Paljastus Eesti riigi personalipoliitika?
by Indrek Neivelt
Juba paar kuud oleme pealtvaatajatena saanud osa presidendi valimise kampaaniast. Kogu see protsess toob esile süsteemi nõrgad kohad. Kurb, et asjaosalised ehk Riigikogu liikmed ei sõnasta presidendile esitatavaid nõudeid ega otsi ühiselt parimat kandidaati vaid teevad lihtsalt oma parteidele ja inimestele reklaami. Ja taustal käib jutt häältega kauplemisest.
„Mitte midagi hullu Eesti Vabariigiga ei juhtu kui üks neist valitakse presidendiks“. Nii kommenteeris Riigikogu liige Kalle Muuli kolme ülesseatud presidendikandidaadi võimalikku valimist meie riigi presidendiks Kuku raadio saates „Muuli ja Samost“.
Mulle tundub, et see pealtnäha juhuslik lause on midagi palju enamat. See kirjeldab otsustajate suhtumist juhtide valikusse. Samamoodi võib öelda, et „midagi hullu Eesti Vabariigiga ei juhtu kui X või Y valitakse Riigikogusse või valitsusse või määratakse kantsleriks või riigiettevõtte nõukogusse“. Ma tänan Kalle Muulit selle eest, et ta ütles ausalt välja meie poliitikute kaadri valimise põhimõtte. Selle, mis kõrvaltvaatajatele juba ammu tundub.
Tegelik elu on loomulikult vastupidi. Kõik hakkab pihta juhtidest. Ega muidu ei otsita üle maailma nii erasektoris kui ka avalikus sektoris tööle parimat kandidaati igale juhi kohale. See on kõikide juhtide kõige tähtsam ülesanne: leida õiged inimesed õigetele kohtadele. Need, kes on parimad. Eesti ei ole siin mingi erand.
Ja Riigikogu ülesanne on valida meie riigile parim president. Mitte selline, kelle kohta arvatakse, et tema valimisel „midagi hullu ei juhtu“.
Kommentaarid
AVALIK PÖÖRDUMINE
Mart Helme, Jaak Jõerüüdi, Allar Jõksi, Marina Kaljuranna, Siim Kallase,
Eiki Nestori, Urmas Paeti, Mailis Repsi ja Indrek Tarandi poole
Austatud presidendikandidaadid!
Seadusjärgselt on presidendikandidaatide registreerimiseks aega vaid paar päeva augusti lõpus, mis on nutuselt ebapiisav sisuliste küsimuste esitamiseks ja neile vastamiseks. Ometi käsitleb meedia teid juba praegu kandidaatidena ja see õigustab avalikku pöördumist põhiseadusega määratud riigi põhiülesande – rahvuse säilitamise teemal. Teame, et tegelikkuses on selle käsitlemine ebapopulaarne ja tekitanud raskusi teie eelkäijaile.
Heas mõttes on juba ammu esitlenud end Jaak Jõerüüt – suursaadikuna Rootsis kirjutas ta oma raamatus Muutlik, (Tuum, 2010, lk 188): „Normaalses riigis peaks valitsus ja parlament ALATI sõnastama riigi eesmärgid, lühemad ja pikemad. (…) MINA ütlen, et TÄNA peaks Eesti riigi peamine eesmärk olema rahva väljasuremise vältimine ja sellele tuleks allutada kõik tegevused. (…) Mõni teine kehtestaks mõne teise SUURE eesmärgi. Kehtestagu“.
Mart Helmega olen kohtunud ja tema mure rahvastikupoliitika pärast on teada. Marina Kaljurannalt ministrina oli raske ja aeganõudev saada seisukohta rahvastikuküsimustes. Initsiatiivi see ei sisaldanud. Temalt pärineb fraas me ei tohiks takerduda niisugustesse detailidesse nagu küsimus riiklikust iseseisvusest. Siim Kallas eelistab rääkida rahast ja majandusest ja kulukatest megaprojektidest, kuid mitte rahvastikust. Urmas Paet kõneleb küll julgeolekust, kuid mitte demograafilisest julgeolekust. Särava Indrek Tarandi kasuks töötab see, et tema isa Andres Tarand toetas kirjalikult Toompea Haridusseminari ettepanekut: koalitsiooniläbirääkimistel töötada välja ka toimiv rahvastikupoliitika. Asjaolu toimib Indrek Tarandi kasuks, ent see pole tema mõtteavaldus. Lasterikka pere ema Mailis Reps on astunud Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma liikmeks, kus tema kogemusi ja sõnakust väga vajatakse. Oodatakse senisest sagedasemat osavõttu rühma tööst. Riigikogu esimees Eiki Nestor peab rahvastikukriisi Eestis vaid teadusprobleemiks ja ütleb, et tal on ametiisikuna kohatu sekkuda akadeemilisse debatti ja seda mõjutada. Õiguskantsler Allar Jõksile kinkisin viisteist aastat tagasi oma raamatu rahva tervisest ja nüüd tuleks seda veel lugeda.
Defitsiitne sündimus viimase kahekümne viie aasta jooksul näitab rahva elujõu langust – pidevalt jääb puudu neljandik sünde. Tuleb luua meetmete süsteem rahvastikutaaste tagamiseks ja meie Põhiseadus on heaks aluseks rahvastikupoliitikale. Sellest kirjutasin oma äsja Riigikogus esitletud raamatus „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“. Pealkirja nelja mõistet on käsitletud nende ühtsuses ja vastastikuses seotuses, mis kinnitavad asjaolu – kõik see, mis nõrgestab perekonda/kodu, nõrgestab ka riiki. Ja raamat on saadaval soovijale.
Lõpuks tungiv palve igaühele teist Lennart Meri stiilis: palun sõnastage sündimuse viimiseks taastetasandile kolm ettepanekut, mida hakkate presidendiks saades ellu viima. Sellesarnase soovi esitas Lennart Meri oma akadeemilisele nõukogule 1995.a. sügisel ja ootas kohest vastust. Olin selle sündmuse tunnistajaks. Originaalis kõlas see nii: „Ütelge mulle kolm, ei – kümme ettepanekut rahva tervise heaks, mida saaks rakendada kohe ja ilma suuremate kuludeta“.
Teie ettepanekuid ootan kahe nädala pärast; Toompea Haridusseminari nimel Jaak Uibu, Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant, jaak.uibu@mail.ee
26. juunil 2016
Hr Neivelt! Kui soovite saada kandidaatide vastused, siis palun saatke mulle oma meiliaadress.
J. Uibu