“Vahetan kasumliku firma kahjumliku vastu”
by Indrek Neivelt
Selliselt kõlaks kuulutus meie viimaste aegade majandusotsuste üle.
Kahju küll aga praeguste märkide juures oleme me kõik üheskoos tegemas sellist tehingut, kus vahetame kasumliku firma kahjumliku vastu. Nimelt plaanib valitsus erastada kolmkümmend protsenti Tallinna Sadamast. Lõplik sadama müügihind kujuneb pakkumiste käigus aga kolmekümne protsendi hind on suurusjärgus kakssada miljonit eurot. Rail Balticusse investeerime me summad, mis jäävad 270 miljoni ja 600 miljoni vahele. Aga võib juhtuda, et investeerime ka miljardi või rohkem. Ehk sisuliselt vahetame me osaluse Tallinna Sadamas osaluse vastu Rail Balticus. Ja rahast tuleb veel puudu ning peab juurde laenama.
Seda on valus vaadata mitmel põhjusel. Viimane põhjus tuli välja alles hiljuti. Nimelt teatasid soomlased, et nemad oleks huvitatud Tallinna Sadama aktsiate ostmisest. Soomlased ei taha tulla Rail Balticu aktsionärideks ega isegi mitte garanteerida kaubavoogusid. Küll aga tahavad nad osta osalust firmas, mis reaalset, mitte sotsiaalmajanduslikku kasumit toodab. Kurioosne on siin, et vastavalt äriplaanile ehitame me uue raudtee suuresti nende kauba vedamiseks.
Kas ainult mulle tundub, et soomlased on meist siin kogenenumad ja targemad? Miks nemad ei arvesta sotsiaalmajanduslikke eurosid ja eelistavad päriseurosid? Tasuvusarvutuse järgi pidi nende tulu võidetud aja näol olema ju lausa miljard. Kas tõesti meie valitsejatele ei tundu, et midagi on sellel pildil valesti?
Olen teinud mitmeid ettepanekuid seoses Rail Balticuga finantseerimisega. Alates aktsiate müümisest erainvestoritele kuni kaubavoogude garanteerimiseni. See, mis on normaalne praktika igasuguste investeerimisprojektide puhul, ei sobi kahjuks meie valitsejatele.
Aga veel on kasutamata mitmeid häid tavasid, mida kasutatakse investeerimisobjektide hindamisel. Näiteks teeme pilootprojekti nagu on kombeks eraettevõtluses. Ka Ernst & Youngi konsultandid pakuvad kaubaveo puhul välja pilootprojekti idee. See on väga hea ettepanek, mida tasuks laiendada. Käivitame pilootprojekti ka reisijateveo hindamiseks.
Pilootprojekt: Tallinn-Riia 35 euro ja kahe tunniga
Vastavalt uuringule on reisijateveo prognoos 2035 aastal:
Tallinn-Riia: 628 tuhat reisijat aastas ehk keskmiselt tuhat seitsesada reisijat päevas
Tallinn-Pärnu: 461 tuhat aastas
Pärnu Riia: 158 tuhat aastas
Täna sõidab Lux Expressi buss Riiga hinnaga 17 eurot pilet. Neil on ka kallim klass piletihinnaga 35 eurot. Olen seda bussi viimastel aastatel mitu korda kasutanud nagu ka lennukit. Mina ei usu, et 38 euro ja kahe tunni sõiduga oleks iga päev üle tuhande reisija. Paljud usuvad ning ütlevad, et see on usuküsimus. Selleks, et kumbi osapool ei saaks viidata usuküsimusele, olekski hea võtta kasutusele pilootprojekt.
Võtame pooleks aastaks rendile ühe 200-kohalise lennuki ja paneme selle sõitma ainult Tallinna ja Riia vahel. Ja pileti hinnaks on 38 eurot. Või 35 eurot. Ja organiseerime mugavad bussid lennujaamast kesklinna. Päevas jõuaks see lennuk teha viis-kuus ringi ja vedada ära kaks tuhat reisijat.
Vastavalt Ernst & Youngi analüüsile (aga ka tegelikkuses) on lennuaeg ja rongiga sõidu aeg kahe linna vahel praktiliselt sama ehk veidi üle kahe tunni. Ka kiirrongil tuleb läbida turvaväravad. Nii nagu lennukiga sõidu puhul. Ka selles osas on sõit sarnane.
Vaatame, kuipalju on kahe tunniga ja sellise hinnaga reisijaid. Olen nõus, et rongiga sõita oleks veidi mugavam aga hinnatundlikkuse saaks teada. Kui lennukid oleksid kogu aeg täis, siis on äriplaani tegijatel õigus.
