Intervjuu ERR-ile, ilmus 29.05.2012.

Valitsus on rahva seas ebapopulaarset ESM-i kaitstes öelnud, et kui me ei toeta kriisis olevaid euroala riike, läheks see meile lõppkokkuvõttes kallimaks maksma. On see nii?

On raske öelda, kui palju see maksma läheb. Ma arvan, et eelkõige Lehman Brothersi pankrotist 2008. aastal alguse saanud hirm on pannud riigijuhte kokku tulema ja erinevaid päästemehhanisme koostama. Hirm on ka põhjus, miks seda Kreekat on üldse nii kaua hoitud.

Aga teisest küljest on erinevad analüütikud teinud ka arvutusi, et mida tähendab see, kui Kreeka lahkub [euroalast] nii Kreekale kui Euroopa teistele riikidele.

Samamoodi [on arvutatud], et kui euroala peaks lagunema, mida see tähendaks. Tuleb muidugi tunnistada, et seda arvutust ei ole võimalik [väga täpselt] teha, sest on nii palju lahtisi otsi, väga palju on vaja eeldada.

Praegu on aga sellised märgid, et kui euroala peaks lagunema, siis näiteks Saksamaa majandus järgmise 2-3 aasta jooksul langeks umbes kümme protsenti või natuke rohkem. Kreeka majandus paistab [nende arvutuste kohaselt] langevat 20 protsenti, mõni isegi ütleb, et 40-50 protsenti. Aga seda juhul, kui Kreeka peaks lahkuma Euroopa Liidust ega saaks oma tooteid eksportida teistesse Euroopa riikidesse.

Kui nüüd Eesti juurde tagasi tulla, siis kui oletada, et meie majandus langeks samas suurusjärgus nagu Saksamaal, kaks-kolm protsenti võib-olla, siis see on umbes võrreldav meie tänaste garantiide suurusjärguga. Isegi tegelikult vähem.

On hoiatatud, et kriis võib laieneda Itaaliasse, Hispaaniasse jne. Kui tõenäoliseks sellist stsenaariumi võib pidada?

No ta on ikka väga tõenäoline. Sellepärast nende niinimetatud tulemüüride vahele ehitamisega ongi kaks aastat tegeletud.

Põhimõtteliselt on probleem selles, et on olemas Euroopa Liit, aga ta on nii väike. Väike selles mõttes, et Euroopa Liidu eelarve on ainult üks protsenti Euroopa Liidu riikide SKTst. Euroopa Liit ise oma 27 riigiga on väga suur, aga raha, mida ümber saab jagada, on väga väike. Seda on näha ka sellest, et kui ikka mingi kokkusaamine on, siis Prantsusmaa ja Saksamaa juhid lepivad enne kokku, kuna nendel on rohkem raha kui Euroopa keskuses.

Euroopas on hakanud tekkima Berliini ja Pariisi leerid vastavalt kasinuse ja majanduskasvu ümber. Samas Kreekalt on viimasel ajal oodatud seda kasinust. Kuidas on ikkagi läbi kasinuse jõuda selleni, et Kreeka suudab oma kohustusi Euroopa partnerite ees täita? Ühesõnaga, kuidas läbi kärbete on võimalik saada korraga konkurentsivõimeliseks, hakata midagi teenima, sest seda ju Kreekalt lõpuks oodatakse?

Ega tegelikult olegi, lühiajaliselt mitte. Aga kasinusest siiski räägitakse, kuna kui sul on võlad üle jõu käivad ja sa elad üle oma võimete, tuleb kulutusi kärpida. Lihtsalt laenu võtta ja nii edasi elada – sellel pole ka mingit mõtet.

See Prantsusmaalt tulnud kasvujutt paneb isegi natuke ehmatama. Ega keegi pole [varem ka] rääkinud, et kasvada pole vaja, kõik saavad aru, et laenud suudetakse tagasi maksta ja teenindada vaid siis, kui majandus kasvab. Mitte siis, kui majandus kahaneb.

Kasvu vastandamine kasinusele, mis Prantsusmaa presidendivalimiste lõppfaasis liikvele läks, on aga populistlik.

Kuidas te hindate Euroopa Keskpanga tegevust? Pankadele jagati triljon eurot, kas see ei olnud siiski sisuliselt raha juurdetrükkimine?

Sisuliselt oli see raha trükkimine. Aga kui me vaatame Euroopa Keskpanga statistikat, siis jah, baasraha on kasvanud viimase nelja aasta jooksul kahekordseks, aga see raha, mis hindasid mõjutab, ei ole oluliselt kasvanud. Vast 1-2 protsenti, eelmise aasta lõpus hakkas koguni kahanema. Kui selle aasta alguses ei oleks rahasüsti tulnud, siis oleks isegi läinud teistpidi, oleks tekkinud deflatsioonisurve.

