Avaldatud ERR-is 10.11.2014

Meie majandus tammub juba pea kaks valimistsüklit sama koha peal. Arvestades kevadisi valimisi ja programmide kirjutamist, peaks praegu olema viimane aeg sisulisteks aruteludeks. Kahjuks on sellist arutelu vähe. Peamiselt räägitakse sellest, kes istub ministritoolil. Tegelikult ei ole suurt vahet, kes parasjagu minister on. Partei tagatuba ja ministeerium on sama. Poliitikad ja põhimõtted ka. Mõni minister on lihtsalt parem ja mõni halvem juht, aga erinevus lõpptulemuses ei ole kuigi suur.

Seetõttu on tähtis hoopis see, mis on kirjas valimisprogrammides ja hiljem koalitsioonilepingus.

Arvestades, et Eesti on WTO ja Euroopa Liidu liige, on meie võimalus ajada iseseisvat majanduspoliitikat üsna piiratud. Ilmselt ei eksi me palju, kui arvame, et seoses kuulumisega erinevatesse liitudesse on 80-90 protsenti majanduspoliitikast maksupoliitika. Seal annab Euroopa Liit veel suhteliselt vabad käed, kuigi ühtlustamise jutte tuleb vahetevahel ikka ette. Kui mitte muust, siis maksubaaside ühtlustamisest räägitakse tihti. Aga lähiaastatel seda ilmselt ei toimu.

Seega – kui me tahame majanduses millelegi rohkem rõhku panna ja eristuda, on maksud see koht ja praegu, enne valimisi on see aeg, millal neist rääkida. Muidu läheb neli aastat jälle raisku.

Tundub, et täna me juba usume presidendi 24. veebruaril öeldut – mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi. See aga tähendab, et edasi liikumiseks tuleb muuta maksusüsteemi.

Vajame esmajoones põhimõtteid ja alles siis arvutusi

Meie maksusüsteemi on üritatud hoida lihtsa ja ühetaolisena, milles on vähe erandeid. Meil on kõrged tööjõumaksud ja madalad kapitalimaksud. Kodualuse maa maks näiteks puudub. Kõik me teame ettevõtete tulumaksuvabastust.

Need kõik otsused on tehtud omal ajal ja kindlasti heade mõtetega. Samas tuleb aru saada ka aegade kiirest muutumisest. Kui viisteist aastat tagasi oli ettevõtetel puudu kapitalist ning laenuintressid olid kümme protsenti ja kõrgemad, siis täna on olukord teine. Arvestades olematut inflatsiooni eurotsoonis ja raha suurt pakkumist, on intressid praktiliselt olematud. Samas ei ole pankade sõnul piisavalt projekte, mida finantseerida. Ehk kapitalipuudusest oleme jõudnud kapitali ülepakkumise perioodi.

Meil arvatakse millegipärast, et kapital liigub sinna, kus on madalad maksud. See on veerandtõde. Kapital liigub sinna, kus on tarbijad või tublid ja targad inimesed. Kapital liigub sinna, kus ta kasvab või vähemalt ei kahane. Tarbijaid meil väga palju ei ole ja olemasolevaidki jääb üha vähemaks. Jääb üle ainult panustada inimestesse. Aga tööjõud on meil kallilt maksustatud. Eriti torkab see silma madalapalgaliste töötajate juures. Sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii kodu- kui ka välismaised eksperdid.

Tööjõu kõrge maksustamine ja kapitali mittemaksustamine torkab groteskselt silma, kui mõelda lähitulevikule. Järgmise kümne kuni kahekümne aasta jooksul võtavad robotid inimestelt ära suure hulga tööd. Ilma juhita autod ja robot-ettekandjad on võib-olla enim kasutatavad näited selle kohta, kuidas lähiajal töökohad kaovad. Selles kontekstis on praegune maksusüsteem väga kõver. Maksustades inimest, kapitali aga mitte, seame me end robotitega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Me kardame, et robotid meie töö ära võtavad või meid kunagi ise juhtima hakkavad, aga samal ajal soodustame nende kasutamist.

See oli filosoofiline kõrvalepõige, lihtsalt seletamaks, miks peab maksusüsteemi muutma.

Enne kui minna konkreetseks, võiks üle vaadata veel mõned filosoofilised küsimused. Näiteks Kultuurkapitali finantseerimine hasartmängumaksust. Meie kultuuri rahastamine sõltub sellest, kui palju inimesi mängib kasiinos… Kui mõelda meie põhiseadusele ja riigi mõttele, siis on see väga küüniline lähenemine.

Järgmine teema võiks olla kütuseaktsiis. Autoomanikena maksame me kõik kütuseaktsiisi ja kokku oli lepitud, et 75 protsenti sellest rahast läheb teede ehitamisse ja korrashoidu. Loogiline. Need, kes sõidavad, ka maksavad. Kahjuks aga see nii ei ole, sest kohalikud omavalitsused peavad oma teed ise korras hoidma. Seda finantseeritakse eraisiku tulumaksust. Ehk – ei maksa autodega sõitjad, vaid maksad tulusaajad.

Tulemus on näha, kui Eestis lahtiste silmadega ringi sõita. Tallinna kesklinnas saab varsti ainult maasturiga sõita, aga suvalised väikesed teekesed maakohtades, kus päeval kümmekond autot sõidab, on värskelt ehitatud-remonditud. Meil on teed seal, kus pole inimesi ja vastupidi. Mõttekam oleks kütuseaktsiisist laekuvat raha ka kohalikele omavalitsustele anda. Lisaks võiks kaaluda, kas on mõtet hoida kohalike omavalituste palgal teedeehitusspetsialiste või koondada kõik nad maanteeametisse. Aga see ei ole tänane teema.

