Artikkel ilmunud ajakirjas Forbes august 2012.

Kvartalikapitalismi mõistet kasutas kümmekond aastat tagasi Deutsche Banki juht Josef Ackermann. See tähendas tänast kapitalismi mudelit, kus valitsevad lühiajalised eesmärgid ja selle ülimaks näitajaks on kvartali tulemus. Börsifirmade juhte hinnatakse kvartalitulemuste ja aastatulemuste põhjal. Ka fondihaldurite tegevust mõõdetakse kvartali tulemuse järgi. Poliitikute tulemust ei hinnata mitte nelja aasta järel valimistel, vaid erinevad uuringufirmad teevad iga natukese aja järel populaarsusuuringuid, mille järel politoloogid analüüsivad, kuidas mingisugune otsus mõjutas kellegi reitingut. Vahetevahel kui populaarsus on langenud, nõuab ajakirjandus isegi uuringutulemustele tuginedes valitsuse erruminekut. Ka tänane Euroopa võlakriis on lühiaajalise mõtlemise tulemus, sest kuidas muidu seletada riikide suuri võlakoormaid, mida tulevikule mõtlemata on riikide valitsejad kokku laenanud.
Nende näidete varal saame aru, et kõik tähtsamad otsustajad majanduses teevad oma otsuseid olukorras, kus neid hinnatakse lühiajaliste tulemuste põhjal. Kui inimene alguses teebki oma otsused lähtuvalt sellest, mis tundub õige, siis mida aeg edasi seda rohkem tehakse otsuseid nii nagu tema tulemust hinnatakse. See on väga inimlik käitumine. Ettevõtluses öeldakse, et inimene käitub nii nagu teda mõõdetakse.
Mõtleme ajas sajand või rohkem tagasi ja saame aru kui lühiajaline see tänane süsteem on olnud. Maa ja ka tootmisvahendid kuulusid peremehele, kes nende eest hoolt kandis ja need oma lastele edasi andis. Siis ei olnud vaja keskkonna kontrolle, kes jälgiks, et keegi mingit mürki maha ei kallaks. Oli peremees. Sadakond aastat tagasi tahtsid inimesed endale maad ja olla ise peremees. Tänaseks on neid, kes tahavad peremees olla, väheseks jäänud. Koolilõpetajad tahavad saada head töökohta. Hea töökoht tähendab eeskätt korralikku sissetulekut, head seltskonda ja kindlasti ka võimalust suvalisel hetkel “uus väljakutse” vastu võtta. Vähesed tahavad saada peremeheks ehk selleks, kes algusest lõpuni vastutab. Ning peremees ei saa minna “uut väljakutset” vastu võtma enne kui vanaga on hakkama saadud.
Võtame suured börsifirmad, kus on sadu tuhandeid või isegi miljoneid aktsionäre. Iga hetk on võimalik oma aktsiad maha müüa. Ühest küljest on see hea aga teisest küljest jällegi näitab, et seal ei ole omanikku-peremeest. Kui suhelda fondijuhtidega, siis nemad ütlevad tihtilugu, et probleemiks on aktsia madal likviidsus. Ehk siis aktsiaid ei ole võimalik kiiresti ja palju korraga maha müüa või ka juurde osta. Aktsia väike likviidsus tähendab tihtilugu aga seda, et firmal on tuumikaktsionär. On peremees, kes vastutab firma käekäigu eest. Absurdne olukord: heidetekse ette, et firmal on peremees.
Mõni aeg tagasi lugesin analüüse, kuidas Saksa keskmise ja väikese suurusega ettevõtted nn. Mittelstand on kriisis hästi vastu pidanud. Teisisõnu pereettevõtted, kes ei pea iga kvartal näitama eelmisest kvartalist paremaid tulemusi, on hästi hakkama saanud. Viimasel ajal torkavad rohkem silma ka Aasia ja Araabia maade nn. sovereign fondid ja sealsed rrigi osalusega ettevõtted. Ehk siis jällegi need, kelle planeerimise ajahorisont on pikem kui kvartal või kuu või isegi aasta.
