Avaldatud Eesti Ekspressis 15.nov.2012

Meie rahvuslik lennukompanii ja selle ümber toimuv on  viimastel aegadel  olnud kuumaks teemaks. Olen Estonian Airi tegemiste peale väga palju mõelnud, sest sageda lennureisijana läheb see teema mulle väga korda.

Estonian Air valis väga riskantse strateegia ja selle õnnestumise tõenäosus oli kohe alguses imeväike. Nüüd tuleb meil maksumaksjatel see kooliraha kinni maksta ja küsida endalt, mida me tegime valesti? Ja mida me peaksime sellest õppima? Sest süüdlase otsimisega asja paremaks ei tee.

Kui me vaatame otsustusprotsessi, siis siin oli kõik justkui korras. Aktsionäride ehk meie kõigi soov oli ja on lennata otse võimalikult paljudesse kohtadesse. Sellise ülesande firma juhatus ka peaministri ja majandusministri suu kaudu sai. Juhatus töötas välja strateegia ja selle kinnitas nõukogu. Kuna selleks oli vaja lisaraha, tehti otsus ka valitsuses. Kõik oli tehtud korrektselt. Otsustusprotseduurides vigu ei tehtud.  Ometi kinnitasid nii juhatus, nõukogu kui ka valitsus plaani, mis paljudele majandusinimestele tundus kahtlane algusest peale. Tänaseks on selgunud, et meil puudus otsuse tegemiseks vajalik kompetents. Kindlasti ei pea erialaselt kitsas kompetents olema valitsuses aga nõukogus ometi võiks olla. Minu arvates siin ongi meie probleem.

Kui me vaatame suuremaid riigi kontrolli all olevaid firmasid nagu Eesti Energia, Tallinna Sadam, Eesti Raudtee, Elering jt, siis on Estonian Air ainukene ettevõte, mis töötab avatud turul. Lisaks on tegemist globaalselt väga raske valdkonnaga. Ehk siis Estonian Airis tehtud vead tulevad tänu tegutsemisele avatud turul kiiresti välja. Teistel on elu lihtsam ja seal maksame me tarbijatena või maksumaksjatena kõik juhtimisvead ja vead strateegias kinni. Ja oleme veel ka rahul kui ettevõte kasumit teenib.

Kui me Estonian Airi puhul kõiki reegleid jälgides lasime läbi sellise strateegilise vea, siis võib arvata, et teistes riigi poolt kontrollitavates ettevõtetes ei pruugi otsuste kvaliteet parem olla. Me loodame kõik, et see nii on, aga kindlust selles osas ei ole.  Me lihtsalt ei tea seda ega saagi ilmselt kunagi teada. Kas Elering peab ikka lühikese ajaga niipalju investeerima või saaks ka vähem? Kas sadama investeeringud on ikka kõik vajalikud? Kas praegusel ajal, mil Ameerika Ühendriigid muutuvad gaasi importöörist gaasi eksportööriks, on Ameerikas põlevkivi kaevandamine mõistlik tegevus? jne.

Kui me vaatame suurte riigiettevõtete nõukogude koosseise, siis tõsist kompetentsi sealt väga palju ei paista. Seal on tublisid noorpoliitikuid, ministeeriumi keskastme spetsialiste ja erineva taustaga ettevõtjaid – peamiselt parteide sponsoreid. Kõik on omas valdkonnas väga tublid tegijad. Nii nagu ka Estonian Airis nõukogus.  Kahjuks ei ole see tänapäeva konkurentsitihedas majanduses enam piisav.  Kindlasti peaks nõukogudes olema esindatud vajalikud kompetentsid: spetsialistid,  kellel on selles valdkonnas globaalne või vähemalt regionaalne kompetents. Ning lisaks inimesed, kellel on kogemus suurte organisatsioonide juhtimisel või lihtsalt terve talupoja mõistus.  Vaadakem meile kuuluvate riigifirmade nõukogude ja juhatuste koosseise ja küsigem endalt, kas te ostaksite selliste juhtkondadega firmade aktsiaid? Või on mõistlikum investeering osta Soome Fortumi või Finnairi aktsiat?  See peaks olema kontrollküsimus. Täna oleme me kodanikena kõik nende firmade aktsionärid.