Peaaegu kümme aastat Hansapanka juhtinud Indrek ­Neiveltist on saanud dünaamiline startup-ettevõtja. Ta isegi näeb välja nagu Steve Jobs – mustad teksad, must džemper.
Neivelt on aastaga tööle võtnud 50 inimest ja võtab sel aastal veel 50. Ta muretseb, et Pocopay kontoris Pärnu maanteel ei jätku riidepuid ja tasse. Seal töötab mitmest rahvusest inimesi, töökeel on inglise keel.
Neivelt sööb iga päev neljaeurose lõuna, naudib täiel rinnal idufirmamehe õhinapõhist elu ning teatab: „Tulen igal hommikul tööle ja olen hilisõhtuni kodus ninapidi arvutis. Kogu aeg on käsi mootoris! Aga ma ei tahaks siiski startup olla.“
Miks?
Startup on see, et kui ei tule välja, siis ei tule välja. Miljonid on tõstetud, kõlapind loodud, kuid firma läheb allavett ja kogu lugu. Meie nii teha ei saa, meie käes on klientide raha. Me pole selleks, et proovida, kas tuleb välja.
Käivad kõlakad, et Neivelt teeb uut üleeuroopalist makselahendust. Mingit uut Transferwise’i.
Me ei ole makselahendus. Hakkame pakkuma igapäevaseid pangateenuseid.
Pocopay on pank?
Juriidiliselt ei ole, kuid meie juures saavad inimesed teha ära enamiku igapäevaseid pangaasju. Ainult hoiuseid me ei võta, ja laenu ka ei anna.
Pocopay olevat valmis küpsetanud teenuse, mis on nii fantastiliselt hea, et hoiaks või endale.
On tõesti! Mulle meeldib! Teda on mugav kasutada. Nagu annaks tüki endast ära, aga ei taha anda.
Kui tavaliselt tehakse vana panga otsa mingi uus äpp, siis meie oleme loonud täiesti oma maksete mootori. Loogika on lihtne: võtame vana hea klassikalise pangakonto, mille juures on pangakaart ja kõik tänapäevased võimalused, sealhulgas eurotsooni maksed. Ning paneme selle juurde moodsad ja mugavad funktsioonid.
Näiteks?
Näiteks sina ja su sõbrad olete meie kliendid. Lähete koos sünnipäevale ja üks ostab kingituse. Või sõidate koos taksoga ja üks maksab arve. Nüüd on vaja kõikidelt raha kokku korjata. Saadad kõigile – vupsti! – automaatselt rahaküsimise ja see jääb neile telefoni. Rahaküsimistele saan lisada foto, näiteks ostutšeki koopia.
Oleme oma lahendust näidanud mitmetele pankuritele ja neil on suud ammuli. Tean, et raha küsimist saab ka teistes pankades teha (näiteks Swedbanki mobiilipangas), kuid kui mugav see on?
Näe, mängi sellega!
Neivelt ulatab oma telefoni, kus on lahti Pocopay pangaäpp. See on esimene kord, kui ta seda laiemale avalikkusele tutvustab.
Ekraani keskel on suur lilla ring, mis tähistab Neivelti arve saldot: mõni tuhat eurot. Selle ümber on väiksemad hallid ringid, millest ühes on kirjas 113 eurot.

Olen 113 eurot kõrvale pannud. Eesmärk on koguda 500 eurot, et saaks osta uue diivani. Kui tahan sinna raha juurde panna – no ütleme näiteks 50 eurot – tõmban lihtsalt näpuga, vups ja valmis!
Neivelt tirib sõrmega raha lillast potist halli. See võtab vaid sekundi. Järgmiseks sirvib ta ekraani allääres sõprade kontakte. Seegi käib sõrmeviibutusega…
Tahan sõbrale kanda 100 eurot? Pean ainult PIN-koodi sisestama ja… valmis!
Või kujutame ette: üks vanematest töötab Soomes ja laps on Eestis ning vajab raha. Ta saadab rahaküsimise, see aktsepteeritakse Soomes ja hetkega on raha Eestis arvel. Praegustel pankadel on keerulised maksesüsteemid, erinevad andmebaasid isegi ühe kontserni sees, kliiring jne. Meil on kõik kliendid ühes andmebaasis, ka eri riikides. Ülekanne toimub hetkega. Nagu vanasti Hansapangas.
Laps võib rahaküsimisele isegi hinnasildi foto juurde panna: allahindluses on odavad kingad, tahaks neid osta!

