Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi asutasime Tõnu Pekki eestvedamisel pensioniühistu Tuleva. Tänaseks on meil üle kuue tuhande liikme ja fondi maht ületab meie esialgseid ootusi. Oleme suutnud oma fondi ka odavamaks teha. Meie valitsemistasu oli esialgu plaanitud 0.5% aga tegime 0.34%. Võrdluseks oli eelmisel aastal Eesti keskmiseks määraks 1.22%.
Ka seadusandja on teinud väikeseid muudatusi ja fondi vahetamise tasu on ära võetud. Sellega on kahjuks kõik piirdunud. Tuleva peamiseks saavutuseks on aga see, et keegi on lõpuks asunud kaitsma meie pensionikogujate huve. Eesti pensionikogujad on kõrvale pannud summa, mis on üle kümnendiku sisemajanduse koguproduktist ja kuni Tuleva loomiseni ei kaitsenud keegi pensionikogujate huve. Varem vaatasime igal aastal OECD pensionifondide tasude ja tootluste tabelit, kus Eesti paistis silma kõrgete tasudega ja oli viimaste hulgas fondide tootluses. Ning sinna see kõik jäigi.
Lätlastel on paremini läinud. Ka Läti pensionikogujad olid koos meiega OECD tabelites punasteks laternateks. Läti ettevõtjad said meilt innustust ja nad moodustasid oma indeksifondi. Nende poliitikud on olnud pensioni kogujate suhtes palju hoolivamad. Eelmisel aasta lõpus võttis Läti parlament vastu seaduse, millega ta alandas jõuliselt maksimaalset tasumäära. Selle tulemusel on alates uuest aastast Läti pensionifondide tasud meie omadest poole väiksemad.
Meie aga ootame. See ootamine on aga meie pensionikogujatele väga kalliks läinud. Oleks näiteks neli aastat tagasi rahandusministri määrusega (https://www.riigiteataja.ee/akt/104072014011) kehtestatud õiglane tasu, oleks meil keskmiselt igaühel pensionikontol üle saja euro rohkem. See sada eurot oleks jällegi omakorda igal aastal intressi teeninud. Igal juhul on rahandusministri määruse hind väga kõrge ja aeg töötab meie kahjuks.
See meie poliitikute ja ametnike passiivsus ongi mind viimase kahe aasta jooksul kõige rohkem üllatanud. Ühel pool on seitsesada tuhat pensionikogujat ja teisel pool mõned pangad. Ja mitte ükski partei ei ole tahtnud populaarsust koguda.
Aga tasud on ainult üks osa suurest probleemist. Enam kui kuuskümmend protsenti fondidesse paigutatud rahast on investeeritud võlakirjadesse. Samal ajal me teame, et euro intressid on nulli lähedal ja eurotsooni inflatsiooni eesmärk on kaks protsenti. Ehk siis meie kõige silme all võetakse hoiustajatelt üks-kaks protsenti aastas. Ja keskpank vaatab seda kõike pealt ja ei küsi, miks on ebaproportsionaalselt suur osa meie pensionivarast võlakirjadesse investeeritud? Jah, see ei ole keskpanga otsene ülesanne aga kelle oma see on? Meil on ministeeriumid täis analüütikuid, meil on keskpank oma spetsialistidega. Ja nad teevad majanduskasvu prognoose täpsusega null koma üks protsenti. Aga rohkem kui kümnendik majanduse koguproduktist olev meie kõigi ühine vara, kelle ülesanne on seal suurt pilti näha? Detailsed analüüsid on suurepärased. Selles võib igaüks ise veenduda. Aga suurt pilti ei ole.
Ja kõigele lisaks on pensioni teisel sambal ka eksistentsiaalne probleem. Kristjan Järvan tõestas, et vastavalt Rahandusministeeriumi enda prognoosidele, ei ole sellisel kogumisel ühiskonna kui terviku jaoks mõtet. Palgakasv on suurem kui fondide nominaalne tootlus ja sellega seoses oleks kasulik maksed teise sambasse ära lõpetada. Vabanevat raha saaks mujal kasutada. Näiteks noorte perede toetuseks. Ka Kristjan ei tööta üheski ministeeriumis vaid tegi seda hobi korras.
Ja siit tuleb minu arvates välja kõige teravam probleem. Nagu me näeme eelpool toodud näidetest, ei kaitse meie kõigi huve mitte valitud poliitikud. Isegi mitte palgalised ametnikud. Meie huve kaitsevad hoopis oma põhitöö kõrvalt kodanikuaktivistid. Huvitav, kas ka teistes valdkondades on olukord samasugune? See on tõsine mõttekoht.