Kirjutatud Swedbanki kliendiüritusel 17.aprillil tehtud ettekande põhjal.

 

“Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi”.  President Ilves ütles oma aastapäevakõnes selle muidu nii pika jutu keskmise sissetulekute lõksust ja arengu pidurdumisest lihtsalt, lühidalt ja geniaalselt välja. “Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.” Edasise jutu kokkuvõte ongi nii lihtne.

Majanduse tsüklilisust võimendav eelarvepoliitika

Kõigepealt vaatame, kuidas meil on läinud ajavahemikus 2005 kuni 2013 ja kasutame selleks Eesti Panga statistikat. Rahaühikute võrdlemine on veidi eksitav, siis kasutame rohkem reaalseid näitajaid. Vasakpoolses tulbas on 2005 aasta andmed ja parempoolses 2013.

Valm. eluruumid,  tuh.m2	326	250
Valm. mitteeluhooned, tuh.m2	744	608
Sõiduautode esmane arvelevõtmine, tuh.	60,6	49.5
Sõitjate vedu, mln. sõitjat	210	216
Kaubavedu, mln. t	96	79
Majutatud turiste, milj.	2.1	3.0
Rahvaarv, tuh.	1346	1291
SKT jooksevhindades, miljardit eur	11.2	18.4
Kogu välisvõlg, miljardit eur	9.7	16.1

 

Nagu selgub tabelist, on selle aja jooksul ehitamine vähenenud umbes viiendiku võrra. Samas 2006 ja 2007 olid need näitajad veelgi kõrgemad ehk tipust oleme tänaseks langenud umbes poole võrra. Autosid võetakse arvele ka viiendiku võrra vähem aga pigem on see parem olukord kui siis. Kaubavedu on vähenenud viiendiku võrra. Reisijatevedu on samal tasemel. Hotellide külastajate arv on tublisti kasvanud praktiliselt  kahelt miljonilt kolmele miljonile.

SKT jooksevhindades on kasvanud ka viiskümmend protsenti ja samades proportsioonides on kasvanud ka meie kogu välisvõlg. Elanike arv on vähenenud rohkem kui viiekümne tuhande ehk poole Tartu linna võrra.

Järgmise joonise pealt on näha majanduskasv, mis kõigub pluss 10 .1 ja miinus 14.1 protsendi vahel.

Majanduskasv vs jooksevkonto

 

 

See on küll hullumeelne kõikumine ja räägib palju meie juhtimisoskusest. Õieti selle puudumisest. Eriti kui kõrvutada majanduskasvu jooksevkonto puudujäägi või ülejäägiga. 2006 oli meie jooksevkonto puudujääk 15.9 protsenti ja just selle pealt tehti ennustus ning lubadus viia meid viieteistkümne aastaga viie rikkaima hulka. Ja need, kes siis hoiatasid, et sellise puudujäägiga ei saa kaua elada, nimetati paniköörideks. Tagantjärgi tundub selline lubamine ja rahva lollitamine lausa kuritegelik.

Ja siis kriisi haripunktis kärpisime kogu jõuga ja elasime kriisi üle tänu sellele, et naaberriigid oma majandust turgutasid. See slaid ei kõnele kahjuks meie geniaalsest juhtimisest vaid pigem vastupidi. Kui võrrelda autojuhtimisega, siis on olukord üsna hull: siis kui oli näha, et kurv on tulemas, siis me andsime gaasi. Kurvi keskel pidurdasime täiest jõust, käisime ülepea aga maandusime imekombel ratastele. Saime auto uuesti käima ja nüüd me siis sõidame vaikselt edasi. Aga kindlalt selle eest. Jooksevkonto on tasakaalus.

Järgmisest tabelist on näha, kuidas meie SKT inimese kohta on arenenud võrreldes EL keskmisega. Jällegi vasakpoolses tabelis 2005 ja parempoolses kõige hilisem ehk 2012 aasta.