Kirjutasite oma blogis mai keskel, et “Täna tundub, et maksude ühtlustamine ja suurema ühtse eelarve tegemine koos suuremate toetustega ääremaadele on möödapääsmatu Euroopa rahaliidu koospüsimiseks.” Ehk siis Euroopa Ühendriigid?

Need Euroopa Ühendriigid kõlavad muidugi halvasti. Aga järk-järgult peaks liikuma ühinenuma Euroopa suunas, mis oleks rohkem eelarveliit. Nagu ma enne mainisin, on Euroopa Liidu eelarve praegu üks protsent Euroopa Liidu SKTst. Seda on selgelt liiga vähe. Euroopa Liidu juhtidel ei ole autoriteeti: esiteks ei ole neil raha, aga teiseks ei ole nad saanud ka rahva käest otsemandaati.

Kui Euroopa parlamendile antaks rohkem volitusi ja Euroopa president valitaks ka rahva poolt, mitte kusagil tagatubades, siis oleks Euroopa Liidul hoopis teine jõud.

Näiteks Euroopa finantsinspektsioonid: täna nad räägivad, et teevad tõsist koostööd, aga tegelikult peaks need olema kõik ühtselt juhitud. Eestis näiteks oleks ainult töötajad, kelle tööandja oleks Euroopa Liidu allasutus. Samamoodi tuleks kõigis teistes majandusvaldkondades arutada, mida tuleks teha, et saaks edasi minna.

Palju on räägitud sellest, et probleemid majanduses on tingitud erinevatest majandus- või üleüldse erinevatest kultuuridest: lõunariigid on justkui harjunud rohkem kulutama, põhjariigid justkui harjunud kasinuse ja distsipliiniga. Kas te ise usute sellesse?

Väikeste mööndustega kindlasti. Ma ei ütleks, et nemad seal kasinamad ei oleks. Kõige suurem vahe tuleb ikkagi eelarvepoliitikast. Kui me vaatame lähiajalukku, siis Saksamaa on hoidnud karmi rahapoliitikat, kus inflatsioon on olnud kõige suurem hirm. Seda juba 1930. aastatest alates. Kui vaadata Itaaliat, Kreekat, natukene ka Prantsusmaad, siis enne eurot trükiti seal kogu aeg raha juurde. Ehk sisuliselt hoiustajatelt võeti kogu aeg raha ära (põhimõtteliselt on inflatsioon ju hoiuste maksustamine, mida ta muud ikka on).

Sellega saavutati see, et riik sai kogu aeg võlgu võtta. Poliitikutel oli hea lubada. Kui mindi eurosse, siis Kreeka või Portugali [poliitikute] argumendid [euroalaga liitumiseks] olid [ikka veel], et nüüd saab madalama intressiga laenu võtta.

See on kõige suurem erinevus – nad on harjunud teistsuguse eelarvepoliitikaga. Nad suruti siis kõik nendesse Saksa raamidesse, aga esialgu jätkus pidu samamoodi: saadi odavalt laenu juurde võtta, kuni ühel hetkel enam ei saanud. Poliitikutel on praktiliselt instinkt, et kui midagi vaja on, siis võtame laenu. Eestis seda probleemi ei ole, aga Euroopas on. Aga täna selgub, et keegi enam laenu ei anna – ja raha juurde ka ei lubata trükkida!

Kas olukorras, kus on olemas erinevad eelarvekultuurid, on üldse reaalselt võimalik liikuda endisest kontsentreerituma ja ühtlasema Euroopa rahanduspoliitika poole?

Ega see kerge ei ole, aga mida siin kerget ikka saab olla. Teine võimalus, mis tundub isegi kõige loogilisem, on kohendada (aga sellega peavad sakslased nõus olema) Euroopa Keskpanga põhimõtteid: et ei ole enam kaks protsenti lubatud inflatsioon, ei ole ainult üks eesmärk – hinnastabiilsus.

See on tegelik võimalus, et kõik peavad natuke kompromisse tegema: sakslased natuke kõrgemat inflatsiooni aksepteerima, kreeklased, itaallased jt peavad rohkem kärpima. Niimoodi see elu läheb ilmselt.

Kui mõni välispoliitik siia tuleb, siis Eesti poliitikutel paitatakse pead ja patsutatakse õlale, et küll te olete tublid olnud. Kui aga tuleb mõni välisajakirjanik, võib kindel olla, et ta tunneb siira hämmastusega huvi, miks ometi oli meil vaja euroalaga ühineda. Kas siis oli?

Siin on majanduslikud, poliitilised ja emotsionaalsed argumendid kõik koos.

