Maaleht, 4.oktoober 2012

Peataolek – nii oleks kõige parem iseloomustada praegust aega Euroopas. Samas on tunda, et vanaviisi ei saa elu enam kaua jätkuda.

Viimasel ajal pole nn. Euroopa võlakriisis midagi üllatavat juhtunud. ESM on kõikide riikide poolt heaks kiidetud ja juba räägitakse selle suurendamise vajadusest.

Poliitikud muidugi eitavad seda. Euroopa Keskpank ostab riikide võlakirju, mida ta justkui teha ei tohiks. Räägitakse pangaliidust ja suuremast võimu tsentraliseerimisest. Samas on ka vastupidiseid näiteid. Suurbritannia peaminister arvab, et Euroopat peaks vähem olema.

Kusagil on sajad miljardid ja kusagil juba triljonid. Meie siin Eestis räägime veel miljarditest.  Kellegil pole ees suurt pilti, et kuhu suunas liigutakse ja miks liigutakse. Detailidest rääkimata.

Ääremaad jäävad veel vaesemaks

Aga kindel on see, et Euroopa Liit peab muutuma. Ja muutuma kas edasi föderatsiooni suunas või tagasi – rahvusriikide suunas.  Selle tõestuseks olgu veel üks näide.

Leedu rahvaarv on tänaseks langenud alla kolme miljoni. Kümmekond aastat tagasi Hansapanga juhina viibisin Leedus väga tihti ja siis oli seal elanikke 3.4 miljonit . Balti riikide peale kokku tuli elanikke üle seitsme miljoni. Täna tundub, et kui me kahe aasta pärast tähistame kümmet aastat Euroopa Liidus, on Balti riikides kokku alla kuue miljoni inimese. Tunnen ennast selle pärast väga halvasti, sest olin siis Euroopa Liidu suur patrioot.

Baltimaade näide peaks tõestama, et vaeste ääremaade osas on Euroopa Liidu süsteem väga ebaõiglane.

Meie oleme tänu Soome lähedusele Helsinki tõmbekeskuse raadiuses ja seepärast on meie olukord oluliselt parem kui Lätis ja Leedus. Aga tervikuna selline süsteem ei tööta.

Mööda Eestimaad sõites torkab silma, et tüüpiline Eesti maakoht on selline, kus pidulikult avatakse Euroopa rahadega ehitatud veepuhastussüsteem ja kergliiklustee ning samas suletakse kool. Sest raha antakse Euroopast konkreetsete projektide jaoks ja “raha tuleb ju ära kulutada”.

Praegu saame me Euroopast raha, et ehitada midagi, mida me eriti ei vaja. Või siis vähemalt oma raha eest ei ehitaks. Varsti hakkame raudteed Berliinini ehitama. Ikka selleks, et Euroopa suurtootjad saaks meile ronge müüa. Lennureisijaid meil Berliini ei jätku ja oma lennukompaniile me lendamise eest peale ei tohi maksta.

Aga selle eest eraldatakse meile varsti Brüsselist mingist teisest rahakotist raha uue raudtee ehitamiseks. See on ju erinev  fond või meede.  Huvitav kas pärast rongiliiklusele tohib peale maksta?

Uskumatu lugu. Nagu Lollidemaal elaks. Täna tunduvad Plaanikomitee poolt tehtud kunagised otsused  suhteliselt mõistlikud.

Igatahes peaks see tänaseks meie jaoks vähem kui kümne aastane eksperiment näitama, et praegune süsteem ei tööta. Euroopa Liidu sisest rahade ümberjagamist liiga vähe. See on ka üheks peamiseks põhjuseks miks võlakriis nn. perifeerias on tekkinud. Kreeklased võtsid laenu, et oma inimestele rohkem palka maksta. See mudel ka ei töötanud. Võlad võib küll maha kirjutada aga inimesed liiguvad ikka ära sinna, kus on tööd ja leiba.

Kaks kuud tagasi kirjutasin ma oma blogis nn. Euroopa pensionist. Täna ma arendaksin seda teemat edasi. Sama küsimus mis mul oli siis, on ka praegu. Ehk kes maksab Pärnu õpetajale pensioni kui tema õpilased töötavad väljaspool Eestit?  Kes maksavad  kinni  ravikulud?

Eesti siseselt on  ümberjagamine igati loogiline ja keegi ei kujutaks ette, et pensioni makstakse valla või linna eelarvest. Või ravikulud. Raha kogutakse kokku ja siis jagatakse võimalikult õiglaselt laiali.

Kas ei oleks õiglasem samamoodi käituda ka Euroopa Liidus? Ma saan aru, et praeguste reeglite järgi ei saa me seda teha. Aga reegleid tuleks muuta. Me peaks osa maksudest  Brüsselisse kokku maksma, et seda siis ühtlasemalt ja õiglasemalt tagasi jagataks. Euroopa Liidu eelarve peaks kasvama kümme korda. Senise ühest protsendist Euroopa sisemajanduse kogutoodangu asemel tuleks keskusesse kokku koguda ja ümber jagada kümme protsenti. Ja maksusüsteemid tuleb muuta oluliselt sarnasemaks.

Peaksime liikuma kas suurema ümberjagamise või tagasi rahvusriigi suunas. Praegune Euroopa Liidu mudel on meile kõige kahjulikum. Üheltpoolt on tööjõu vaba liikumine. See tähendab, et inimesed töötavad seal, kus on kõrgemad sissetulekud. Aga olukorras, kus rohkem kui kümnendik elanikest töötab mujal, on raske riigi funktsioone ainult kohalike maksudest täita. Seda eriti sellise vanuselise struktuuriga maal nagu Eesti.

Millal ikkagi läheb elu paremaks?

Praeguse olukorra säilides töötab kümne-viieteist aasta pärast väljaspool Eestit veerand töötajatest. Eesti võtab kahjuks üha enam sellise  väikese  valla mudeli, kus elavad peamiselt pensionärid ja vallaametnikud. Hetkel tundub, et tööjõu vaba liikumise lõpetamise suunas on rahva poolehoidu raske leida. Ehk alles jääks liikumine “rohkema Euroopa” suunas. Parem oleks juba seegi kui Euroopa valiks suuna, kuhu poole liikuda. See tooks tagasi usu arengusse. Praegune peataolek ja “kärpijate” ning “trükkijate” vaheline diskussioon ei vii meid kahjuks kriisist välja. Ja praegused pisikesed võimu tsentraliseerimise püüdlused ei muuda oluliselt pilti.

Olukord läheb paremaks siis kui nn. perifeeriasse hakatakse keskustest rohkem raha andma. Mitte laenude või mõttetute projektide finantseerimise näol, vaid sotsiaalkulude osalise finantseerimisena.

Ka praegune arstide streik  näitab ilmekalt, et  praegune süsteem ei tööta. Tööjõu vaba liikumine ei soosi vaeseid piirkondi. Ning tegelikud lahendused on ikka kas tööjõu vaba liikumise piiramises või teistsuguses ümberjagamises Euroopa Liidu sees. Meie valitsuse mängumaa on kahjuks väga ahtakene.

Kokkuvõttes kutsun kreeklaste kirumise asemel mõtlema sellele, kuidas praegune Euroopa Liidu mudel muuta selliseks, mis garanteeriks siinkandis elu ka viiekümne ja saja aasta pärast. Ja loodan, et Maaleht ilmub ka viiekümne ja saja aasta pärast.