Rohkem realistlikku meelt!
by Indrek Neivelt
Üle-eelmisel nädalal köitsid minu tähelepanu kolm uudist, millel pole esmapilgul omavahel mingit seost, kuid ometi kõnelevad need samast probleemist. Esiteks teatas soomlaste Kesko, et plaanib ehitada uue logistikakeskuse ja kaalub ühe asukohana Eestit. Teiseks levis uudis, et Soome vajab lähima aja jooksul 150 tuhat uut töötajat. Kolmandaks jätkusid teated segadusest Eesti Kunstiakadeemia peahoone ümber.
Kuidas on need sõnumid omavahel seotud?
Kui Kesko valiks oma uue logistikakeskuse asukohaks Soome asemel Eesti, oleks meil palju rõõmu. Välisinvesteeringud kasvaksid, ehitajad saaksid tööd ja rakendust leiaksid ka paljude muude tööde tegijad. Tundub olevat väga hea meie majandusele.
Kui ma oleksin soomlane ja kui juba läheb välistööjõu sissetoomiseks, eelistaksin ilmselt eestlasi. Soomlased oma poliitkorrektsuses seda ilmselt kunagi välja ei ütle, aga nii see kindlasti on. Arvestades trende, võime olla suhteliselt kindlad, et 150 tuhandest puuduolevast töötajast vähemalt 50 tuhat on Eestist. See on aga pea kümme protsenti meie töötavatest inimestest!
Rohkem kui viisteist aastat tagasi ennustas Tuleviku-uuringute Instituut, et Eesti võib muutuda Lõuna-Soomeks. Nii ongi läinud ja tundub, et järgmise kümne aastaga see trend ainult kasvab: mõned lihtsamad tööd toovad soomlased Eestisse ja teiste lihtsamate tööde tegemiseks lähevad eestlased Soome. Eestis peseme pesu, teeme soenguid ja lõikame salateid. Sealpool piiri töötavad eestlased peamiselt ehitajatena, sest objekti ju laevaga üle ei too. Neid eestlasi, kes on läinud tööle Soome juhtivatele kohtadele, on väga vähe.
Selline integratsioon toimib ja kõik on justkui rahul, ometi ei tohiks meie poliitiline eliit sellega rahulduda. Mäletame loosungit „Viieteistkümne aastaga viie rikkaima hulka!“, mille uskumist peaminister veel eelmisel aastal tunnistas. Tuletagem meelde, et jäänud on alla kümne aasta ja kahjuks ei ole ka soomlased veel viie rikkaima hulgas. Jääb mõistatuseks, kuidas saame olla viie rikkaima hulgas, kui teeme lihtsamaid töid soomlastele, kes seal ei ole.
Ma ei taha norida peaministri ja tema lubaduste kallal. Tahan, et meie unistused ja reaalsus läheneksid teineteisele. Kui tahame rikkaimate hulka saada, peaksime praktiliselt kõigile praegustele välisinvesteeringutele ära ütlema, sest enamasti toovad välisinvestorid siia lihtsama töö ja sellega me viie rikkaima hulka ei saa. Peaksime toetama investoreid, kes toovad siia peakontori funktsioonid nagu arenduse, turunduse jms ning seejuures pole tähtis, kas need on kohalikud või välisinvesteeringud. Kui usume, et me kümne aasta pärast oleme Soomest jõukamad, peaksime juba praegu ütlema, et Kesko ladusid pole Eestisse vaja ning firmad nagu Ericsson ja Enics võiksid üldse ära minna. Peaksime selgitama, et Soome firmad teevad Eestisse kolides rumalasti, sest varsti peavad nad kolima tagasi või liikuma veel rohkem lõunasse – Lätti.
Kuid me ei tee seda ja siit järeldub, et meie rikkaks saamise juttu ei usu mitte keegi. Kõik on pragmaatilised ja teevad seda, mis võimalik ja mille jaoks on oskused. Loosungid ja reaalsus ei lähe kokku ning kõik on siin reaalsusest aru saanud.
Mis puutub siia EKA uus hoone?
Kui esimest korda EKA uue maja lahendust nägin, olin hämmingus. Ülikoolide auditooriumid ehitatakse tavaliselt ühekordsed, sest nii on lihtsam ja odavam. Mitmekorruselisi kaldpindadega auditooriumitega maju ehitatakse tavaliselt rikastes maades, kus maa on väga kallis. Meil on aga maad palju, samas on rikkusega viletsasti. Samasse kategooriasse käib ka Eesti Rahva Muuseumi projekt – klaasist maja, mille ekspluatatsioon on kallis ja asukoht küsitav.
