Artikkel ilmunud ajakirjas Forbes juuni 2012.

Nokia turuväärtus on praegu veidi üle 9 miljardi euro. Kes oleks võinud seda ennustada kümmekond aastat tagasi, kui Nokia oli Euroopa üks kallimaid ettevõtteid? Või viis aastat või isegi aasta tagasi. Võrdluseks: Swedbank maksis 2005. aastal Hansapanga viimase neljakümne protsendi aktsiate eest hinna, mis tegi panga turuväärtuseks 4,6 miljardit eurot. Ehk ainult kaks korda vähem.

Soomlastele on Nokia olnud pikka aega rohkemat kui lihtsalt ettevõte. Tänu president Lennart Meri algatatud “Eesti Nokia” otsingutele on Nokia ka siinpool Soome lahte olnud erilise mainega ettevõte. Ilmselt on iga majandust õppiv tudeng ja suur osa ettevõtjaid unistanud „Eesti Nokia“ tegemisest. Nii ka mina.

Kui ma 2005. aastal Hansapangast lahkusin ja asusin Peterburis pangandust arendama, tegin mitmed investeeringud Eesti eri tehnoloogiaettevõtetesse. Ühest küljest oli tegemist patriootlike investeeringutega, teisalt unistasin minagi “Eesti Nokiast”, mis tähendas ja tähendab eelkõige loomulikult kõrgtehnoloogiat ja oma kaubamärki. Ja selline firma ei tee kellelegi allhanget, pigem on ise teenuse ja toote sisseostja. See põhimõte oli justkui riigijuhtide mantra. Allhankija oli sisuliselt sõimusõna ja sellega leiba teenivad ettevõtjad tundsid oma tegevuse pärast piinlikkust. Ausse tõsteti unistus maailmafirmast koos sadade tuhandete töötajate ja üleilmse müügivõrguga.

Nokia oli kunagi kummikutootja. Üks geniaalne välgatus, ja sellest kujunes hoopis multifunktsionaalne firma, mis hiljem keskendus telekommunikatsioonile ja müüs teised valdkonnad. Asja grotesksus on selles, et Nokia müüs 2003. aastal ka viimase osa rehvifirmast Nokian Renkaat. Kirjatükile punkti pannes on rehvifirma turuväärtus 4,7 miljardit eurot ehk pool „suurest“ Nokiast! “Kummikute tootmine” ei olegi nii halb äri, kui tihtilugu arvatakse.

Olen ligemale seitse aastat jälginud paljude tehnoloogiafirmade käekäiku ja osalenud mõne igapäevases juhtimises. See kogemus on muutnud mu arvamust „Eesti Nokiast“ ja allhankest 180 kraadi. Miks? Tehnoloogiafirmade tõusud ja mõõnad on tuulte tallermaa. Ka teiste maailmanimede, näiteks Apple’i või Ericssoni puhul. Trendid muutuvad kiiresti ja tänane liider võib homme olla kaotaja. Riskid on selles äris oluliselt suuremad kui traditsioonilises tootmises.

Ma ei liialda, kui ütlen, et igal hommikul ärkab maailmas vähemalt sada miljonit inimest, kes unistavad ei rohkemast ega vähemast kui oma Nokia, Apple’i, Google’i või Facebooki loomisest. Vaid üksikutel see õnnestub. Tõenäosem on võita lotoga miljon eurot, kui et õnnestub asutada sellelaadne suurfima. Ja Nokia on veelgi suurem ime, sest ei kerkinud USA-sse, vaid Soome, kaugele suurriikidest ja rahast. Soomlasi tuleb selle eest sedavõrd rohkem tunnustada.

Pragmaatikuna tuleb tunnistada, et suurde ärisse võib pääseda, kuid selleks peab sündima ime. Leiva toob lauale pigem äri nišis, kus konkurents on väiksem ja läbilöögi võimalus seetõttu oluliselt suurem. Mõistlikum on otsida kuni paarikümne miljoni euro suurune alltöövõtt ja tootmine, teades, et suured ei viitsi sellega jännata ja see on neile ka liiga kallis.

Olen püüdnud meditsiiniäris konkureerida Saksamaa, Rootsi ja Jaapani traditsioonidega firmadega. Toodame üht sensorit, mis aitab mõõta tehisneeru töö efektiivsust. Õppetund nr 1 on, et “Made in Estonia” on nõrk kaubamärk. Küsige meie haiglatelt: kui palju odavam peab selline toode olema, et teda ostetaks? Ja kas see on üldse võimalik, kui kõik toodavad nagunii odavates maades ja müümiseks on igal maal vaja oma müügivõrku. Tänaseks on kogemus viinud mu järelduseni, et palju mõistlikum on oma kaubamärgi loomiseks raha põletamise asemel teha allhanget mõnele tuntud tootjale ja hoida enda käes arenduse jäme ots. Või olla tugev lähiturgudel, teades nende ootusi ja nõudmisi, ning leida konks, mille otsa riputada regionaalsus. Nagu Nokian Renkaat on maailma parim talverehvide tootja. Suurtega ei ole mõtet kakelda, tuleb teha koostööd. Tehnoloogiad muutuvad kiiresti ja ka suured nagu Nokia eksivad või jäävad magama.

„Eesti Nokia“ oli kujundlikult väga võimas, kuid äriliselt vähe tõenäone ja isegi vale üleskutse. Nii äris kui ka spordis peab eesmärk olema piisavalt ambitsioonikas, aga ikkagi saavutatav. Ja riigil on kasulikum toetada firmasid, kellel on reaalsed eesmärgid. On vähe usutav, et meil sünnib 100 meetri olümpiavõitja või Nokia. Kuid jõualade olümpiavõitja või Euroopa meistri (isegi ehk 100 meetris) suudame kasvatada küll. Ja ärgem materdagem allhankijaid, neil on meie majanduse tulevikus oma suur roll.