Eetris Vikerraadios 17. aprillil 2018

Viimastel nädalatel on palju räägitud sellest, et meie majandusel läheb väga hästi ja headel aegadel on vaja halvemateks aegadeks reserve korjata. See on väga selge ja loogiline jutt. Nii käitusid meie esiisad ja loodame, et nii käituvad ka meie lapselapsed. Selge talupojamõistus.

Eesti Panga president Ardo Hansson kirjutas eelmisel nädalal eelarve ülejäägi kohta pika ja väga põhjaliku artikli. Raske on mitte nõustuda Ardo Hanssoni mõtetega. Loomulikult tuleb headel aegadel kõrvale panna ja loomulikult peab valitsus toetama majandust languse ajal. Eesmärk peab olema majandustsükli silumine. Suurem stabiilsus on meie heaolu alus.

Kõik on õige, aga siis meenub, et seesama Eesti Pank on viimase kolme aasta jooksul läbi võlakirjade tagasiostuprogrammi emiteerinud viis miljardit eurot. Viis miljardit eurot uut raha, mis on läinud peamiselt väljapoole Eestit. Nimelt lepiti Euroopa keskpankade poolt 2015. aasta märtsis kokku, et eurotsooni keskpangad ostavad igakuiselt kokku võlakirju alguses nädalas 60 miljardi ja hiljem 80 miljardi euro ulatuses.

Selle programmi eesmärk oli hoida inflatsioon kahe protsendi juures ja stimuleerida majandust. Otsustamise ajaks olid intressid olnud juba paar aastat nulli lähedal, aga see ei olnud piisav, et Euroopa majandus oleks hakanud korralikult kasvama.

Kui Euroopa keskpank hoiab intressid nullis ja eesmärk on hoida inflatsioon kahe protsendi juures, siis sisuliselt teatab keskpank, et eesmärk on võtta igal aastal hoiustajate taskust kaks protsenti ja sellega kergendada ülelaenanud riikide võlakoormat. Niiviisi saab aastate jooksul viia võlad tasemele, et neid on võimalik teenindada. Selle asemel et võlausaldajad oleksid oma investeeringu ühe korraga maha kandnud, eelistati võlgade pikemat „maha kirjutamist“ ja kaotuse „laiali määrimist“ kõikidele hoiustajatele.

Kui keskpangad 2015. aastal selle programmiga alustasid, oli ka meil palju neid, kes arvasid, et Eesti riik peaks samuti võlakirju emiteerima. Mäletan, et 2016. aasta aprillis oli meil Ardo Hanssoniga debatt Äripäeva toimetuses, kus me kumbki – erinevatel põhjustel – ei toetanud valitsuse võlakirjade ideed. Aga siis me rääkisime laenu võtmisest.

Täna soovitab keskpank valitsusel raha kõrvale panna ja teha ülejäägiga eelarve. Samas ostab keskpank teiste Euroopa riikide võlakirju. Ja keskpank teab väga hästi, et kõrvale pandud raha kaotab väärtust. Kui me teenime oma reservidelt oluliselt vähem kui on inflatsioon, siis ei ole mõtet teha ülejäägiga eelarvet ja reserve korjata.

Meil on omal riigis väga palju valdkondi, mis raha nõuavad. Sada või kakssada miljonit on kusagil suur raha, aga riigivõla statistikas ei ole vahet, kas meil on laenukoormus 8,5 või 9 protsenti SKT-st. Me ei pea raha kuhugi kõrvale panema ja laskma inflatsioonil seda pureda. Kui kriis peaks tulema, siis võtame laenu, et kukkumist pehmendada. Eesti on euroala madalaima võlakoormusega riik, kelle laenamisvõime on väga hea. Isegi majanduskriisi tingimustes.

Olen ka varem öelnud, et me ei pea olema oma eelarve suhtes nii dogmaatikud. Meil on ka eelmisest kriisist alles reserve, mida me siis ära ei kasutanud. Aga oleks võinud. Oleks kukkumine väiksem olnud. Täna see raha enam nii palju väärt ei ole.

Samuti peaksime tõsiselt arutama teemal, kas olukorras, kus inflatsioon on 2-3 protsenti aastas, on mõtet hoida 60 protsenti meie pensioni teise samba varast võlakirjades. Vaadates nende fondide tootlusi ja võrreldes neid inflatsiooniga on selge, et kaotame seal igal aastal vähemalt ühe protsendi. Ka siin oleksime pidanud muudatusi tegema juba vähemalt viis-kuus aastat tagasi.

Lõpetuseks veel kord: headel aegadel raha kõrvalepanemine on igati mõistlik tegevus. Seda normaalsetes tingimustes. Täna aga peame me rohkem arvestama inflatsiooniga ja seepärast ei ole mõistlik ülejäägiga eelarvet planeerida. •