Eetris Vikerraadios 15. mail 2018

Eelmisel nädalal tähistas president Arnold Rüütel oma 90. sünnipäeva. Peamiselt meenutati president Rüütli suurt panust meie riigi taasiseseisvumise protsessis ja tema panust Euroopa Liitu astumisel. Veel torkas silma, et meie uus ajalugu algab justkui 1988. aastast.

Samasugune ajalookäsitlus torkas mulle silma, kui me veebruaris tähistasime oma vabariigi 100. sünnipäeva. Me räägime kangelaslikest vabariigi algusaegadest ja hindame kõrgelt viimast 30 aastat, aga vahepealse 50 aastaga ei oska me justkui midagi peale hakata. Siis justkui nagu oli Eesti Vabariik ja nagu ei olnud ka.

Ma ei räägi siin juriidikast, vaid sellest, mida me tunneme. Me oleme mõistnud kommunismi hukka ja ehitame aina uusi kommunismiohvrite mälestusmärke. Samal ajal teame me kõik paljusid endiseid kommunistliku partei liikmeid ja tunneme neid kui tublisid inimesi. See on selline skisofreeniline olukord ja seetõttu ei oska me kuidagi selle vahepealse ajaga oma sisemas rahu leida.

Ma tunnen sügavat tänutunnet president Arnold Rüütli, Vaino Väljase ja teiste selleaegsete tippjuhtide suhtes. Olen viimasel ajal palju mõelnud nende väärikate meeste ja nende eakaaslaste peale. Minu vanemate põlvkonna peale. Nad kõik tegid väga tublit tööd. Meie põllud ja metsad hoiti korras. Ehitati uusi tehaseid ja koole ning õpetati lapsi.

Mõelgem näiteks, milline oleks olnud Tallinn, kui siin ei oleks toimunud 1980. aasta olümpiamängude purjeregatt. Selleks ajaks ehitati Pirita tee, purjespordikeskus, lennujaam, teletorn, Olümpia hotell, postimaja ja remonditi ära suur osa vanalinnast. Ja regatist osa võtnud sportlasi oli ainult 156.

Meie tolleaegsed juhid võitlesid selle nimel, et olümpia purjeregatt toimuks justnimelt Tallinnas. Mitte Riias või mujal. See on üks silmatorkavamaid näiteid. Aga samasugune töö toimus erinevatel tasemetel ja erinevates kohtades. Alates koolidest ja lasteaedadest kuni metsadeni ja põldudeni. Tänu eelnevate põlvkondade tublile tööle oli meie stardipositsioon 1990. aastate alguses nii hea.

Dirigent Kristjan Järvi: Eesti peab sirutama Venemaale käe (5)
Enamik tolle aja juhte andis endast parima, et elu siin maal areneks. Nad ajasid Eesti asja. See kõik toimus raamides, mida nemad muuta ei saanud. Nii nagu meie tänased juhid ja me kõik anname endast parima tänastes raamides. Sõltumata parteilisest kuuluvusest. Ka täna ajavad osad juhid Eesti asja ja osad Brüsseli oma, nagu eelmise võimu ajal ajasid osad juhid Eesti asja ja osad Moskva asja. Midagi ei ole muutunud. Inimene ju ei muutu.

1990. aastate ideoloogiasõjas tehti Väljase ja Rüütli põlvkonnale liiga. Vastandamine tõi rahva hääled ja koha valitsemise ahelas. Aga selle hind oli ühiskonna jaoks kõrge. Need inimesed ei olnud süüdi, et nad juhtusid tegutsema sellel ajastul.

Kas ei oleks just nüüd, meie riigi sajanda sünnipäeva aastal, paras aeg sõlmida rahu oma minevikuga? Ja tunnistada, et lisaks kurjusele ja kõigele muule halvale oli 50 aasta jooksul ka palju head. Ning tänada kõiki, kes ka nõukogude ajal siinset elu arendasid ja aitasid kaasa sellele, et meie elu täna just selline on.

Nii nagu inimene ei saa olla tervik, kui tal ei ole julgust ja tahet tunnistada oma minevikku, ei saa riik olla tervik, kui ta ei tunnusta kõiki oma kasvuperioode.

Mina igal juhul olen tänulik kõikidele nendele, kes Eesti elu arendasid ja arendavad. Sõltumata riigikorrast ja parteilisest kuuluvusest. Tänan teid kõiki kogu südamest. •