Hakakem realistlikeks ja mõelgem, millega saame hakkama ja millega mitte. Minister Aaviksoo on korduvalt öelnud, et haridusele läheb meil SKTst proportsionaalselt palju raha. Meie hariduskulude sees on ehitistele minevad summad kõrgemad kui paljudel teistel, sest meil on liiga palju ebaotstarbekaid hooneid. Meie rahvaarv väheneb, väheneb ka tudengite hulk, aga meie muudkui ehitame.
Ehitiste ülalpidamiseks läheb juba täna proportsionaalselt liiga palju vahendeid, meie aga plaanime ehitada Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks, Saaremaa silla, uue silla üle Narva jõe, Rail Baltica ja Tallinna transiitlennujaama. ERMist või EKAst rääkimata. Kui mujal on inimesed muutunud realistlikuks, siis nendes projektides kumab läbi “viie rikkaima hulka” mentaliteet.
Ma ei tea kedagi, kes oleks Eestist lahkunud, kuna siin pole Saaremaa silda või neljarealist Tallinn-Tartu maanteed. Siit minnakse ära ikka madalate sissetulekute tõttu. Kogu selle varanduse ülalpidamine tähendab aga, et palkade maksmiseks jääb raha aina vähemaks.
Kui toetame eelnimetatud investeeringute tulekut Eestisse, peame oma soovides muutuma realistlikuks. Saame ette võtta projekte ainult väga väikeses ulatuses ja alati millegi muu arvelt. Me ei saa teenida raha lihtsate töödega ja kulutada raha paljudele suurtele ning kallistele projektidele. Saaremaa silla ehituse peaks kümneks aastaks kalevi alla panema ja kõik komisjonid laiali saatma. Tallinn-Tartu maantee tuleks teha mitte neljarealiseks vaid kolmerealiseks, nii nagu on näiteks enamus Stockholmi ja Oslo vahelisest maanteest. Uue Narva jõe silla asemel tuleks parandada olemasoleva piiripunkti läbilaskevõimet jne. Seda nimekirja võiks jätkata.
Vaba ressurss tuleb suunata ettevõtetesse, kes tahavad liikuda väärtusahelas ülespoole ning kes oma töötajaid pidevalt arendavad. Ülikoolid peavad tegema tihedamat koostööd siinsete ettevõtetega. Ainult nii muutume järk-järgult rikkamaks.
Soomlastega tuleb teha valitsuste tasemel koostööd, et põhjanaabrid tooksid võimalikult palju töökohti Eestisse ja värbaksid puuduva tööjõu siin, mitte ei meelitaks meie töötajaid kolima Soome.
Tänase poliitika jätkumisel käärid ainult suurenevad. Ehitame muudkui Euroopa raha eest kallist infrastruktuuri. Kulud selle ülalpidamiseks kasvavad ning pole raha rohkem palka maksta ja inimesed järjest lahkuvad. See protsess ei saa kaua kesta. Peaksime analüüsima tähelepanelikult Kreekat ja Portugali, kes ka võõra raha eest omale kalli infrastruktuuri ehitasid ning lõpuks konkurentsivõimetuks muutusid.
Unistada tuleb ja unistada on tore. Aga reaalsust ei saa unustada.
Kommentaarid
Need mõtted vajasid välja ütlemist. Peaksime enda majanduse euroraha sõltuvusest lahti rebima. Põhiline kuhu riik peaks raha panema oleks riigi valitsemisel kokkuhoidu andvad projektid. Kõige rohkem on ming pahandanud Valga lähedalt pärit inimesena Mäo ümbersõidu valmimine. Sellega sai selgeks, et teed mis Valga/Viljandi Tallinnale oluliselt lähemale(ca 15 km) tooks ei tehta. Misso pole kaugeim punkt teed pidi Tallinnast – see on kusagil Mõniste lähedal. Kui tee oleks Paide ja türi vahelt kulgenud ning Põltsamaalt lõunast mööda oleks tee pikenenud vaid umbes kilomeetri. Küll oleks aga Paide ja Türi arenenud palju kiiremini. ka ei oleks meil võibolla vajalik “Viljandi” maanteed 2+2 teeks arendada (ei tea kes sealt kaudu Viljandisse sõidab – pikem maa on ).
