Intervjuu Eesti Ekspressile, ilmus 15.12.2011.

Hansapanga juhina olid euro suhtes hästi positiivne. Millal sa meelt muutsid?

(Mõtleb veidi) 2009. aasta kevadel. Siis oli näha, et riikidel pole enam püssirohtu.

Rääkisid, et meil on üle jõu elamise kriis ja Lääne-Euroopa heaolu võib allapoole kukkuda ning jääda sinna pikaks ajaks.

Kipub sinnapoole minema.

Praegu räägid demokraatia kriisist. Kuidas see välja näeb?

Lubad poliitikuna võimulpüsimiseks maa ja taeva kokku. Sa ei räägi asjadest nii, nagu nad on, sest siis kaotaksid sina ja su võitluskaaslased soojad kohad parlamendis ja valitsuses. Sa ei saa ka vanasse töökohta tagasi pöörduda, kui oled oma professiooni kaotanud.

Iga kord, kui pärast tippkohtumisi uudiseid vaatan – mida riigijuhid räägivad, mida kokku lepiti –, tuleb tunne, et see ei olnud üks ja sama koosolek. Nad kõik räägivad eri juttu.

Praegu räägitakse palju Suurbritanniast, kuid see on minu arust väike probleem. Olulisem on, et kui varem ei suutnud me elada 3 protsendi limiidi järgi (riigieelarve puudujääk ei tohi aastas ületada 3 protsenti SKTst – toim.), siis nüüd lepiti kokku, et uus piir on 0,5 protsenti!

Seeekord loodi rikkujatele karistusmehhanism.

Aga mida sa teed, kui Kreeka tänavuseks puudujäägiks arvati 9,5 protsenti SKTst, tuleb üle 10? Ja nüüd öeldakse talle, et teate, piir ei ole enam 3, vaid 0,5! (Muigab irooniliselt) Et nüüd me teeme sulle trahvi! Aga kust sa seda trahvi võtad? Lähed tankiga sinna raha küsima?

Teoreetiliselt saaks ära lõigata Euroopa Liidu abiraha.

Siis läheb asi veel hullemaks.

Sul ei ole lahendusvarianti?

No ma naeran, et tuleks Kudrin (Venemaa eelmine rahandusminister – Toim.) panna Euroopa Liidu rahandusministriks, ta teeks asja ära. Ta lõi Venemaale suured reservid ning sai väga hästi hakkama 2008. aasta kriisiga. Praegu on eelarve jälle ülejäägis.

Praegu ehitatakse üles kaht Euroopa Liitu. Üks on ametlik liit valimiste, europarlamendi ja Euroopa Komisjoniga. Selle kõrvale ­luuakse euroala baasilt teist, kus valitsused lepivad omavahel kokku ja kus on justkui rohkem ostustamisvabadust. Aga riigijuhid ei kipu suuri otsuseid tegema.

Euroopa Liidus ei vastuta mitte keegi! Barroso justkui vastutab, aga tal pole eelarvet. Teda keegi ei kuula, sest tal ei ole volitusi. Tegelikult saavad Merkel ja Sarkozy enne tippkohtumisi kokku ja siis nemad otsustavad midagi. Euroopa Liitu tegelikult ei eksisteeri. Kui ametlik struktuur ei kattu sisulisega, siis selline organisatsioon enam kaua ei eksisteeri.

Kas seda saab veel parandada?

(Ohkab südamest) Iga tippkohtumisega lähen ma üha pessimistlikumaks.

Euroopa Liit võib laguneda?

Ta võib laguneda jah.

Mis Eestist edasi saaks?

Kust mina tean. Mis küsimusi sa üldse esitad? (Naerab kõlavalt, pärast väikest pausi jätkab tõsiselt) Minu arust on olemas stsenaarium, millega on seda kõike võimalik päästa, aga siis peavad poliitikud tegema suure sammu korraga.

See liit, kus me hakkame trahvima, ei tööta.

Aga milline töötab?

Sisuliselt on kaks suurt probleemi. Esiteks: mida teha olemasolevate võlgade ja eelarvetega. Teiseks: mida teha, et sellist olukorda enam uuesti ei tekiks.

Mida siis teha?

Ega see väga keeruline ei ole. Ühelt poolt tuleb kärpida riikide kulutusi, sest kui sa ei kärbi ja trükid ainult raha juurde, ei toimu reforme, sa lükkad ainult probleemi edasi. Aga ainult kärpimisest ei piisa, sest siis läheb majanduskasv veelgi rohkem kinni ja varsti ei suuda Prantsusmaa oma võlgasid refinantseerida, ja sealt vaid kukesammu kaugusel on Saksamaa. Oletame, et kärbitakse eelarveid ja ei kasva enam ei Prantsusmaa ega Saksamaa majandus, mis siis saab?

Raha tuleb juurde trükkida! Euroopa Keskpank peab hakkama ostma riikide võlakirjasid.

Ta teeb seda juba.

Teeb jah, aga veel julgemalt tuleb teha.

Raha juurdetrükkimine tõstab inflatsiooni ja lõpuks maksavad kriisi kinni tulevased pensionärid.

