Kujutame ennast hetkeks aastasse 2114 ja Hillar Palametsa koolkonna ajaloolane sirvib saja aasta taguseid ajalehti. Ja siis ta kommenteerib kui hüsteeriliselt võeti sada aastat tagasi kasutusele uued rongid. Ajalehti sirvides jääb tänasest ajast paratamatult mulje, et maailmas ja Eestis ei ole suuremat probleemi kui uued rongid. Ja kas nad ikka väljusid õigel ajal või mitte. Ja kas istekohti jätkus või mitte.
Me vahetasime viiskümmend aastat kasutuses olnud rongid välja kaasaegsete vastu ja sõitjate-uudistajate arv kasvas kaks korda. Rongid on üle koormatud ja inimesed on rahulolematud. Osa nõuavad juba ministri tagasi astumist. Kas see ei ole kõikvõimalike muude probleemide kõrval üks pisike teema, mis on lihtsalt ebaproportsionaalselt suureks puhutud?
Ma tuletaksin siin meelde digiretsepti juurutamist. Ka siis olid esimesed kuud problemaatilised aga täna töötab süsteem väga hästi. Kuipalju neid algusaegade raskusi me täna ilma meelde tuletamata veel mäletame? Aga kui keegi viitsiks lugeda tolleaegseid ajalehti, siis oli minu mäletamist mööda samasugune hüsteeriline olukord. Maailmas polnud suuremat probleemi kui see, et digiretsepti server oli maas või töötas aeglaselt. Ja probleem oli justkui kõigil. Ka neil, kes olid terved kui purikad ning kunagi apteegis ei käinud.
Selliste uute asjade juurutamine ongi alati raske. Kõik me teame kui kaua läheb aega näiteks uude kontorisse või korterisse kolimine ja sisseelamine. Või uue arvuti kasutusele võtmine. Aga see on ju ikkagi lihtne. Tean omast käest väga hästi, mida tähendab näiteks panga infosüsteemi vahetus. Kuipalju sa ka ei testi erinevate testvariantidega, ikka tulevad päriselus kusagil mingid apsakad välja. Sellised, mis justnagu ei oleks pidanud tulema. Sest testidega oli kõik korras. Aga alati saab paari nädalaga kõik suured probleemid lahendatud ning paari kuu pärast ei ole enam isegi pisiprobleeme. Vaja on lihtsalt tööd teha.
Olen veendunud, et sama on ka siin. Laskem Elroni juhtkonnal vead parandada. See võtab veidi aega aga nad saavad sellega hakkama. Ega see pole raketiteadus. Pigem toetagem neid, mitte ärge tehke maha. Sest nad teevad ju õiget asja. Me oleme igati kaasaegne riik ja tegelikult on rongiliiklus selline viimane suurem häbiplekk olnud. Tulika Takso vahetas Volgad Opeli vastu 1993, Estonian Air TU-d Boeingu vastu 1995. Ka saarte vahelised praamid on juba pikka aega igati kaasaegsed. Mäletame veel seda seika, kuidas Lennart Meri Lennujaama WC-s pressikonverentsi andis. See, et kuni tänaseni sõitsid ja sõidavad veel meil sellised rongid, on tegelikult ikkagi piinlik olukord. Olen ka varem öelnud, et meie rongid teevad näiteks Moskvas ja Peterburis meile häbi. Selliseid enam ei kasutata. Need ettevõtjad, kes neid opereerisid ja opereerivad, peaks mööda seina ääri käima aga mitte rind kummis intervjuusid andma ja ministrit sõimama. Strateegia, mida minister ajab on ju väga õige. Me saame kaasaegsed rongid ja hoiame maksumaksjatena veel enam kui 6 miljonit eurot aastas kokku. Teostuses on ainult probleemid, mida on kerge lühikese ajaga likvideerida. Aga strateegia elluviimise eest ei vastuta minister. Selle jaoks on firmal juhatus ja enne ministrit on ka veel nõukogu. Nemad võiks iga nädal teha üldsusele ühe ülevaate arengutest. Niikaua kuni kõik asjad on korras.
Rahu. Ainult rahu. Nii ütles Karlsson katuselt. Ärgem minge hüsteeria õhutajatega kaasa. Majandusminister Parts ajab meie kõigi huvides õiget asja.