Kommenteerisin eelmisel teisipäeval Vikerraadio arvamusrubriigis Eesti Panga vähenenud funktsioone ja endiselt suuri kulutusi. Loomulikult ei meeldinud see Eesti Panga tublidele töötajatele ja panga president Ardo Hansson vastas Postimehes mitmele küsimusele.
Aga oma silm on kuningas ja lugege see vastus (https://majandus24.postimees.ee/4497406/postimehe-intervjuu-hansson-eesti-panga-karpimisest-see-on-lahtisest-uksest-sisse-murdmine) läbi.

Eesti Pank kulutab täna oma tegevusele veidi alla 0.1% meie majanduse SKT-st ehk alla 20 miljoni euro aastas. Saksa Keskpank ja Soome Keskpank kulutavad näiteks võrreldes nende riikide majandustega täpselt kaks korda vähem.
Väike riik ja ebaefektiivsus on paljudes kohtades loomulik. Meil peab olema parlament ja loomulik on näiteks kulutada proportsionaalselt rohkem rahvuskultuurile kui seda teeb suur riik. Aga keskpank?

Mul on sellega seoses lihtsad küsimused:
1. Kuidas keskpank õigustab enda kulutusi, mis on meie majandusega võrreldes kaks korda suuremad kui peaks olema?

2. Kes peaks selle ebafektiivsuse kinni maksma? Ehk kelle arvelt see ebaefektiivsus peaks tulema?

3. Eurotsoonis määrab vähemalt erasektoris efektiivsuse taseme Saksamaa. Kõik need, kes ei suuda sakslaste töökorralduse ja kulubaasiga sammu pidada langevad varem või hiljem mängust välja. Ühisraha on selles suhtes karm. Kuidas saab Eesti Pank kommenteerida meie ettevõtete konkurentsivõimet kui nad ise ei ole konkurentsivõimelised?

4. Kuidas saab Eesti Pank soovitada riigisektoril kulutusi mitte tõsta ja kui nad ise kulutavad kaks korda rohkem kui peaksid?

Riigireformi Sihtasutus ei olnud tõest kaugel kui nad arvasid, et keskpank peaks töötajate arvu vähendama kaks korda. Huvitav oleks võrrelda teiste ministeeriumite ja ametite kulutusi SKT-ga võrreldes. See oleks lakmuspaberiks reformide tegemisel.