Ei, mitte ainult nemad, vaid kõik, kellel on hoiuseid. Inflatsioon on säästude maks.

Kui suur peaks inflatsioon olema? Viis protsenti? Kümme?

Sealkandis võiks ta olla. Olen nõus, et inflatsiooni on väga keeruline juhtida, aga see on võimalus.

Aga asja teeb keeruliseks, et keskpank võib küll raha juurde trükkida, aga kui pangad toovad kõik selle hoiustena tagasi keskpanka, siis tarbijani jõudva raha hulk ei kasva.

Praegu on just niimoodi juhtunud.

Paraku küll. USA ja Euroopa baasraha hulk on kolossaalselt kasvanud, aga inflatsiooni pole ta praktiliselt jõudnud.

Paneme trükimasinale hoogu juurde?

Sa pead balansseerima, muud varianti ei ole.

Ja teisalt pead astuma suuri samme, et sellist olukorda enam ei tekiks. See tähendab, et pehmeid ja poolpiduseid variante ei ole.

Minu arust tuleks palju jõulisemalt edasi astuda ja välja öelda, et nüüd on uued reeglid. Peaaegu iga kuu toimuvad tippkohtumised ja iga kord võetakse natukene suveräänsust ära. (Joonistab paberile väga madalate astmetega trepi) Ja siis me astume vähehaaval edasi, sest me ei oleks täna suutelised ühte suurt sammu astuma.

Föderatsioon tuleks kiiremini luua?

Üks lahendus oleks tõesti see, et teeme föderatsiooni. Siis oleks meil ühine eelarve. Sakslased ja kreeklased ja eestlased oleksid kõik koos ühises eelarves. Pensionid ja kõik-kõik muu.

Maksusüsteemid on väga erinevad.

Suur osa maksudest läheks ka ühisesse katlasse. Samas oleksid ka põllumajandustoetused ühtlased.

Sa oled tõesti sellise Euroopa Liidu poolt?

Ma ei ütle, et olen selle poolt. Aga praegu meid lihtsalt narritakse. Kogu aeg liigume selles föderatsiooni suunas, aga ühte suurt sammu ei ole valmis tegema.

Aga kui täna öeldaks, et me teeme nüüd uue liidu selliste reeglitega ja teil on kuus kuud aega mõelda, referendumeid teha ja mis iganes…

Siis võib-olla tuleb välja.

Võib-olla tulebki välja. See oleks aus mäng! Kes jääb liitu ja kes läheb välja.

Praegu ei küsi keegi rahva käest midagi.

Täpselt! Ka see on väga suur risk valitsejatele. Kui keegi hakkab 50 või 100 aasta pärast küsima, kuidas te iseseisvuse käest ära andsite, siis pead ütlema, et ei saanud aru, iga kuu natukene, tilkhaaval.

Aga kui täna tehtaks uued föderatsiooni reeglid ja peaks keegi minu käest küsima, kas ma kodanikuna pooldan neid, siis ma ei tea, kas ma oleks poolt või vastu.

Aga minu arust oleks nende loomine aus käitumine! See nõuaks üldrahvalikku pikka diskussiooni: plussid-miinused ritta.

Mõnes riigis tehakse parlamendis suuri debatte, aga meil ei ole mingit probleemi, meie hääletame poolt!

Kas uus föderatsioon peaks hõlmama ainult euroala või kogu Euroopa Liitu?

Kogu liitu. Need, kes veel pole eurotsoonis või tulevad Euroopa Liitu, peavad euro kasutusele võtma.

Täna jookseb Euroopa Liidus eraldusjoon. Väga lihtsustatult on suurimad vastasseisud Saksamaa ja Kreeka vahel. Teine lihtsustatud mõte on, kas kriisist saab välja raha juurde trükkides või kärpides. Lõpptulemus on mõlemal juhul suhteliselt sarnane, elatustase langeb.

Kärpijaid esindab Saksamaa, trükkijaid Kreeka, Itaalia…

Hispaania, Portugal…

Just. Lõunapoolsed maad. See on aga jällegi lihtsustatud lähenemine. Tegelikult on ka Kreekas väga palju neid, kes oleksid range, saksa moodi rahapoliitika sõbrad. Ka terve Põhja-Itaalia on ilmselt sarnane. Lõuna-Itaalia tahaks jälle raha juurde trükkida.

Seega on meil Euroopas kaks parteid – kärpijate ja trükkijate oma.

Kui meil on üleeuroopaline raha, peaksime valima ka üleeuroopalisi parteisid. Meil ei oleks enam Eesti sotsiaaldemokraadid, Keskerakond ja Reformierakond.

Kõik ütlevad seepeale, et ajan nüüd rumalat juttu, aga siis saaksime valida, kes pooldab kärpeid ja kes pooldab trükkimist, ja see oleks kogu Euroopa rahvalt saadud mandaat.

Praegu vaatab Merkel, kuidas tema valijad ja pangad hakkama saavad ja et euro päris kokku ei kukuks. Sarkozy vaatab oma valijate poole. Euroopa Keskpank vaatab hinnastabiilsust ja Barrosol Euroopa Komisjoni juhina pole volitusi, eelarvet ega midagi.

