Riigikogu majanduskomisjon otsustas, et Arengufond sellisel kujul ei jätka.
Olin Arengufondi nõukogu esimees selle alustamisel ja seda rolli täitsin kaks aastat (jaanuar 2007 kuni märts 2009).
Tuleb tunnistada, et enne Arengufondi loomist ei olnud ma sellise fondi vajalikkuses väga veendunud. Põhjus oli väga lihtne. Arvasin siis ja arvan ka täna, et tänases maailmas käib spetsialiseerumine valdkonniti, mitte geograafilisest piirkonnast lähtuvalt ja seda, et head ideed ja head tegijad leiavad alati raha ning riik ei peaks siin sekkuma. Aga ometi lubasin ma tolleaegsele majandusministrile Edgar Savisaarele, et hakkan Arengufondi nõukogu esimeheks. Tundus selline võimatu ja põnev väljakutse olevat. Panna kokku ühelt poolt investeerimispankuri hingega kõige ehedamad kvartalikapitalistid ja teiselt poolt tuleviku-uurijad, keda huvitavad pigem protsessid, mis toimuvad kümne aasta pärast. Ja seda veel väikeses organisatsioonis ja riigipoolsete piirangutega. Sest olgem ausad: tõeline riskiinvestor ja riigiteenistuja on oma olemuselt vastandid. Mõtlesin patriootlikult ja võtsin väljakutse vastu.

Kõigepealt peaks meenutama seda aega. 2007 alguses kui me nõukogu aseesimehe Erik Tergiga Arengufondiga alustasime, oli kinnisvara buumi tippaeg. Praktiliselt kõik majandusinimesed tegelesid kinnisvaraga. Virtuaalne rikkus kasvas mitte kuudega vaid päevade ja tundidega. Kesklinna kontorit oli praktiliselt võimatu leida ja juhtidest rääkimata. Lisaks käis Riigikogu valimiste eelne valimispropaganda ja Reformierakond lubas meid viieteistkümne aastaga viie rikkaima hulka viia. Selline naljakas aeg oli.
Selles olukorras oli vaja leida tegevjuht, kes peab aru saama nii arenguseirest kui ka oskama teha riskiinvesteeringuid. Ehk riigi palgal olev investeerimispankur ja tuleviku-uurija ühes isikus. Organisatsiooni ei plaaninud me suureks ajada ja lihtsalt üldjuhti, kes oskab ainult juhtida, ei olnud mõtet palgata. Konkursi tulemusel otsustasime palgata Ott Pärna. Tegevjuht paigas, oli vaja leida investeeringute juht. 2007 suvel oli riskiinvesteeringute teadmine Eestis praktiliselt olematu. Taavi Leppmets oli teinud mõned investeeringud, Allan Martinson tegi koos Trigoniga riskifondi, Ambiet Sound Investments (ehk Skype inseneride team) ja veel paar investorit olid mõnele ettevõtmisele õla alla pannud. Kuna siinne riskiinvesteeringute kompetents oli praktiliselt olematu, siis oli vaja see väljast sisse tuua. Otsustasime Ott Pärnaga panna töökuulutuse rahvusvahelisse ajakirjandusse. Valik langes The Economist kasuks. Usun, et tegime siin ajalugu. Ei tea kas enne või pärast on Eesti riigiasutusse töötajaid otsitud sellises kuulsas rahvusvahelises väljaandes. Me lootsime saada sadu taotlusi aga tegelikult oli soovijaid kümme korda vähem. Ei olnud me midagi nii popid kui me lootsime.
Aga see on arusaadav. Võõrale maale riiklikku riskikapitali fondi tegema tulija peab olema mingi kiiksuga. Oleks siis veel mingisse rikasse naftariiki, kus sellise valdkonna tegijad üle kullatakse. Aga ei: väikesesse ja vaesesse Euroopa Liidu riiki.
Leidsime soomlase Markku Mäenpää, kellel oli antud valdkonnas kogemus ja saime vähemalt alguses asjad õigetele rööbastele. Kaua ta Arengufondis ei töötanud aga põhitõed suutis ta selle ajaga edasi anda.

Ja siis hakkas Arengufond investeerima. Küll oli siis ajakirjanduses nuttu kui “Eesti Nokia” asemel tehti esimene investeering “plekist postkastidesse”. Ootused olid nii kõrged. “Plekist postkastid” osutusid aga väga heaks ettevõtmiseks. Osa ettevõttest on juba ammu müüdud ja teine osa tegutseb Cleveroni nime all edukalt edasi. Hiljuti oli uudis, et nad said kümnetesse miljonitesse dollaritesse ulatuva lepingu. Aga neid kriitilisi artikleid mäletavad asjaosalised väga hästi.
Arenguseire algus oli ka tubli. Näitasime, et edasi arenemiseks peab majanduse struktuur muutuma. Tänapäeval selline triviaalne tekst enam õnneks kaubaks ei lähe aga siis pani see ühiskonna korraks teisiti mõtlema. Seni tundus paljudele, et mudel, kus võtame rootslastelt laenu ja ehitame iseendale korterid, viib meid rikkaimate riikide hulka.