SKT per capita, PPS (EU28=100)

Eesti	62	71
Läti	50	64
Leedu	55	72
Poola	51	67
Ungari	63	67
Soome	114	115
Saksamaa	116	123
Iirimaa	144	129
Kreeka	91	75

 

Kõik need näitajad on arvestades ostujõu pariteeti. Meil on läinud hästi. 62 protsendilt EL keskmisest 2005 oleme jõudnud 71 protsendini 2012. Kui me vaatame tabelist mõningaid riike, siis näeme, et ka Saksamaa on tublisti kasvanud. Isegi oma kõrgelt tasemelt. Soome on praktiliselt samal kohal.  Tänaseks oleme ilmselt Kreekast möödunud, sest nemad on palju kukkunud. Samas teeb mulle kõige enam pahameelt, see, et Leedu on meist möödunud. Arvestades statistika keerukust, võiks öelda, et me oleme samal tasemel. Aga kuna kümmekond aastat tagasi käisin ma tihti Leedus, siis mäletan ma väga hästi, kus olime meie 2004 ja 2005 ja kus olid nemad. Aga tänaseks on nad samal tasemel. Midagi on nad meist paremini teinud. See on fakt. Fakt on ka see, et nad on arenenud stabiilsemalt. Sellist kõikumist ei ole nende kasvudes näha.

Kui võtta kokku meie areng, siis võib öelda, et oleme tublisti arenenud aga oleks saanud palju paremini kui me oleks 2006 ja 2007 pidurdanud ja 2009 gaasi andnud. Isegi IMF ütleb oma viimases raportis meie eelarvepoliitika kohta sedasama. Ta teeb seda muidugi keeles, millest me tavalisel lugemisel aru ei saa. Lugege palun tähelepanelikult seda IMF-i lauset. “Uues riigieelarve seaduses kehtestatud struktuurse ülejäägi reegel peaks aitama lahendada varasemat tsüklilisust võimendava suunaga eelarvepoliitika probleemi”. Ehk siis IMF arvab ka, et meie senine eelarvepoliitika on võimendanud tõusu ja võimendanud langust.

 

 

Kas meid on tabanud keskmise sissetulekute lõks?

Keskmise sissetulekute lõks on suhteliselt uus mõiste ja räägib sellest, et arengumaades on alguses kõikidele ühene retsept. Tuleb avada turud kaupadele ja investeeringutele. Selle tulemusel tulevad investeeringud, kes otsivad odavat tootmist jne. Selle liberaliseerimise tulemusel arenetakse alguses kiiresti ja jõutakse välja ühele kindlale tasemele. Ja sealt edasi arenemiseks peab muutma poliitikaid. Endised võtted enam ei aita. Vaja on tegeleda sellega, et oleks tugevad ettevõtted, kelle peakontorid koos oma funktsioonidega, asuvad nendes maades. Vaja on toetada koduturu arenemist. Ning vaja on investeerida haridusse ja infrastruktuuri. Vastavalt statistikale oleme meie maailma mõttes mitte enam keskmise sissetulekuga vaid kõrge sissetulekuga maa. Aga probleemid on meil samad. Me ei arene enam piisavalt. Edasi viiks väärtusahelas pidev edasi liikumine ja koduturul ostujõu tõstmine. Ehk siis sissetulekute teistsugune ümberjagamine. Teistsugused põhimõtted kui meie kultiveerime.

 

Eesti 2025 ehk sinna kuhu me oleme täna teel, me jõuda ei taha

Kuhu me seniste trendide jätkumisel aastaks 2025 jõuame? Elanikke on 1.2 miljonit. Tallinn on kasvanud ja kõik teised linnad kahanenud. Käib suur kokku tõmbamine, et kuludega paremini hakkama saada. Ehitusloa saab siis kui samapalju ruutmeetreid ära lõhud ja utiliseerid. Hea kui keegi üldse midagi uut ehitab, sest inimesi jääb vähemaks. Inimesi on vähem ja lennuliiklus on veelgi harvem.  Seda mitte nii rõõmsat nimekirja saab jätkata. Üks on selge. Kui kõik jätkub nii nagu viimastel aastatel, siis sinna kuhu me täna teel oleme, me jõuda ei taha. Ehk praeguste arengute jätkumisel ei ole me aastal 2025 rahul oma tehtuga.  Loota tuleb, et trendid murduvad. Missugused me veel ei tea aga mõned trendid ikka loodetavasti murduvad. Ja midagi saab ka ise teisiti teha. Midagi tuleb teha teisiti. See peaks olema selge.

Globaalsete trendide peale ei hakka ma täna palju aega kulutama. Nendest on võimalik palju lugeda ja meie elu enam mõjutavad trendid panin ka kirja.

 

Mida teha teisiti?

