlikud ja ettearvamatud aastad. Ja sellepärast on alati selline heaperemehelikult käitumine, tuleb säilitada oma paindlikkus ja reservid. Nagu me kõik teame, looduses jääb ellu mitte kõige suurem ja tugevam, vaid ikka kõige kohanemisvõimelisem. Selles mõttes on Eesti majandus kindlasti üks Euroopa kohanemisvõimelisemaid. Me oleme seda mitu korda harjutanud. Me oleme kindlasti ühed paindlikumad, aga kindlasti on kasulik vaadata edaspidi, kuidas saab ennast veel paindlikumaks muuta. Ehk ühelt poolt me justkui oleksime kriisiks valmis, aga kui rääkida teiselt poolt, reservide poole pealt, siis meil on küll riigil reservid, erasektoril on võrreldes Euroopa vanade riikidega väga väikesed reservid. Nii et me peame mõtlema veel kord, kuidas saavutada rohkem reserve ja suuremat paindlikkust.

See oli minu lühike sõnavõtt ja ma olen väga rõõmus, kui ma saan ka küsimustele vastata.

Loe Riigikogu stenogrammist küsimusi ja vastuseid.