Keskmise sissetuleku lõks
by Indrek Neivelt
Eesti ajakirjandust jälgides jääb sageli mulje, et meie majandus areneb tormiliselt.
Samas räägitakse palju ka stagnatsioonist. Kuidas meil tegelikult läheb?
Vaadates Eurostati andmeid, selgub, et 2005. aastal ehk aasta pärast Euroopa Liiduga liitumist ja siis, kui ametist lahkus Juhan Partsi valitsus, oli Eesti SKT inimese kohta vastavalt ostujõu pariteedile 62 protsenti ja 2010. aastal 64 protsenti Euroopa keskmisest. 2007. aastal käisime ära ka 70 protsendi juures. 2011. aasta tulemusi ei ole veel avaldatud, aga arvestades meie majanduskasvu, teeme sammu edasi.
Kuidas on läinud teistel?
Tšehhid ja portugallased on stabiilselt 80 protsendi juures. Poola on kasvanud 51 protsendilt 63ni. Slovakkia 60 protsendilt 74ni. Saksamaa on kasvanud 116 protsendilt 118 protsendini.
Neid näitajaid vaadates kipub õigus minema pigem nende poolele, kes arvavad, et meil on stagnatsioon. Kui arvestada, et 2012. aastaks meilt olulist majanduskasvu ei oodata, siis võib öelda, et 2010. ja 2011. aasta kasv toimus suures osas tööhõive taastamise tulemusel ning olulist struktuurset muudatust pole toimunud. Ja ega suurt muutust ei saagi paari aasta jooksul toimuda.
Seega oleme juba viis aastat teiste Euroopa riikidega võrreldes praktiliselt samal tasemel. Meist kaugel pole Portugal ja ilmselt langeb lähiajal meie juurde ka praegu 90 protsendi tasemel olev Kreeka – riigid, mis ühinesid Euroopa Liiduga eelmises ühinemisringis enne meid.
Siin ei ole midagi üllatuslikku. Majandusteadlased kutsuvad seda nähtust middle income trap’iks – „keskmise sissetuleku lõksuks“.
Äraseletatult tähendab see, et vaesed riigid jõuavad sarnaste poliitikatega keskmise sissetulekute tasemele ja jäävad sinna pikemaks ajaks. Rahvusvahelises tööjaotuses tehakse tööd, mis võimaldab maksta keskmist palka. Kui palgad sellelt tasemelt tõusevad, lähevad paljud tööd odavamatesse riikidesse, kus sama töö väiksemate kulutustega ära tehakse.
Samas pole nende riikide töötajad võimelised tegema kallimaid töid.
Tundub, et ka meie oleme sattunud sellesse lõksu.
Madala sissetulekutega riikide puhul on kõikidele praktiliselt ühesugune soovitus. Tuleb avada oma turg rahvusvahelisele konkurentsile ja kutsuda välisinvestorid, kes kaasavad sind maailma tööjaotusse. Seda tegid praktiliselt kõik endised Ida-Euroopa maad ja seda on teinud paljud Aasia riigid. Siin pole midagi keerulist ja IMF jagab kõikidele ühesuguseid soovitusi.
Palju keerulisem on küsimus, kuidas saada keskmise sissetulekuga maast kõrge sissetulekuga maaks. Paljudele majandusteadlastele tundub, et endised poliitikad enam ei tööta ja et neid on vaja muuta. Tuleb rohkem investeerida infrastruktuuri, innovatsiooni ja luua nn riiklikke tšempione. Isegi mõningane protektsionism ei tee paha.
Parim näide riikidest, mis on suutnud viimase paarikümne aasta jooksul trügida “esiliigast” “kõrgliigasse” on Singapur ja Lõuna-Korea. Euroopast läheb arvesse ka Iirimaa, vaatamata tema viimase aja suurele kukkumisele. Kui hästi järele mõelda, leiab ilmselt veel mõne riigi. Selge on see, et vaestest riikidest keskmiste hulka jõudnuid on oluliselt rohkem, kui riike, mis on keskmise sissetulekute taseme juurest jõudnud kõrge juurde. Ainuüksi see peaks olema piisav põhjus, et aru saada, et tegemist ei ole lihtsa ülesandega.
Arvestades meie mõneaastast paigaltammumist, tuleks endale tunnistada, et senised poliitikad ja võtted enam ei tööta. Õigemini: nad töötavad praegusel tasemel, aga nad ei ole piisavad, et tagada arengut – nendega Euroopa viie rikkama hulka ei saa.
Mida siis teha? Siin pole lihtsaid ja üheseid lahendusi. Suur samm edasi oleks seegi, kui me suudaks endale tunnistada, et samasuguste meetoditega edasi ei arene ja vaja on muutusi. Küll siis leiame ka meetodid.