Me vajame muutusi, sest ilmselt oleme kõik ühel nõul selles, et me oleme teel sinna, kuhu me tegelikult keegi jõuda ei taha. Aga mida teha teisiti? Ma pakun välja ühe pisikese osa vajalikest muutustest.

Esiteks tuleb raamatupidamislikult juhtimiselt liikuda väärtuste põhiseks. Näiteks sellised põhimõtted nagu miinimupalgaga peab olema võimalik elada ja peret toita. Alla elatusmiinimumi teenivatelt inimestelt ei võeta tulumaksu. See on ju lihtsalt ebaeetiline. Inimene teenib alla elatsumiinimumi ja peab veel tulumaksu maksma. See oleks põhimõte ja keegi ei arutaks, kas maksuvaba miinimumi tõsta 10, 20 või 100 eurot. Raha selleks tuleb saada teistest maksudest:  jõukamatelt firmadelt ja eraisikutelt.

Teiseks tuleb lahti saada moonaka mentaliteedist. Meil on peale kasvanud uus põlvkond ettevõtjaid, kes elatavad ennast toetusrahadest. Euroopa rahadega ehitaksime me valmis ka “sanglipuust keerdtrepi, mis kuuni ulatub”. Suur osa meie viimase aja investeeringutest on sellised, mida me oma rahadega ei teeks. Rail Baltica on üheks viimaseks näiteks. Meil ei ole praegu raha, et piisavalt tõkkepuid raudteele osta. Kuigi liiklus raudteel on väga tihe. Aga Euroopa rahadega ehitaks uue raudtee küll. Mis sest, et seal ei ole piisavalt kaupa ega reisijaid. Aga mille eest me seda raudteed kolmekümne aasta pärast ülal pidama hakkame? Ja see on ainult üks näide.

Kolmandaks tuleb muuta Euroopa toetussüsteemi. Olukorras, kus kümmekond protsenti inimesi töötab väljaspool riiki, tuleks sisse viia osaline Euroopa pension. Ehk teisisõnu võiks suure osa Euroopa toetustest anda mitte läbi EAS-i ettevõtjatele vaid otse tarbijatele. Ja nemad ostaks  kaupa ja teenuseid, mida nad tegelikult vajaks. Kasvaks majandus ja investeeringud oleks mõttekamad. Aga see on ainult üks näide ja olgem ausad, selle elluviimine võtab aega. See ei ole ainult meie otsustada. Aga teema tõstatamisega tuleks alustada täna.

Neljandaks tuleb teha rohkem koostööd ja koos tööd. Ja seda igal tasandil. Võtkem Tallinna teed. Tallinna autojuhid maksavad pea pool aktsiisist aga aktsiisi rahad lähevad mujale. Selle tulemuseks on see, et meil on teed seal, kus ei ole inimesi. Ja vastupidi. Seal, kus on inimesed, ei ole teid. Ja selle põhjus ei ole mitte Tallinna linnavalitsuses või Tallinna Televisioonis. Need rahad ei päästaks Tallinna teede viletsat olukorda. Probleem on selles, et erinevad parteid on riigis ja linnas võimul. Ja see, et nad ei tee koostööd. Kui välisinvestor meie pealinna teid näeb ja siis kuuleb, et ettevõtetel ei ole tulumaksu, siis ta saab kohe aru, et see ei saa kaua kesta. Tallinna tänavate järgi otsusteades keegi lihtsalt ei usu, et selliste maksudega saab riiki pidada.

Viiendaks peaks meil olema vähem poliitilisi ametikohti. Olen sellest ka varem rääkinud ja kirjutanud, et meil on niigi vähe inimesi, kes on võimelised midagi juhtima. Ja nad on veel ära jagatud nelja partei vahel. Liiga palju juhikohti on poliitilised. Ehk sõltumatutel ja oma arvamust omavatel inimestel, kes töötavad avalikus sektoris, väga palju karjäärivõimalusi ei ole. Meie juhtimise tase on häbematult madal. Mõelgem kasvõi, mis toimus sellises väikeses ettevõtmises nagu ajalehes Sirp. Kuipalju on seal erinevaid juhte. Küll nõukogus ja juhatuses ja ministeeriumis. Ja selline jama kokku keerata. Nüüd aga edutati Sirbi nõukogu esimees meie suuruselt teist linna juhtima. Aga see on ainult üks näide. Arvestades kõike võiks Eestis olla maksimaalselt 150 poliitilist ametikohta. Riigikogu, valitsus ja mõnede suuremate omavalitsuste volikogude juhid. Ja rohkem ei tohiks olla. Ülejäänud kohtadel peaks olema oma ala parimad.

