Eetris Vikerraadios 24. juulil 2018

Viimasel ajal räägitakse üha sagedamini, et meie elu on üle reguleeritud. Näiteid selle kohta on meil kõigil elust enesest ja lisaks saab nende kohta lugeda meediast. Viimane näide oli eelmise nädala lugu Viikingite küla lambast, kelle toidu- ja veterinaaramet soovitas ära peita – või siis oleks pidanud keskus registreerima ennast loomaaiana.

See lugu paneb oma absurdsuses muidugi naerma, aga palju väiksemaid rumalusi me enam isegi ei märka. Me lihtsalt järgime neid. Ja vaikselt ohkame, kui uusi regulatsioone näeme.

Probleem on valija ootustes

Läbi meedia on meile juba paarkümmend aastat pähe taotud, et riigikogus tehakse vähe tööd. Ja suvepuhkus on liiga pikk.

Aga kuidas saab olla nii, et tööd tehakse vähe, aga tulemus on midagi, mida on liiga palju? Kui on liiga palju seadusi, siis on ju liiga palju tööd tehtud. Või kui me usume, et riigikogu liikmed teevad vähe tööd, siis me justkui ootame, et nad meie elu veelgi enam reguleeriksid.

Ka ministeeriumite ja ministrite tööd hindame me reformide ja uute seaduste järgi. Aasta lõpus saab minister teatada, et sellel aastal võtsime vastu need ja need seadused. Ja ajalehed annavad neile hindeid, kes on rohkem “tööd teinud”. Kas keegi kujutab ette, et minister teataks detsembris, et selle aasta ainuke saavutus oli mingite seaduste või seadusepügalate tühistamine?

Lisaks veel Euroopa Liit oma suure bürokraatiamasinaga, mis tahab kõike üle suure liidu unifitseerida. Ka sealsed tublid ametnikud tulevad igal hommikul tööle ja hakkavad reguleerima. Isegi Brexit ei peatanud nende hoogu. Pigem arvavad nad ikka, et nemad teevad kõike õigesti ja inglased eksisid.

Ja masinavärk muudkui töötab ja töötab.

Meie valijatena ootame ministeeriumitelt ja riigikogult uute seaduste tegemist. Nii nagu üheksakümnendatel ja ka uue sajandi algul. Ja läbi ajakirjanduse jälgime pingsalt regulatsioonide täitmist. Ametnikud saavad väga hästi aru, kui regulatsioon on rumal, aga kui nad selle järgi elavad, siis ei saa neile keegi midagi ette heita. See on meie ühiskonna tellimus. Meil ei ole mõtet ametnikke süüdistada selle eest, mida me valijate ja meedia tarbijatena neilt tellinud oleme.

Täna me alles hakkame aru saama, et kohati on seadusi liiga palju, aga meie masinavärk ei saa sellest rutiinist välja. Ning uusi regulatsioone aina tuleb ja tuleb. Ettepanekutest rääkimata. Ja mingit visiooni või süsteemi sealt kahjuks ei paista. Pigem vastupidi.

Kuidas rutiini murda?

Meil on levinud arusaamine, et ministeeriumites ja mujal riigi keskaparaadis on liiga palju töötajaid. Riigireformi Sihtasutuse asutajad arvavad, et ministeeriumite töötajate arvu saab vähendada poole võrra. Samas on teada, et enamik riigiametnikke töötab väga suure koormusega. Küsimus on pigem nende juhtimises ja selles, kas see, mida nad teevad, on ikka ka tegelikult vajalik.

Siin oleks hea võimalus proovida teistmoodi ja murda rutiini. Seda ei saa teha, kui me natukene muudame. Masinavärki saab peatada ainult suurema muutusega.

Mis oleks, kui riigikogu võtaks kuni uute valimisteni vastu ainult järgmise aasta eelarve? Oleks selline järelemõtlemise aeg.

Samal ajal võtaks pool (või esialgu ka kolmandik) ministeeriumite töötajatest vaba aasta. Palka nad saaksid, aga tööl ei peaks käima. Nad saaksid oma elu üle järele mõelda. Pärast valimisi tuleksid nad tagasi värskema pilguga elule või leiaksid selleks ajaks uue töökoha. Ka ministeeriumite juhid saaksid rohkem aega järelemõtlemiseks. Selles on väga palju positiivset.

Poliitikud saaksid keskenduda valimiskampaaniale ja räägiksid loodetavasti rohkem suurtest teemadest. Arvan, et see oleks kasulik aasta meie riigile. Ja kui me kõikide ministeeriumitega ei julge katsetada, siis prooviks näiteks poolega ministeeriumitest.

“Vähem on rohkem”. Vähem regulatsioone on rohkem vabadust ja rohkem ka vastutust. Samamoodi kui seni jätkates tundub meile aga kümne aasta pärast normaalne, et kassi pidamiseks tuleb kodu loomaaiana arvele võtta. •