Pärast seda eksperimenti oleme kõik äriplaani osas palju targemad. Siis ei saa enam kumbki osapool öelda, et tegemist on usuküsimusega. Ja see kulu on olematu võrreldes kuluga, mida me planeerime praegu raudteesse investeerida. Näitame Euroopa Liidule, kuidas tuleb heaperemehelikult meie ühist raha kasutada.
See on väga väike kulu võrreldes sellega, mis meid ees ootab. Tegemist on ikkagi läbi aegade riigi suurima investeeringuga. Ja selleks võtame me laenu ja müüme osalust kasumlikus ettevõttes.
Ja veel võiksime mõtelda, miks soomlased eelistavad päris, mitte sotsiaalmajanduslikke eurosid.
Kommentaarid
Soomlased arvestavad sotsiaalmajanduslike tuludega küll, aga arvestavad ka kuludega. E&Y on RB uuringus arvestanud, et elektrirongid on igiliikurid, mis edasiliikumiseks energiat ei vaja ja seega emissioone ka ei teki. Arvestatud ei ole ka jäädava keskkonna rikkumise, kui kahjuga ning ehitusaegsete keskkonnakahjudega.
PS, rohkem märkusi ja küsimusi E&Y uuringule leiab siit.
https://www.dropbox.com/s/f7om2698sxmbxyn/RB_CBA_FINAL_REPORT.pdf?dl=0
Pilootprojekti mõte on hea, tegelikult võiks minna kaugemalegi. Sponsoreerida ettelende mitte (ainult) Riia, vaid põhiliselt Helsingi ja Kopenhaageni lennujaamadele.
Hinna-nõudluse eksperimendi mõte on nutikas. Kui seda eksperimenti seekord ei tulegi, siis ehk tulevikus tuleb see idee kellegile õigel ajal meelde.
Rongiliiklusel on eeliseid mis selle eksperimendi kaalu saavad vähendada- rongisõidu ajal on võimalik täisväärtuslikumalt asju ajada, netis surfata, õppida, midagi loovat teha arvutis, … Õhurõhk on lennukis 50% normist, mis paneb pea väga kehvalt tööle, isegi kaasa võetud asjade uurimime väsitab tohutu kiirusega. Noh, selle eksperimentaal-lennuliini juures saaks seada nõudeks madal-lennu (max 1km) ja normaalrõhu kabiini.
Maa lamedus on ka usu küsimus. Tegelikult on kogu see teema olnud ainult trassi ümber. Ma ei ole näinud kuskil artlust selle ümber, kes ja mis tingimustel seal opereerima hakkab. Millised rongid, kui tiheda graafikuga ja kes saavad olema veeremi hooldajad. Kas me hakkame seda ka sisse ostma? Ma arvan, et võiks küsida Tallinn Riia lenduritelt kui suur täituvus neil on ja miks nad ei ava aegu.
Sipilä ütles mullu novembris Rõivasega kohtudes, siis kui viisakalt osalusest keeldus, et asja teeks neile huvitavaks tunnel. Arusaadav – siis jääb vahepealne laadimine-lossimine ära.
http://www.hs.fi/kotimaa/art-2000002928627.html.
Ehk peaks määrama sunniraha, ehk et kõik seda RB-d pooldavad poliitikud peaks ostma selles osaluse? Krõbedas summas? Ja kasumit tilguks ainult siis kui see tooks reaalset, mitte sotsiaalmajanduslikku kasumit?
Ma kaldun eksperimenti pooldama, ainuke küsimus on selle korralduslik pool, et see jälle riigiabi alla ei läheks. Käisin eelmine nädal rongiga Tartus. I klassi pilet maksis 13.50 ja minnes sai reaalselt tööd teha ning järgmine päev tagasitulles vaatasin terve tee youtubest ettekandeid ning ühendus ei katkenud kordagi. Rail Baltica praeguses mahus tundub veidi overkill. Kui praeguse Tallinn-Tartu kvaliteediga raudtee Riiga ja Vilniusse pikendamine Rail Balticust soodsam tuleb siis minu meelest tuleb seda uuesti alternatiivina kaaluda. Mõistliku hinnaga öörong (koos autovagunitega) 1x päevas Tallinnast Vilniusse ning n korda päevas Tallinn-Riia, Riia-Vilnius tundub piisav. Kui vaadata näiteks Saksamaa sisemist rongivõrku siis seal on samade vahemaade (600km+) vahel graafikud üsna sarnaselt korraldatud.