Avaldatud Eesti Päevalehes 09.11.2016

Viimasel ajal on palju räägitud meie viletsast majanduskasvust. Viimased kümme aastat on meie majandus kasvanud oluliselt aeglasemalt kui maailma majandus tervikuna. Teisisõnu on meie osakaal maailma majanduses kahanenud.
Kui meenutada, siis tuli just kümme aastat tagasi Reformierakond välja loosungiga, mis lubas meid viieteistkümne aastaga teadagi kuhu viia. Ametlikus propagandas räägitakse siiamaani, et meie majanduse hädadeks olid ja on ülemaailmne majanduskriis ning meie peamiste ekspordipartnerite vilets majandusolukord. Ja iga aasta kinnitab Riigikogu eelarve, mis „soodustab majanduskasvu“. Minu arvates peaks igasugune muutus algama analüüsist, et mis on läinud valesti. Miks me ei arene.
Ma ei saanud pikalt aru, kuidas peaministril ja eelmisel presidendil said olla nii erinevad arusaamised majandusest. President Ilves ütles juba mõnda aega tagasi, et see, mis tõi meid siia, ei vii meid edasi. Samal ajal rääkis ja räägib peaminister ning tema partei, et praegune mudel töötab suurepäraselt. Vaja on tegeleda veel ainult peenhäälestamisega. Kumba siis uskuda?
On räägitud paljudest muutustest, mida on vaja teha. Ka minu blogis on palju selleteemalisi mõtteid. Alustades maksureformist kuni miinimumpalga kiirendatud tõstmiseni. Kui kaua me räägime kõrgest sotsiaalmaksust, mis pärsib majanduse arengut? Või sellest, et sõjahüsteeria korral ei ole mõtet loota investeeringute kasvu? Või pensioniraha Eestisse investeerimisest? Kõike neid ja teisi muutusi oleksime pidanud tegema juba ammu ja tegelikult on need lihtsalt tehtavad reformid. Ma saan lõpuks aru, miks peaminister räägib peenhäälestamisest. Need eelnimetatud reformikesed ongi kergesti tehtavad muutused. Tiit Vähi valitsus oleks need kahe-kolme kuuga ära teinud. Neid ei saa ju võrrelda kakskümmend aastat tagasi tehtud reformidega. Seda ei saagi ju muudmoodi nimetada kui peenhäälestamine.
Sest tõeliselt suurte muutustega on keerulisem: suured muutused tuleb igaühel ise ära teha. Siin meid peaminister ega valitsus ei aita.

Muutused hakkavad meist igaühest.
Kui ajakirjandust jälgida, siis tundub mulle, et muutuste vajadusest rääkides ei kasuta keegi sõna mina teen või teeme. Ikka räägitakse, et mida riik peaks tegema või lihtsalt, mida peaks tegema. Kas te olete kohanud ühte konverentsi või telesaadet, kus keegi oleks püsti tõusnud ja öelnud, et lähme teeme. Lähme teeme näiteks igaüks ühe eksportiva ettevõtte. Või lähme õpime programmeerimist.

Olla Soome kollegi tasemel
Oletame, et me tahame olla oma majandusega kahekümne aasta pärast samal tasemel Soomega. Sel juhul peaks igaüks meist ennast võrdlema Soome vastava ametikohaga. Ettevõtja ettevõtjaga. Ajakirjanik ajakirjanikuga. Poliitik poliitikuga. Insener inseneriga. Müügijuht müügijuhiga. Kus on meil suurimad käärid?
Kui me endale ausalt otsa vaatame, siis kas meie ettevõtete juhid on näiteks Soome juhtide tasemel? Kas meie insenerid on Soome inseneridega samal tasemel? Kas meie majandusajakirjanikud saaksid näiteks tööd Kauppalehtis? Mina näiteks ei saaks hakkama Kone või Nokia juhtimisega. Samal ajal arvan, et panganduses saaksin hakkama.
Meil on palju tublisid insenere, kes põhjanaabritele alla ei jää. Aga samas on Soomes palju maailma tasemel tippinsenere ja tippdisainereid. Meil on selline tase kindlasti nõrgem. Nagu on ka tipptasemel ettevõtjate tase, kus me jääme Soomele kõige rohkem alla.
Suurel osal meie ettevõtjatest jääb puudu ka ambitsioonist. Näiteks panganduses oli eelmise nädala uudis „… pank avab suurenenud nõudluse tõttu sularahaautomaadi.“ Kas keegi oleks teinud sellise pealkirjaga uudise viisteist aastat tagasi kui iga nädal paigaldati vähemalt üks uus pangaautomaat? Aga täna tehakse. Täna reklaamib siinne pangaturu liider viipekaarti kui uut toodet. Tegelikult oleme me Euroopas nende juurutamisel viimaste hulgas. Selle sajandi alguses, kui tulid PIN-koodiga kaardid, olime uute kaartide juurutamisel Euroopas esirinnas. Täna viimaste hulgas. Samas rahapuuduses pankasid süüdistada ei saa. Aga raha kulutatakse hoopis reklaami peale „et elu Eestis edeneks“. Miks nad siis ise ei arene? Tänaseks on näiteks Venemaa pankade tehnoloogiline tase juba parem kui Eesti oma. Viie aasta pärast on meist möödunud ka suur osa Aafrikast ja Aasiast.
Kas peaminister peab andma korralduse uuteks tehnoloogiateks pankades? Või peab hoopis klient nõudlikum olema?

Ka tarbijatena peame me oma mugavustsoonist välja tulema. Kas me viitsime vahetada oma elektri- või gaasimüüjat? Panka või pensionifondi? Igal kuuendal pensionikogujal on fondihaldur kümne aasta jooksul tootlusest üle kahe kolmandiku endale võtnud aga inimesed ei hääleta jalgadega. Me kirume pankade kõrgeid kasumeid, mis viivad aastas kaks protsenti SKT-st riigist välja. Aga kas keegi on valmis panka vahetama?
Lihtsam on kiruda valitsust ja presidenti, kui ise muutusi teha. Tegelikult algab areng ja majanduskasv meie igaühe suhtumisest iseendasse. Lisaks peab ka ühiskonnas laiemalt olema muutustesse positiivne suhtumine. Üheksakümnendate keskel ja ka uue sajandi algul olime muutustele palju avatumad kui täna. Seda tuleb endale tunnistada. Tegelikult me ei taha enam muutusi ja pigem hääletame me partei poolt, kes lubab paremat elu nii, et me ise midagi teistmoodi tegema ei peaks. Ja elu justnagu lähebki vaikselt paremaks. Aga tegelikult purjetame me täna nende otsuste tuules, mis on tehtud rohkem kui kümme aastat tagasi.
Kui me ise ei arene ega mugavustsoonist välja ei tule, siis ei ole mõtet ka majanduskasvu oodata. Lepime selle praeguse majanduse tasemega ja ärme virise. Ütleme, et see on tänases maailmas meie inimeste ja ühiskonna lagi. Ka siis on elu parem, sest rahulolematust on vähem. Kõige hullem on kui me ei tee midagi aga samas oleme rahulolematud.