Ma loodan, et meil tekib sel teemal tõsine diskussioon ja et meie peaminister koos oma parteiaparaadiga ei tapa diskussiooni, nii nagu seda on viimastel aastatel tehtud.
Kommentaarid
Täiesti nõus! Mullegi tundub viimasel ajal, et valitsusel puudub selge visioon, mida teha, et majandus areneks keerulisemate/suurema lisandväärtusega tööde suunas. Valitsuse mantra, et korras riigirahandus ja “stabiilne maksukeskkond” toob meile välisinvesteeringuid, võib ju tulemuseks anda mõned välisinvesteeringud, kuid need on selgelt nii öelda keskmist palka pakkuvad tööd, mis siia tulevad.
Põhiprobleem on selles, et sisulisi reforme enam ei tehta. Kõrgharidusreform ja räägitav koolivõrgureform on head näited sellest, et tehakse asju poolikult. Kõrgharidusreform sellisel kujul võiks üldse olemata olla, sest see ei muuda Eesti kõrgkoole konkurentsivõimelisemaks ja koolivõrgureform oma olemuselt on küll vajalik, kuid koos sellega peaks mõtlema ka hariduse sisule, mida oleks vaja muuta vastavalt tänapäeva maailma nõudmistele.
Lisaks tahaks tuua esile ühe huvitava fakti hiljuti Arengufondi poolt avaldatud IT+finants raportist. Raporti autor Kristjan Lepik tõi välja, et kui Skype otsustas üle maailma luua 400 töökohta, siis võeti Skype´iga vähem kui ööpäeva jooksul ühendust Leedu riigi poolt, pakkudes Leedut välja arenduskeskuse asukohana. Viimasel ajal on Leetu oma arenduskeskuse kolinud näiteks Barclays pank, IBM.
Siit saab järeldada, et Eesti vajab süstemaatilist tegutsemist, et tulevikus tuleksid sarnased ettevõtted Eestisse.
Mis siin mõelda – matemaatikat on vaja õppida!
Jutt õige. Täpselt samal põhjusel ei meeldi mulle igasugu ITILid ja jutt “parimatest praktikatest”. Neid rakendades ei lähe probleemid mitte ära vaid transformeeruvad tavalisteks (raskestikontrollitavate kuid väga loovate inimeste asemele tulevad parimaid HR-praktikaid rakendades lihtsamini kontrollitavad kuid raskesti motiveeritavad inimesed). No ja neid tavalisi probleeme kutsutakse (sest nii on kombeks) lahendama konsultandid kes lahendavad neid probleeme kõige kasumlikumal võimalikul viisil ehk pakkudes “ära proovitud” ja “kindlaid lahendusi”. Mis muidugi viivad täpselt selliste tulemusteni nagu igal pool mujal ja ring algab otsast.
Järgmisele tasemele jõudmise eelduseks on mõtlemine oma kastist kaugemale. Ja õnneks see oskus meil veel kadunud ei ole: https://ervinal.eesti.ee/ . Nii ju riigiportaali ei tehta! Ei tehta jah aga on ilus ja kasulik…
Probleemide teadvustamine on pool võitu. Nende teadvustamise algstaadiumis pole otstarbekas lahendusi pakkuda, veel vähem neid probleemi tõstatanutelt nõuda.
Lahendused sõltuvad olukorra tõsidusest. Optimaalse lahenduse leidmine tingimustes, kus selles ei orienteeruta, pole võimalik. Neid on alati enam kui üks – on kiiremini teostatavaid ja aeganõudvamaid, on ressursimahukamaid ja odavamaid. Õigete leidmine pole keeruline, keerulisem ja aeganõudvam on eelistustes selgusele jõudmine.
Eestis on kombeks aga lahendusi nõuda probleemide teadvustamise algstaadiumis. Arvatavasti tuleneb see sellest, et siis on neid lihtsam olematuks teha, lahendeid aga lihtsam kritiseerida.
Eriti maialt harrastavad antud lähenemist võimuesindajad. Tagasihoidlikumad pole meedia ohjajad, kes oma lähenemistega on suutnud eetilised väärtushinnangud Eestis peapeale pöörata. Seisukohtade vägivaldne selekteerimine, nendega manipuleerimine on teinud kultuurrahvast metslased, kes isikliku heaolu nimel on valmis kõigeks – isegi kaaslaste alandamiseks ja petmiseks.
Lahendused (ja seisukohad) sõltuvad olukorra tõsidusest. Selleks, et viimast paremini teadvustada tuleb probleemidesse süüvida, nende üle arutleda, lähenemised selgeks vaielda. Lahenduste pakkumisega aga oodata. Vastasel korral jäävad probleemid teadvustamata, parimad lahendused leidmata.