Järgmine filosoofiline küsimus, mille võiks üle vaadata, on ebatervislike eluviiside maksustamine. Nii tänavapildist kui ka statistikast on näha ülekaaluliste inimeste kasv. Inimesed söövad ebatervislikult ja liiguvad vähe. Ülekaaluline laps, suur krõpsupakk ühes ja kaheliitrine limonaadipudel teises käes, oli suvel Eestimaa erinevates kohtades kahjuks levinud pilt. Kas ei oleks õiglane maksustada mõned toidud aktsiisiga ja suunata see raha kõik haigekassale? Haigekassale ei peaks maksma ainult selle järgi, kui palju keegi raha teenib, vaid osa rahast võiks tulla ka “ebatervislike eluviiside“ maksustamisest. Selle arvelt saaks vähendada ravikindlustusmaksu ehk sotsiaalmaksu.

Tööandajad on juba mõnda aega rääkinud sellest, et tööandjate makse tuleks vähendada ja suunata osa neist töövõtjatele. Sellest ei ole mingit rahalist efekti, aga siis saaks töötaja paremini aru, missugused on tegelikud kulud. Täna töötaja ei tunneta kõiki neid kulutusi, mis temaga seoses tehakse.

Maamaks on üks vanemaid ja õiglasemaid makse ning selle kaotamine oli viga. Meil tuleb aru saada, et maja juurde viivad teed-tänavad tuleb korras hoida ja seal oleks õiglasem arvestada maa, mitte tulude maksustamist.

Tulumaksuvaba miinimumist olen ma korduvalt kirjutanud. Meil on see liialt madalal – isegi need, kes teenivad alla elatusmiinimumi, maksavad tulumaksu. Minu arvates ei ole see eetiline.

Viimasel ajal on kirgi kütnud põlevkivi maksustamine. Pean palju õiglasemaks maksustada põlevkivi kaevandamine vastavalt nafta maailmaturuhinnale. Ettevõtja saaks oma kulud kaetud ja normaalse kasumi, mis on vajalik selles sektoris kapitali kaasamisel.

Minu ettepanekud

Elletoodud põhimõtetest lähtuvalt on mul ettepanek arutamiseks.

1. Alandada ravikindlustusmaksu 13 protsendilt 6 protsendile. Puudujääv summa võtta tubaka- ja alkoholiaktsiisist. Viia sisse nn magusamaks (umbes 50 miljonit eurot aastas) ja suunata ka see haigekassale. Kokkuvõttes jääb haigekassale sama palju raha kui praeguse süsteemi juures, ainult maksjad muutuksid ja umbes pool haigekassa kuludest tuleks siis ebatervislike eluviiside maksustamisest. Ülejäänud poole maksaks kõik inimesed vastavalt oma sissetulekutele.

2. Väiksem sotsiaalmaks (ravikindlustusmaks) asendatakse ettevõtte tulumaksuga (maksimaalselt 15 protsenti). Arvestades oodatavaid kasumeid 2015. aastal võiks see summa olla lisaks praegu laekuvale summale umbes 350-400 miljonit. Kokkuvõttes ettevõtlussüsteemi maksukoormus ei suurene. Väiksem sotsiaalmaks kompenseeritakse ettevõtte tulumaksuga. Need ettevõtted, kes rohkem palka maksavad, maksavad uue süsteemi järgi vähem makse. Ettevõtted, kellel on suured kasumid ja vähe inimesi palgal, maksaksid selle süsteemi järgi rohkem.

Omaette teema oleks dividendide maksustamine. Arvan, et mõistlik oleks dividende eraldi mitte maksustada ja dividendi maksmisel eraisikule maksustada dividende ainult eraisiku tulumaksu ja ettevõtete tulumaksumäära vahega. See aga tähendab, et eraisikutel ja ettevõtetel oleks erinevad tulumaksumäärad.

3. Tõsta tulumaksuvaba miinimum 400 eurole ja tõsta tulumaksu määra 24 protsendini. Vajadusel ka kõrgemaks. Täpsemateks arvutusteks on vaja täpsemaid andmeid, mida – nagu selgus – ei saa aga isegi parlamendierakond.

4. Taastada kodualuse maa maks.

5. Põlevkivi kaevandamist maksustada vastavalt nafta maailmaturuhinnale.

Kokkuvõttes maksukoormus ei suureneks. Väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormus väheneks oluliselt. Ettevõtete maksukoormus jagataks ümber nii, et inimestega seotud maksude asemel maksustatakse rohkem kasumit. Ehk me ei maksustaks n-ö sisendit, vaid väljundit.

Need oleks pakutavad muutuste põhimõtted. Olen teinud ka esialgsed arvutused. Täpsemateks arvutusteks peaks olema rohkem informatsiooni, aga esialgsed arvutused näitavad, et eelarve oleks endiselt tasakaalus.

Oleks tore, kui see artikkel aitaks kaasa maksudiskussioonile ühiskonnas. Tähtis on, et me saaks aru, et arenemiseks on vaja teha muutusi ning maksusüsteem on üks väheseid majanduspoliitika osasid, mida me saame ise muuta.

P.S. Pean vajalikuks märkida, et ma isiklikult ja minu kontrolli all olevad ettevõtted hakkaks nende ettepanekute rakendamisel sõltuvalt kasumi suurusest maksma vähemalt 100 000 eurot aastas rohkem makse.