Ma olen sellist suhtumise erinevust kohanud panga võlakirju müües. Aasia fondijuhid hindavad riski ja tootlust ning ütlevad, et riski ja tootluse suhe on väga hea ja nemad ostaksid võlakirju. Samasugune mõtlemine ja suhtumine on ka näiteks Sveitshis rikaste perede varahalduritega kohtudes. Tüüpiline Londoni fondihaldur hindab lisaks riskile ja tootlusele ka turu üldisi prognoositavaid arenguid ning kui on näha, et olukord turgudel lähiaegadel halveneb, siis keegi võlakirju osta ei plaani. Sest mis mõte on osta võlakirja, mille hind lähema kvartali või kahe jooksul tõenäoliselt langeb. Mis tähtsus on selle fondihalduri jaoks see, et sa need võlakirjad viie või kümne aasta pärast tagasi ostad ja vahepeal korralikult intresse maksad. Tema jaoks on kõige tähtsam võlakirja hind arvutiekraanil ja seda praktiliselt online. “Mark to market” nagu raamatupidajate keeles öeldakse. Võlakirja lunastamise ajal viie, rääkimata juba kümne aasta pärast, on seesama fondihaldur tööl juba ammu teises kohas. Ta on juba ammu heade kvartalitulemuste eest preemiat saanud ja edutatud või halbade tulemuste pärast lahti lastud.
See on kõik meie tänase kvartalikapitalismi tulemus. Lühiajalised eesmärgid ei kattu väga tihti pikaajaliste eesmärkidega, rääkimata mõõtmisest. Olen majanduses aktiivselt tegev olnud üle kahekümne aasta ja isegi selle ajaloo mõistes lühiajalise perioodi jooksul on näiteks raamatupidamine muutunud oluliselt lühiajalisemaks. Kõik peab arvel olema praktiliselt kogu aeg turu hinnas, mitte soetushinnas vaid turuhinnas. See on muutnud näiteks pankade raamatupidamise oluliselt volatiilsemaks. Kindlasti on arvepidamine nüüd täpsem aga kindlasti soodustab ta ka lühiajalist mõtlemist. Sest jällegi meeldib inimesele käituda nii nagu teda mõõdetakse ja raamatupidamine teatavasti on mõõtmiste alus.
Ma olen oma igapäeva otsustes käitunud nii nagu seda peab tegema peremees, mitte palgatud juht vaid nagu peremees. Mitmeid kordi olen seetõttu olnud sunnitud minema ka turu arengutele vastassuunas aga ma ei ole seetõttu valinud kergema vastupanu teed. Ega see pole ka ülemäära raske olnud vaid lihtsalt nõudnud rohkem seletamist.
Mulle ei meeldi selline lühiajaline mudel aga kellele see saabki meeldida. See maksab meie tänasele süsteemile kätte ja kunagine positiivne efekt, mis saadi börsilt kapitali kaasamisest ja avaliku ettevõtte staatusest, hakkab ennast ise sööma. Näiteks Ameerika Ühendriikides toimubki juba ka vastassuunalist liikumist: ettevõtted tulevad börsilt ära, et vältida igas kvartalis raporteerimist, tehakse pikaajalise horisondiga ja väärtusel põhinevaid fonde jms.
Kuidas edasi kvartalikapitalism?
Ega siin võluvitsa ei ole. Me peame kõik oma tegevuses arvestame rohkem pikaajalisusega ja vastutama oma tegevuse eest mitte täna ega kuu aja pärast vaid oma laste ja lastelaste ees. Rohkem pereettevõtteid, kellel on pikem perspektiiv. Arvestades meie ettevõtete asukohta väärtusahelas oleks see igati loogiline. Ja miks mitte näiteks erinevad aktsiatüübid nn. pikaajalised “peremehe” aktsiad ja lühiajalised aktsiad, mida saab igapäevaselt osta ja müüa.
Aga suur väärtus on juba asjaolul, et sellest räägitakse. Tasapisi tilgub siis mingi teadmine igaüheni.