Ajakirjandust jälgides on juba pikemat aega meie tähtsaim teema alkoholi aktsiis ja Lätist alkoholi toomine. Isegi riigi sajandal sünnipäeval tegeleti sellega.

Meediasõda algas siis, kui hakati lahja alkoholi aktsiisi ühtlustama kange alkoholi aktsiisiga. See ei meeldinud õlletootjatele. Hiljem süüdistati  valitsust selles, et meie riigieelarvesse laekus alkoholiaktsiisi oluliselt vähem kui planeeriti. Esialgsest prognoosist laekus eelmisel aastal alkoholiaktsiisi 54 miljonit vähem. Seda serveeriti nii nagu oleks kogu saamata raha läinud Läti riigile.

Kogu selle meediasõja käigus ununes,  milles on tegelik probleem. Keegi rääkis aktsiisidest ehk rahast ja keegi alkoholi liigtarvitamisest.

Aga tuleme tagasi alguse ehk põhjuste juurde.

Mõned aastad tagasi olime alkoholi tarbimise poolest inimese kohta maailma absoluutses tipus ja alkoholitootjad lootsid seda veelgi tõsta. Otsiti ikka uusi ja uusi segmente, kellele oma toodangut müüa: noored, naised. Lisaks õllele ka siider. Kangemast kraamist rääkimata. Ikka rohkem ja rohkem. Nii nagu kapitalismile kohane.

Loomulikult saab kaupa rohkem müüa siis, kui hind on madal. Alkohol oli ja on endiselt meil väga odav. Kui me võrdleme tänast aega näiteks kaheksakümnendate algusega, on alkohol võrreldes keskmise palgaga täna kolm korda odavam. Rääkimata kättesaadavusest ja kvaliteedist. Ka siis asuti võitlema alkoholi liigse tarbimise vastu. Ja saadi korralikke tulemusi.

Sotsiaalvaldkonna eksperdid olid läbi töötanud erinevate riikide uuringud ja kogemused ning  tutvustanud materjale erinevatele poliitikutele. Aga kellelgi ei jätkunud julgust selle teemaga tegeleda. Jevgeni Ossinovskil oli ja ta hakkas tõelise riigimehena tegutsema.  Aktsiiside ühtlustamine ja nende tõus olid ainult ühed meetmed vähendamaks alkoholi tarbimist. Kahjuks on tänaseks ununenud põhjus, miks alkoholivastast võitlust üldse alustati.

Alkoholitootjatele aktsiiside ühtlustamine ja tõus ei meeldinud ning nad pommitasid meediasse kõikvõimalikke valesid ja pooltõdesid. Ja see rünnak oli väga massiivne. Ka mina kohtusin mitu aastat tagasi ühe prominentse alkoholitootjaga, kes üritas mulle valesid tõe pähe müüa.

Sõda oli ja on tänase päevani väga tõsine. Alkoholitootjad ja nende PR-meeskonnad ei taha kaotusega leppida.

Aga  veel faktidest.

Olen viimastel nädalatel uurinud erinevaid analüüse. Ka Eesti Konjunktuuriinstituudi oma. Alustuseks tuleb mainida, et Konjunktuuriinstituudi esitluse esimesel lehel peaks olema korrektsuse huvides mainitud, et see asutus on sada protsenti kaubandus-tööstuskoja omanduses. Ja lisaks tuleks mainida, kes on konkreetse töö tellija ehk rahastaja. Igal juhul tuleb selle lugemisel aru saada, et Konjunktuuriinstituut esindab tootjate huve.

Uuringust selgub näiteks, et suur osa Eesti kõrgemast alkoholi hinnast langeb Eesti kaupmeeste kõrgemale juurdehindlusele. Kuna meie palgad on kõrgemad kui Lätis, on ka meie kaupmeeste kulud suuremad.  Seda ei saa ju meie valitsuse või minister Ossinovski süüks panna.

Tegemist on põhjaliku uuringuga, aga näiteks sealt ei selgu, kui palju ikkagi aktsiisiraha on Lätti läinud. Uuring ütleb vaid, et 2017 osteti Lätist absoluutalkoholi ligi kolm korda rohkem kui 2016. aastal.

Kui palju aktsiisiraha Lätti viidi?

Täpseid andmeid meil ei ole ja neid saab ainult tuletada. Näiteks Eesti pankade poolt väljastatud kaartidega Lätis tehtud maksete maht kasvas eelmisel aastal 29 miljonit ehk 37 miljonilt 66 miljonile eurole. Aga seal on sees ka kõik muud kaubad ja teenused. Näiteks hotellides peatumine. Kaardiga makstakse üle poolte ostude eest. Kohati isegi kahel kolmandikul juhtumitest. Ehk kokku ostsid Eesti elanikud eelmisel aastal Lätist kaupu ja teenuseid veidi rohkem kui 100 miljoni euro eest.

Aktsiisi osatähtsus alkoholi hinnast on omakorda sõltuvalt alkoholist kolmandik kuni pool summast. Me ei eksi, kui ütleme, et Läti riik on meie inimeste ostudelt saanud alkoholiaktsiisi eelmisel aastal alla 20 miljoni euro.

Ehk meediasõda käis summa pärast, mis moodustab umbes 0,2 protsenti riigi aastastest tuludest. Ja seda olukorras, kus seoses meie kõrgema elatustasemega on see osaliselt isegi paratamatu. Arvan, et kuulaja nõustub väitega, et meediakära on olnud ebaproportsionaalselt suur.

Aga tuleme tagasi algpõhjuse juurde. Kuidas meil seal läheb?

Alkoholi tarbimine on vähenenud. Samuti ka alkoholist põhjustatud surmade arv ja koduvägivald. Vähenenud on joobes juhtide arv. Me liigume õiges suunas, aga veel on pikk maa minna. Samas on ajatelg järelduste tegemiseks liiga lühike. Me vajame rohkem aega ja praegu ei saa seda võitlust pooleli jätta.

Kogu selle meediasõja suurimaks kaotajaks on tänaseks muutunud minister Jevgeni Ossinovski. Ja see ei ole meile kodanikena üldsegi mitte hea uudis. Miks?

Sest Ossinovski hakkas alkoholitootjatele vastu. Meie kõikide ühise heaolu nimel. Selle nimel, et meie ise ja meie lapsed ning lapselapsed vähem alkoholi tarbiks. Et meil oleks ohutum autoga või jalakäijana liigelda. Et meie tervis oleks parem ja kulud tervishoiule väiksemad. Et meil oleks parem elada.

Kui Ossinovski peaks selle meediasõja kaotama, oleme meie kodanikena väga palju suurema sõja kaotanud. Mitte ükski poliitik ei julgeks siis tulevikus enam ühegi tõsise teemaga tegeleda. Kes julgeks hakata näiteks piirama ravimitööstust? Pensionifondide teemast hoitakse juba praegu igaks juhuks eemale. Aga seal on raha riigist väljaviimine palju suurem kui Lätist alkoholi ostmine.

Meie ise valijatena anname praegu erakondadele signaali, et tegelege parem peenhäälestamisega ja kaitske seadustega tootjate, mitte tarbijate huvisid. Ja peenhäälestajate populaarsus kasvab.

Kas me seda tahame? Ilmselt mitte. Just seepärast ei tohi me seda meediasõda kaotada. Me peame poliitikuid julgustama, et nad jätkaks võitlust liigse alkoholi tarbimisega. Ja et nad julgeksid kaitsta meie huve ka teistes valdkondades.