Kuuendaks tuleks muuta maksusüsteemi. Väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormus peab langema. Nagu ma  varem rääkisin, ei ole minu arvates eetiline, kui inimesed, kelle sissetulekud on alla miinimumi, maksavad tulumaksu. Kui inimestel jääb rohkem raha kätte siis tekib neil suurem motivatsioon tööd teha ja elavneb siseturg. Tõenäoliselt väheneks ka Eestist lahkujate hulk. Samal ajal tuleks tõsta üksikisiku tulumaksu ja kapitalimakse. Nii, et üldine maksukoormus jääks 40 protsendi juurde aga vaesemate ja väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormus kahaneks. Ja ettevõtete tulumaks võiks olla näiteks 15 protsenti.

Seitsmendaks tuleb erinevate meetoditega nii vabatahtlike kui ka sunniviisilistega sundida ettevõtjaid ja ka töövõtjaid liikuma väärtusahelas ülespoole. Kui ettevõtjad võtaks täna üheskoos eesmärgi, et 2018, siis kui Eesti Vabariik saab saja aastaseks, on miinimumpalk 1000 eurot ja 2025 vähemalt 70% Soome samal kohal töötaja palgast. Shveits tahab kehtestada miinimumpalka, mis on pea 3500 eurot. Kas me oleme niipalju viletsamad?  Meie ettevõtjad ei ole ju näiteks niipalju Soome ettevõtjatest kehvemad, et ei saa 1000 eurot miinimupalka maksta. Sest ettevõtlus on ju nagu sport. Sa paned eesmärgi ja asud selle nimel tööd tegema. Ja kes ei suuda sellist palka maksta, siis see ei pea ettevõtlusega tegelema. Teised ettevõtjad, kes tahavad oma elustandardit säilitada, palkaksid ise need inimesed.

See oleks konkreetne eesmärk ja puudutaks praktiliselt meid kõiki. Nii tööandjaid kui ka töövõtjaid. Samal ajal tuleb riiklikult käivitada suurem ümberõpe. Et ära hoida sotsiaalseid tagasilööke võiks jääda erandi tegemise võimalus. Näiteks kui Võrumaal või ka Tallinnas on ettevõte, kes ei suuda sellist palka maksta, siis taotleb ta kõigepealt kohalikust omavalitsusest ja see omakorda valitsuselt luba erandit teha. Selline protseduur oleks raske aga siiski töötav ja pälviks ühiskonnas kindlasti palju tähelepanu. Tähtis on see, et selline miinimumpalga tõus lükkaks paljusid ettevõtjaid praegusest stagneerunud olukorrast välja.

Kaheksandaks tuleb aru saada, et väljarände pidurdamine on eeskätt ettevõtjate huvides. Sest ettevõtjatel varad on Eestis ja neil on rohkem kaotada. Seetõttu peaks just ettevõtjad olema huvitatud, et palgad kasvaksid ja inimesed siin elaksid.

Ja üheksandaks tuleks rohkem tegutseda ja vähem jututubasid pidada. Vastutus peab olema konkreetsem.

 

Lõpetuseks tahan öelda, et vajame palju muutusi, sest praegu oleme teel sinna, kuhu me tegelikult jõuda ei taha. Ja kordan veelkord meie presidendi galantselt välja öeldud mõtet “Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.” Mis sisuliselt tähendab ka seda, et need, kes tõid meid siia, ei vii meid enam edasi. Ja mina ei usu, et uued ministrid aga vana tagatuba suudavad meid edasi viia. Vanad tegijad on ikkagi tagatoas alles. Ja kuidas sa ikka niipalju muudad, sest sellega ütled justkui, et senini on valesti tehtud. Aga tuleb aru saada, et need poliitikad, mis töötasid viisteist aastat tagasi, praegu enam ei tööta. Seepärast oleks kasulik anda vahepeal võimalus muudatuste tegemiseks teistele.

“Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.” Samuti kehtib “kes tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.” Ja arengu võti ei ole mitte valitsuses, vaid eeskätt ettevõtjates ja meis kõigis. Selleks, et paremini elada, tuleb teha asju teistmoodi või teisi asju. Kui me teeme sama asja ja samamoodi, siis elu paremaks ei lähe.