Majanduslikke argumente minu arust ei olnud. See oli ikkagi natuke vette hüppamine tundmatus kohas. Emotsionaalselt… no, rahvale meeldib, poliitikutele ka meeldib. Mingis poliitilises kontekstis… ma ei tea. Aga majanduslikus mõttes oli näha juba ette, et suured garanteerimiskulud ootavad ees.

Kuludest rääkides, Eesti maksumaksja annab ESM-i käsutusse pea 150 miljonit eurot ning ühtlasi tagab ESM-i kohustusi rohkem kui miljardi euroga. Kui mures me peaksime selle raha pärast olema?

Eks ikka peab. Ega siin midagi kerget ei ole. Muidugi räägitakse, et näete, IMF annab laenu ega ole kaotanud ja mida kõike meile räägitakse. Aga ma arvan, et poliitikud, ka Jürgen Ligi, muretsevad küll selle pärast.

Nii et on reaalne võimalus vähemalt osast rahast ilma jääda?

No kas just seda, see on enam-vähem astroloogilidele esitatav küsimus, kuidas üldse läheb. Suurem tõenäosus on ikkagi, et trükitakse raha juurde ning võlasumma tagasimaksmine ei olegi enam nii keeruline. 10-20 aasta pärast on see suhteliselt väike summa juba.

Kui nüüd rääkida veel Eesti majandusest, siis esimest korda pärast kriisist taastumist ei vea meie majanduskasvu praegu enam eksport, vaid viimaste kvartalite andmetel sisetarbimine, mis on Eestis üsna habras ja haavatav ja peale selle on erasektoril suhteliselt suur laenukoorem. Kas see peaks ettevaatlikuks tegema?

See on praegu kestnud paar kvartalit. Jah, sisetarbimine on kasvanud, eksport ei ole… Ma arvan, et täna veel muretsemiseks põhjust ei ole, aga neid näitajaid tuleb jälgida.

2006.-2007. aastal oli kõige suurem viga, et me vaatasime ainult ühte näitajat, majanduskasvu, aga me ei vaadanud jooksevkontot, kas me elame üle või alla oma võimete, ei vaadanud, kas laenud kasvavad või kahanevad ja kui kiiresti. Tegelikult peaks vaatama ikkagi mitut näitajat ja nende põhjal otsuseid tegema.

Praegu ma veel väga mures ei oleks, aga kui sama trend jätkub aasta-pooleteise võrra, siis võib see juba probleem olla.

Kuidas üldse hinnata meie majanduse väljavaateid? Investeeringud voolasid möödunud aastal välja, mitte sisse, SKT ühe inimese kohta võbeleb aastaid kusagil alla 70 protsendi juures Euroopa keskmisest ilma nähtava tõusuta. Nii ju viie rikkama riigi hulka ei saa.

Niimoodi ei saa jah. Juhul, kui rikkamad riigid alla ei kuku.

Palju on räägitud struktuursetest muutustest – mida need teie hinnangul täpselt tähendama peaks? Mis suunas Eesti majandus peaks muutuma?

Sellele vastamiseks on vaja juba teist intervjuud…

Kindlasti on vaja aru saada, et on vaja järk-järgulist tööd tarneahelas, järk-järgult üles liikumist. Üksikutel õnnestub kohe hüpata kõrgemale tasemele, nagu Skype, aga kui me vaatame, kui palju inimesi Skypes või teistes it-firmades töötab, siis neid väga palju ikkagi ei ole.

Tegelikult tuleb iga päev midagi uut õppida, uut ja teistmoodi teha. Pidev areng, enda arendamine, firma arendamine – ega muud valemit ei ole edasi liikumiseks.

Pluss veel see, et valitsus seda ei tee. Valitsus ei lähe mingit seadet või arvutiprogrammi müüma. Ta võib natuke aidata, aga inimesed peavad rohkem ise tegema ja vähem riigile lootma.

Küsiks ühe natuke kiusliku küsimuse siia lõppu. Pärast seda, kui Silver Meikar esines oma paljastusega, on Eestis paksult igasuguseid kuulujutte ja üks püsiv jutt tagatubades on see, et Allar Jõks ja Daniel Vaarik teevad Indrek Neiveltiga uut erakonda. Ma ei tea, kust see pärit on, aga poliitikud levitavad seda meelsasti. Mida te selle peale ütlete?

Vaadake, seda juttu, et mina tulen poliitikasse, on räägitud umbes kümme aastat vähemalt. Ma ei ole läinud ja mul ei ole mingit plaani sinna minna ka.

Ja kindlasti ma ei taha sinna oma raha ka panna. Ma ei ole ühelegi parteile kunagi annetanud ega kavatse kunagi annetada ka.

Ei ole mingit plaani. [Minuga] ei ole isegi räägitud sel teemal.