Arvele väljastatakse ka pangakaart?
Jah, täiesti tavaline Pocopay välja antud deebetkaart, millega saad teha oste poes ja internetis ning võtta sularaha.
Ta tõmbab taskust Indrek Neivelti nimega pangakaardi, mis meenutab ajalukku läinud telefoniautomaadi kaarti. Erinevalt tavalisest pangakaardist on seal tekst püstipidi – Neivelt selgitab, et tänapäeval käivadki kaardid terminali püstiselt. Kaardil on küll kiip, kuid seda saab kasutada ka kontaktivabalt.
Eestis ei saa keegi aru, milleks on kontaktivaba kaart kasulik. Aga kui lähed Helsingisse, Londonisse või mujale, saad väiksemaid oste teha nii, et kusagile pole vaja PIN-koodi toksida. Isegi Peterburi pangal (Neivelt oli 2014. aastani Sankt-Peterburgi Panga ­järelevalvenõukogu esimees) oli kontaktivaba kaart juba kaks aastat tagasi. Ma imestan, et Eestis siiani veel pole.

Miks ei ole?
Kust mina tean?! Tuleb Swedbanki või SEB käest küsida, miks nad pärismaalasi niimoodi kohtlevad. Miks ei anna neile korralikke tooteid.
Võtad meie kaardi ja lähed Londonisse: isegi metroopiletit pole vaja osta. Paned kaardi vastu lugejat ja väravad avanevad nagu muinasjutus. Mõtle, kui palju sul on väikesi paarieuroseid makseid. Need saad kõik teha PIN-koodita ja vajaduseta kaarti terminali toppida.

Arve lubab Pocopay avada minutitega, mobiilis?
Kõik on online. Paari minutiga avad arve, teed kontole makse ja ongi kõik. Anna tuld! Kaardi saadame postiga koju järele.
Esimest korda isiku tuvastamiseks pead saatma ka pildi oma dokumendist. Aga seegi võtab vaid mõne minuti. Praegu on seadused sellised ja olukord veidi naljakas: ID-kaardiga saad täita oma tähtsaima kodanikukohustuse – käia valimas. Aga pangakontot avada ei saa.

Ei mingeid kontoreid ega automaate?
Arvatakse, et nelja-viie aasta pärast kasutab veerand eurooplastest ainult mobiilipanka. Mobiilipõlvkonna noorte tarbimisharjumused on täiesti teistsugused.
Ennustatakse, et autosid ei osta enam keegi, neid jagatakse. Mitme peale jagatakse ka kortereid. Vanemate juures elatakse kauem, abiellutakse kolmekümneselt ja hiljem. Inimesed ostavad aina rohkem veebist ning käivad poes vaid asju proovimas.
Töötad ühes kohas kuni pensionini – ka sellist asja jääb aina vähemaks. Inimesel on mitu tööandjat. Harjumused muutuvad ja sellega on põnev kaasa minna.
Kas sa tead, mis su pangakonto number on?

Pärast IBANi tulekut enam ei tea.
Kui keegi küsib kontonumbrit, hakkad meilikastist otsima? Pocopays saad numbri saata viie sekundiga ükskõik kellele. Ei mingit copy-paste’i.

Kuidas käib kommunaalarvete tasumine?
Praegu nagu pankades tavaliselt. Aga varsti saad arvest teha digitaalpildi – telefon loeb ise selle detailid sisse. Tahame kasutusele võtta kõik olemasolevad viimase sõna tehnoloogiad, et inimestel oleks mugav.
Muide, kaardi limiite saad ise telefonis muuta (teistes pankades tuleb selleks kontorisse minna), samuti lülitada sisse-välja kontaktivabad maksed. Saad isegi oma kaardi ise blokeerida ja taas avada.

Praegused pangad võtavad meilt märkamatult kopsakaid teenustasusid. Kui palju maksab Pocopay kasutamine?
Ütleme, et see on umbes tass kohvi. Üks kuutasu, makseid võid teha, palju tahad.

Inimesed naljalt panka ei vaheta.
Sest see on nii keeruline! Peab olema suur valu minna keset tööpäeva õue, hüpata üle hangede ja seista pangakontoris sabas, et seal konto avada. Teises pangas, mis on üsna samasugune.
Aga kui selle protsessi saab läbida mõne minutiga telefonis, on hoopis teine tera. Pangakonto vahetamine pole tegelikult kunagi olnud lihtsam. Ja see on alles algus. Muide, tänavu on ajalooline aasta – möödub 200 aastat pärisorjuse kaotamisest Eestis. Nüüd võiksime natuke teistmoodi mõtlema hakata.

Kuidas turgu plaanite haarata?
Esimene turg on koduturg. Tahame Eestis korralikult jalad maha saada ja siis mujale edasi minna. Toode on väljas mitmes riigis – inglise, hispaania ja eesti keeles.