Minu silmis pole meedias „ekspertideks“ tituleeritud seltsimeeste seisukohad tõsiselt võetavad. Nende lahenduste esitamise agressiivsus ja kallutatus (mingi seltskonna huvide eest seismine) näitab, et tegemist pole ekspertidega, vaid isiklike seisukohtade pealesurujatega. Seekordne Indrek Neiveldi kirjutis oli juba teist masti.
Sinu võrdlus teiste EL-i riikidega on poolik. Uurime alustatut edasi: mille arvelt on riigid oma ostujõudu säilitanud/suurendanud?
Vaatame Sinu toodud riike (võlg SKT-sse 2007. ja 2011. a; muutus võrreldes Eestiga (protsendipunkti):
Portugal 68,3%; 107,8%; +37,2
Saksamaa 64,9%; 81,2%; +14,0
Slovakkia 29,6%; 43,3%; +11,4
Tšehhi 29,0%; 41,2%; + 9,9
Poola 45,0%; 56,3%; + 9,0
Eesti 3,7%; 6,0%;
Allikas: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_PUBLIC/2-23042012-AP/EN/2-23042012-AP-EN.PDF
Järeldus: kõik toodud riigid on suutnud säilitada Eestiga võrreldava taseme tänu oluliselt kiiremale laenukoormuse kasvule. Kui Eesti oleks suurendanud oma võlga samas tempos parima toodud riigi, Poolaga, oleksime saanud kulutada 4 aasta jooksul iga aasta lisaks 360 mln € (võttes eelduseks 2011.a Eesti SKT ehk 15,97 mld).
Sõnastan ümber: Eesti on suutnud saavutada samaväärse tulemuse raisates tunduvalt vähem oma potentsiaali. Vilju sellest lõikame tulevikus: meie laenuteenindamise kulud on väiksemad (säästetud intresside raha saame jooksvalt kulutada, samas võime oluliste projektide jaoks võtta laenu).
Aga ehk on Eesti olnud edukas tänu laenukoormuse ümberkantimisele erasektorile? Kas see ei vasta tõele. Ei leidnud allikaid, aga 2009. a oli kodumajapidamiste laenukoormus peaaegu 60% SKT-st, tänaseks on see langenud 46%-le, osaliselt tänu laenukäibest suuremale amortisatsioonile, teisalt tänu kasvanud SKT-le. Sama tendents on ka ettevõtetega. Ülaltoodud teistes riikides pole nii hästi läinud.
Seega, laiendades Sinu mõttekäiku jõuan mina hoopis vastupidisele järeldusele: Eesti eristub teistelt selgelt.
Mis puudutab keskmise sissetuleku lõksu, siis see võib meid tõesti tabada. Aga selle kätte jõudmist me veel väita ei saa, selleks on möödunud ajavahemik liiga lühike.
Reformierakonnalt pole mõtet loota mingit diskussiooni lubamist, sest see läheks vastuollu nende peamise eesmärgiga: tagada ühe partei absoluutne võim. Refi idee on omandada tõe ja õige käitumise monopol: ainult meie teame, kuidas on õige, ainult meie käitume igas situatsioonis perfektselt, teised on rumalad, laisad ja korrumpeerunud. Diskussioon tähendaks möönmist, et Refi käitumine pole perfektne, et on võimalik paremini. Seda muljet ei tohi tekkida lasta. Ja ei lastagi.
Majanduskasv=elukvaliteedi tõstmine ja inimesed tõstavad ise oma elukvaliteeti. Erinevalt eelmisest suvest on sel suvel Tallinna Sadamas Tivoli. See on majanduskasv (kuigi võiks muidugi palju parem olla), nende laste rõõm on Eesti majanduskasv, kuigi seda loetakse nende rahaga mis seal kulutatakse.
Majanduskasv eeldab: 1) võime tõsta elukvaliteeti ja 2) soov tõsta elukvaliteeti. Esimene tähendab haridust ja innovaatilisust, teine tähendab töökust ja ettevõtlikust.
Miks ei peaks inimestel olema soov alati tõsta elukvaliteeti? Vastus: hirm et tõstmine on lühiajaline ja hijem tuleb midagi muud nagu töötus või laenuorjus. Ja teatud ettevaatlikkus on mõistlik, tulevik ON ebaselge, liigne ettevaatlikkus on aga piduriks.
Eesti kuidagi hüppas liigsest eufooriast liigsele dysfoorasse. Kuni 2007 tehti kõiki investeeringuid, nende pikaajalisest tootlikusest mõtlemata, seejärel ei tehtud mitte midagi. Loodetavasti toimub nüüd kainestumine, kasumlike investeeringuid tehakse, mittekasumlike mitte.
Kuna seda mis võib teha, Eesti SKP=elukvaliteeti tõstmiseks olemasoleva võimega ja soovidega on muidugi suur. Tivoli on vaid pisikene osa sellest. Lihtne aga geniaalne.