18.veebruaril oli mul Varssavis au osaleda CEED Instituudi järjekordse raporti tutvustamisele pühendatud paneelis. Eelmise aasta raport tööjõu migratsioonist osutus väga populaarseks ja me otsustasime samal teemal jätkata.
Raporti pealkiri on “A one-way ticket? Migration in Europe from the perspective of CEE countries” ja sellega saab tutvuda: http://ceedinstitute.org/report/1851
Uues raportis on tabelites värskemad arvud ja lisatud on ka uusi teemasid.
Saame teada, et viimase kümne aastaga on hinnanguliselt kuus miljonit inimest nn. Uuest Euroopast lahkunud nn. Vanasse Euroopasse. Seejuures Poolast 1.9 ja Rumeeniast 2.3 miljonit inimest. Eesti on oma 5.7 protsendiga elanikonnast keskmike hulgas. Võrdluseks on Rumeeniast lahkunud üle 11 protsendi, Poolast 4.9 aga Tšehhist vaid 1.1 protsenti elanikest.
Teises peatükis on põhjalikult uuritud põhjusi, miks on inimesed Poolast lahkunud, kuidas nad end teisel maal tunnevad ja kas ning mis tingimustel plaanivad nad tagasi tulla.
Uuritud on ka erinevate Ida-Euroopa riikide atraktiivsust immigrantidele. Raporti järgi on siin Eesti kolmandal kohal Tšehhi ja Sloveenia järel ning Poola ees.
Analüüsides erinevaid tulevikustsenaariume on välja toodud kaks erinevat telge. Ühel kujuteldaval teljel on oma inimeste lahkumine või tagasi tulemine ja teisel teljel immigrantide vastuvõtmise poliitika. Kui liberaalne see on ja kui tõenäoline. Sellest koorub välja neli erinevat stsenaariumi. Meil tundub minevat esimese stsenaariumi järgi, mille märksõnadeks on inimeste lahkumise osas seniste trendide jätkumine ja väga piiratud immigratsioonipoliitika. See on kõige realistlikum stsenaarium aga samas ka kõige murettekitavam kuna langeb riigi konkurentsivõime.
Kes ei jaksa kogu raportit läbi lugeda võiks piirduda kokkuvõttega. Siis saame vähemalt aru, et meie probleemid on teiste Ida-Euroopa riikidega sarnased ja ka lahendust on lihtsam üheskoos leida.
Paneelis esinedes juhtisingi tähelepanu sellele, et me peaksime üheskoos lahendusi otsima. Näiteks on Suurbritannias välja arvutatud, et Euroopa Liidust pärit immigrandid (kui nii võib tööjõu vaba liikumist nimetada) maksid viimase kümne aasta jooksul riigikassasse 20 miljardit naela rohkem kui nad sealt vastu said. Ehk siis peamiselt Ida-Euroopast pärit inimesed toetavad rikkamaid britte.

Kui mõelda, et Eestist on lahkunud 5.7 protsenti inimestest, siis tööjõust oleme kaotanud umbes kümme protsenti. Ehk me oleme ära andnud kümnendiku oma tööjõust ja majanduspotentsiaalist ning vastu saame erinevate toetustega veidi üle nelja protsendi sisemajanduse kogutoodangust. Ja lisaks veel käendame ülelaenanud riikide lootusetuid laene. Tegelikult me ei saa mitte abi, vaid me abistame rikkamaid riike. Me oleme rikkamate riikidele doonoriteks. Aga reklaamid näitavad, et Euroopa Liit toetab. Tegelikult toetame ikka meie ja saame pool tagasi.
Meie palgad on madalad ja selle probleemiga tuleb Eestis tõsiselt tegeleda. Aga lisaks palkade tõstmisele tuleb seda ebaõiglust selgitada ka Brüsselis. Euroopa Liit peab rohkem raha ümber jagama ja ääremaadele hakkama toetusi maksma ka sotsiaalsüsteemi ülalhoimiseks. Ehk siis nn. Euroopa pension, millest olen ka varem rääkinud. Palju õiglasem oleks kui saaksime Brüsselist lisaks umbes viis protsenti SKT-st ehk umbes 1 miljard pensionide maksmiseks. Täna kogutakse ettevõtjatelt sotsiaalmaksu pensionite maksmiseks pea poolteist miljardit eurot ja üks miljard lisaks oleks siin olulise mõjuga.
Praegune süsteem ei ole õiglane ja tekitab probleeme ääremaades. Euroopa Liiduga ühinemisel ei oodanud keegi nii suurt tööjõu liikumist ja praegu on viimane aeg süsteemi korrigeerida.
Seda juttu raportist ei leia. Need on lihtsalt minu mõtted ja rääkisin seda Poolas avalikult juba teist korda. Esimene kord oli eelmise aasta maikuus Katowices. Loodame, et kunagi hakkab jää liikuma ja süsteem muutub õiglasemaks.
Seniks head raporti lugemist.