Meil on tekkinud juba sõprade ring, kes meid toetab ja kogemusi jagab – Helsingis, Londonis, Pariisis, isegi Los Angeleses. Väga tore on see tänapäeva maailm!

Sihtgrupp on noored?
Hingelt noored. Võivad ka hallipäised olla nagu mina. Hallipäised on täna väga noored.

Jüri Mõis ütles, et temaga ei maksa arvestada. Ta leiab, et uued revolutsioonilised finantsteenused, nagu Transferwise või Pocopay, lahendavad probleeme, mida pole õnnestunud veel sõnastada.
Ma arvan, et Jüri tuleb meile kindlasti kliendiks. Kõigepealt tema lapsed, siis ta ise ka. Raha ­konverteerimine – seda pole tõesti inimestel kuigi tihti vaja teha.
Klientide leidmine on meie raskeim ülesanne. Aga küll nad tulevad, kus nad pääsevad. Loodan, et inimesed on natukenegi uuendusmeelsed ja tahavad väljuda mugavustsoonist.

Kas inimesi tööle on kerge leida?
Koodikirjutajatest on puudus. Iga partei leiab hoobilt kümme kandidaati igale ministrikohale, aga katsu sa leida kümme programmeerijat!
Meil on neid ikka vähe õpetatud. Selle asemel oleme palju tootnud avaliku halduse spetsialiste ja vallavanemaid.
Kõik nad peaksid ümber õppima. Isegi olen mõelnud, et peaks hakkama programmeerimist õppima. Olen käinud matemaatika-füüsika eriklassis.

Miks sa 2014. aastal Venemaalt ära tulid. Töö läks liiga poliitiliseks?
Tahtsin midagi uut teha. Ei ole seal mingit poliitikat, seal tegeletakse normaalse asjaga. Oleme Venemaa suhtes väga paranoilised.

Miks Eestis vaadatakse uue majanduse ettevõtetele endiselt viltu?
Paljud ei saa aru, kui suured need tegelikult on. Skype’is töötab 400–500 inimest, kellel on 4000–5000eurosed palgad. Aga tänavapildis need välja ei paista. Ja kui ajaleht küsitleb ettevõtjat, siis mitte Skype’ist, vaid Standardist.
Me ei adu, kui paljudele inimestele Transferwise’i sarnased firmad tööd annavad. Nad elavad justkui mingis teises maailmas, mitte Eesti omas.
Aga Eesti majanduses võtavad täna sõna need, kes võtsid ka 20 aastat tagasi. Kas firmas E-Profiil oled käinud?

Jah, hiiglaslik tsehh Suur-Sõjamäel.
Tsehh on võimas, aga vaata, kui palju seal insenere töötab – muljetavaldav!

1000eurone miinimumpalk 2018. aastaks – kas oleme sellele eesmärgile kukesammugi lähemale astunud?
Olen endiselt kindel, et kolme aasta pärast ei leia Eestis kedagi, kes oleks nõus töötama väiksema palgaga. Kes ei suuda sammu pidada, jääb maha. Soomes on kõrgemad palgad ja sinna sõidab kaks tundi praamiga. Pole võimalik, et meie palgad ei ühtlustu Soomega.
Aga vaadates diskussiooni miinimumpalga tõstmise teemal, ­tuleb tõdeda, et Eesti ettevõtjate organisatsioonid on ikka väga-väga stagnantsed. Nad pole ise valmis mitte midagi tegema, ütlevad vaid: tehtagu.

Oled seisnud ka astmelise tulumaksu eest.
Mis sellest ikka rääkida – põhimõtteliselt on see aja raiskamine. Midagi ju ei muutu.

Kui homme oleksid valimised, kelle poolt hääletaksid?
Kas neil on mingit vahet? Ärme sellest räägi. Olen seda meelt, et me ei pea nõudma majanduskasvu peaministrilt, vaid ettevõtjatelt.

Kuidas suhtud sisserändesse, pagulastesse?
Jumal küll, miks me sellest peame rääkima? See on nii mitmetahuline teema. Aga meil teeb ajakirjandus kõik mustaks ja valgeks. See on vale.
Kui tuleb võõramaalane siia, teeb korralikult tööd, õpib ära keele – kellel võiks tema vastu midagi olla? Aga eestlased on nii üliemotsionaalsed, mõtlevad, et keegi tuleb siia ülalpeetavaks.

Postimees tellis mullu uuringu, keda tahab rahvas järgmiseks presidendiks. Sind taheti sama palju kui Jüri Luike ja rohkem kui Arnold Rüütlit või Eiki Nestorit.
Ah soo… oh jumal küll…