Ajakirjandus on kõik need aastad Arengufondi eksistentsi küsimärgi alla pannud. Ja ei ole selle asutuse juhtimist kergemaks teinud. Mul oli rõõm lugeda, et Maris Lauri tunnustas Arengufondi panust siinsete idufirmade tekkimises ja Eesti kuvandis.
See on tõsi. Eestisse on tekkinud tõsine kompetents riskiinvesteeringute alal. Seda tunnustavad paljud rahvusvahelised eksperdid. Me oleme idufirmade loomise osas saanud maailmas kaardile. Selle taga on paljude inimeste ja ettevõtete suur töö ning Arengufondil on olnud siin keskne roll. Kümme aastat aastat tagasi ei teadnud meie ühiskond sellisest tegevusest suurt midagi.
Kümned noored ettevõtjad on tänu Arengufondile saanud oma ideedele rahastuse. Muidu oleksid paljud neist ilmselt Londonis, Dublinis või Helsingis töötanud. Aga nendest lugudest saavad innustustust jälle omakorda uued noored ettevõtjad.
Lisaks idufirmadele on siin ingel-investorite organisatsioon, mille mootor Ivar Siimar sai innustust ja tegi esimese sellealase investeeringu siis kui ta kontor oli Arengufondi kõrval. Ilma Arengufondita oleks ta ilmselt hakanud midagi muud tegema. Täna on meil mitukümmend ettevõtjat-ingel investorit, kes aktiivselt uusi projekte läbi vaatavad ja oma raha paigutavad.
Lisaks veel maine, mida Eesti on oma iduettevõtetega saanud.
Ja ärgem unustage Heido Vitsuri panust meie avalikus ruumis toimuvasse majandusdiskussiooni. Pidasin seda väga tähtsaks, et sellise tarkuse ja kogemusega majandusteadlane töötab sõltumatus organisatsioonis, kus ta saab rääkida sõltumatut juttu. Mitte seda, mida arvab partei ja valitsus.
Arvan, et Ott Pärna tegi oma tööd väga tublilt. Jah, tal oli ka möödalaskmisi aga ta tegi oma tööd südamega ja andis endast parima. Arengufondile pandi hiljem süüks rahadega laristamist ja seda õigusega. Aga suurt pilti vaadates on see kõik peenraha. Ja töö tulemust ei peaks hindama mitte ajalehe artiklite tonaalsuse järgi vaid tegeliku mõjuga.
Arengufondi investeeris riik 500 miljonit krooni ehk 32 miljonit eurot. Nagu ma aru saan on portfell täna suurem, kui sinnapandud raha. Ehk raha on alles ja on juurdegi teenitud. Mitte kõik riskiinvestorid ei ole raha nii hästi paigutanud. Lisaks on loodud uusi töökohti ja tekkinud riskiinvesteeringute oskus ja kultuur. Kindlasti ei saa keegi öelda, et Eesti oleks parem koht elamiseks kui Arengufondi poleks loodud ja seda raha oleks hoitud riigi reservis kusagil välispangas.

Väga positiivselt torkab Arengufond silma võrdluses meie kõikide rahapaigutustega pensionifondidesse. Pensionifondid on tänaseks oma mahult ületanud 2.5 miljardi euro piiri ja ma ei ole kindel, et sellest rahast on Eestisse tekkinud rohkem investeerimisalast kompetentsi ja ka uusi töökohti kui Arengufondi investeeringutest. Kuigi summad on oluliselt erinevad ja siin tegutseb erakapital. Kuidas panna meie pensioniraha toetama meie endi majanduse arengut? See on tõsine probleem, millega peaks tegelema.

Samuti ei süüdista keegi Arengufondi poliitiliste investeeringute pärast või selle pärast, et raha on lihtsalt ära varastatud nagu mitmetes varasemates riiklikes fondides on juhtunud.

Kokkuvõttes on Arengufondil olnud selgelt positiivne mõju meie majandusele. Ja kõikidel kriitikutel tuleks samuti tunnistada, et riigi sekkumine turutõrke korral on ennast õigustanud. Ma olin ka kümme aastat tagasi skeptiline aga see ei olnud põhjendatud. Täna tunnistan, et Arengufond jättis maha üllatavalt suure jälje.

Mida Arengufondiga edasi teha?

Arvan, Riigikogu majanduskomisjon on põhimõtteliselt õigel teel. Nii ei ole mõtet edasi minna. Investeerimisportfelli võib anda erasektorile hallata. Anda portfell Kredexile on ka lahendus. Riik saaks sealt oma raha mõne aastaga välja võtta.

Arenguseirel pole kunagi õiget tellijat olnud. Ei Riigikogu ega ka valitsus pole osanud Arengufondile ülesandeid panna. Ilmselt ei ole põhjust arvata, et siin midagi muutuks. Kuna Arengufond allus otse Riigikogule, tuleb siin põhjust otsida Riigikogu majanduskomisjonist. Arenguseire funktsiooni üleandmisel tuleks minu arvates silmas pidada, et alles jääks keegi, kes hoiaks üleval diskussiooni majanduse pikaajalistest arengutest. Ja oleks tähtis, et see oleks sõltumatu analüüs. Üks variant oleks kui arenguseire alane tegevus liiguks presidendi alluvusse.

Arengufondi tegevuse lõpetamine looks ka pretsedendi. Paljudel ettevõtmistel on algus ja kui ülesanne on täidetud, siis ka lõpp. Ei ole vaja tegevusi otsida vaid väärikalt lõpetada. Ka õigel ajal lõpetamine on kunst.

Täna tuleks vaadata, kuidas me oleksime konkurentsivõimelised ja mida peaks tegema, et firmad nagu Transferwise ja GrabCad oleksid Eesti firmad. Meile meeldib mõelda, et nad on Eesti firmad aga tegelikult on nad eestlaste poolt asutatud välisfirmad. Mis on meil puudu, et idufirmad siit lahkuma kipuvad? Ja miks näiteks Soome idufirmad on rohkem paiksed? Mida peame me täna tegema, et kümne aasta pärast konkurentsivõimelised olla?
Et edasi areneda, tuleb midagi uut teha. Lihtsalt ühe asutuse likvideerimisest ei piisa.