EKA maja ehituse kohta ütleks, et iga maja saab kola täis tõsta – kuid nende maja oli ka ülikoolidest kõige viletsamas seisus – loomemajandus on innovatsiooni kõrval põhimõtteliselt teine mõeldav viis kuidas suuremat lisandväärtust toota. Uue hoone projekt on lahe vaadata Kaubamaja katuselt kuid reaalselt on seda hoonet peaaegu võimatu tänava tasapinnal perspektiivis näha. Maja on lükatud liiga vastu naabermaja (tegelikult kaotavad ju ka tulevased kunstnikud päikesepaistes mitte ainult naabrid).
Lihtne on öelda, et vaba ressurs tuleks suunata ettevõtlusesse, kui kuhu täpsemalt. Ise paakuks rohelist majandust. Hetkel on saasteühikute eest teostatav soojustamise programm heaks näiteks. Kuid veel on palju teha energia kasutamise effektiivsuse tõstmiseks – peamiselt pean silmas kaugkütet. Ei ole normaalne olukord, kus elektriga kütmine tuleb kaugküttest odavam (põhjus on vist praegusel ajal rohetavates kütte trassides). Toetaksin kahel käel ka tuueleenergia laialdasemat kasutuselevõttu, näeksin selleks ka võimalust kondensaator-kombijaamade ehitamises. Selline süsteem looks energiaturule stabiilsust, ning laseks tuuleenergiat kasutada senisest kolm korda rohkem, ning kaotaks ära suure erinevuse öise ja päevase elektri hinna vahel (jääks 10%) ning lubaks tõsta tipukoormusi ilma võimsusi juurde ehitamata. Kaoks müüt et ei saa elektrienergia tootmist viia suures osas tuulikutele stabiilsuse pärast.
“Maja on lükatud liiga vastu naabermaja (tegelikult kaotavad ju ka tulevased kunstnikud päikesepaistes mitte ainult naabrid).”
Päevavalguse jutt ei pea paika:
http://www2.arhliit.ee/uudised/eka-uus-planeering-tehti-naabrite-huvides/
Kas Soome läinud ehitajate puhul ei tee see natuke olukorda paremaks, et Soomes makse makstes (juhul kui nad seda teevad) hakkavad nad tulevikus ka pensioni Soome käest saama?
Iga projekt vajab oma cost-benefit analüüsi, aga Saaremaa silla puhul olen veendunud, et benefit oleks suurem kui cost.
TÄNASED ülalpidamiskulud Suurel Väinal mis vajab aina kallima impordib aina kallima nafta importimist (+imporditud laevad) tuleb võrrelda sillaga mis saaks (teoreetiliselt) ehitada Eesti tööjõuga, Eesti oskustega ja suuresti Eesti toorainetega.
Eesti ja Soome sulab kokku, AGA on olemas üks erinevus: Soome riik laenab, Eesti riik ei laena. Kumb on parem laenamine või mitte-laenamine. Vastus: sõltub kuidas, millal ja milleks laenatakse. Sõltub ka kuidas Euroopa Liit käsitleb pikaajaliselt raha väärtusega. Kui kõik teised riigid on laenanud, siis kasvab tõenäosus, et Euroopa kustutab laenud rahatrükkimisega, ja Eesti jääb kaotajaks. Eesti on pakkunud SOOME arenguks tööjõudu, ise aga säästnud seda raha mis saab Euroopa trükkida piiramatult. Kui karm liin püsib Euroopas, siis võiks vastupidiselt Eesti osutuda suhteliseks võitjaks – aga vähemtõenäoline, ma pakun. Mis Soome ehitatud – see ehitatud. Mis Eestis ei ehitatud – see ei ehitatud. Trükitud raha trükitud rahaks. Isegi Kreeka võib osutuda võitjaks mõne aasta pärast. Meeldigu see meid või mitte.
Eestis loodud lisandväärtus kasvab samm-sammult. Tekstiiltööstus on suuresti juba kadunud, tuleb elektroonika jne jne. Pole võimalik hüpata kohe Silicon Valley’ks, vaid samm-sammult. Selles osas muutuvad asjad nagu peaks. Aga küsimus on siis riigi roll, ja kuivõrd riik tuleks kaaluda laen+infrastruktuur ja mitte-laen+mitte-infrastruktuuri vahel. Siinjuures ei saa öelda “Ei” kõigele, vaid igal pool teha oma cost-benefit analüüsi, arvestades ka muu Euroopa riikide laenukäitumisega (ehk seda erakordset makroolukorda kus paratamatult oleme Eurotsooni olles).
Välismaalasena ütleksin, probleem pole selles et Eesti riik on liiga julge ja laenab liiga palju. Probleem on pigem selles, et Eesti riik on liiga arg ja laenab liiga vähe.