Eesti on ametlikult kärpijate leeris.

Jah, aga miks? Riigil on ju meil vähe võlga, eraisikutel palju.

Eraisikud saaksid inflatsiooniga võlgadest lahti.

Jah, eraisik peaks olema trükkimise pooldaja.

Muidugi pole raha juurdetrükkimine pikaajaliselt hea, aga praegu ei ole muud võimalust. Võid muidugi kärpida ja laenusid maha kirjutada, aga siis tuleb pankadesse kapitali juurde leida.

Panganduses kehtestati uued reeglid, nad peavad laenude kohta kapitali juurde leidma.

Aga keegi ei anna seda. Eelmisel nädalal tuli teade, et euroala pankadel on 115 miljardit eurot kapitali puudu.

Pangad hakkavad nõuete täitmiseks kapitali juurdeotsimise asemel hoopis laenamist kokku tõmbama.

Jah. Ja oma tütarfirmasid maha müüma. Praegu müüakse Ida-Euroopa pankasid. Lõpuks on elatustase Lääne-Euroopas ikkagi madalam ja säästud kaotavad ostujõudu kas investeeringute mahakirjutamise kaudu (see on emotsionaalselt raske) või raha juurdetrükkimisega.

Aga et kõik saaksid õigesti aru, ütlen välja: ma küll justkui propageeriksin trükkimist, kuid ma olen tegelikult hoiustaja. Mul pole ühtegi laenu.

Tahan öelda, et ainult kärpimisega ei jõua me kuhugi, ratas jookseb täiesti kinni. Hoiustajana leian, et parem trükkigu siis raha natuke juurde, kui et lõpetame kõik ei tea kus.

Su jutt tundub mõistlik, aga seda on saavutada väga raske.

Siis mängime lolli edasi! Siis tullakse jälle iga kuu kokku ja tehakse otsus, mis mitte kuhugi ei vii, ja võlad ainult kasvavad.

Rootsi pangandus on praegu paremas olukorras kui ülejäänud Euroopa Liidu oma.

Rootslastel on kaks suurt plussi. Võrreldes suurte finantskeskustega tegelevad nad väga vähe igasuguste keeruliste mudelitega. Rootslased võtavad lihtsalt hoiuseid vastu ja annavad laenu.

Teine pluss on see, et Rootsi riigil on oma trükimasin. Kui on raha vaja, trükivad juurde. Mida nad tegidki 2008. aasta lõpus. Neil on riigi rahandus korras, pangad on korras ja kui peaks mingi jama tulema, trükivad raha juurde!

Kas üks variant eestlastele oleks euroala purunemisel rootslastega ühte heita?

Aga milleks rootslastel meid vaja on? (Puhkeb kõlavalt naerma)

Meil läheb neid vaja. Väike otsib ikka liitlasi.

Siis on Soome kõige loogilisem liitlane.

Kui elatustase Lääne-Euroopas langeb, siis millised on Eesti võimalused?

Oleme ilmselt ühel meelel, et ees ootavad segased ajad. Kindlust on vähe. Ja mingit kiiret lahendust ka ei ole, et homme või poole aasta pärast hakkab paremaks minema. Sellistel segastel aegadel ei jää looduses ellu mitte kõige tugevam, vaid kõige kohanemisvõimelisem. On vist nii?

Kipub olema.

Kui mõtleme nõukogude ajale, 20 aasta tagusele ajale, viimasele kriisile, siis oleme eestlastena seda kohanemisvõimet päris palju treeninud. Oleme väga hästi ette valmistatud.

Ja paindlikkus! Meil pole ametiühinguid, mis igasuguse paindlikkuse kohe ära võtavad. Augustis esinesin Helsingis ühel üritusel, mis korraldati taasiseseisvumise 20. aastapäevaks. Rääkisin tulevikust ja ütlesin, et võtmesõna on paindlikkus. Soomlasest paneeli juht ütles selle peale: “This is the road to hell!”

Mis oli tema argument?

Ma rääkisin inimkonna ajaloost. Ütlesin, et pensione on makstud väga lühikest aega. Seda polnud varem olemas. Inimesed tegid jõukohast tööd nii kaua, kuni suutsid. Ütlesin, et peame ­selles suunas tagasi liikuma, muidu me pole Aasia­ga konkurentsivõimelised. Ei ole niimoodi nagu praegu, kus Skandinaavia maades on suvepuhkus poolteist kuud ja talvepuhkus ka veel ning kogu riik puhkab. Puhatakse siis, kui tööd ei ole! Nii nagu tegid meie esiisad.

Sel soomlasel oli vaid mõni aasta pensionist puudu. Ta oli intelligentne, aga ei saanud sellest jutust üldse aru.

Räägi kellelegi Lääne-Euroopas, et on vaja kärpida kulutusi: ta ei saa aru! Selles mõttes on meil väga suur eelis. Me oleme keskmise eurooplasega võrreldes palju paindlikumad ja kohanemisvõimelisemad, meid ei ole hea elu veel ära rikkunud.