Eetris Vikerraadios 21. augustil 2018

Eestil on väga hea maine IT-maailmas. Meid teatakse kui eesrindlikku digiriiki nii Aasias, kui ka Aafrikas; Ameerikast ja Euroopast rääkimata. Sellel on laiapõhjaline vundament: alates Tiigrihüppest, Vaata Maailma projektist, Skype-st kuni riigi projektideni. Igaüks meist on olnud selle eduloo taga. Kümne-viieteistkümne aastaga oleme tõusnud komeedina maailma IT-valdkonna tippu.

Samal ajal oleme viimastel aastatel oma arengus järgi andnud ja suured riigid oma suuremate eelarvetega arenevad kiiresti. Me kaotame oma positsioone iga aastaga.

Aga meie maine on täna veel kõrge. Meist räägitakse ja meil käiakse külas. Näiteks on väga populaarne teha oma firmaga strateegiakoosolek Eestis. Arvata võib, et Eestit külastab keskmiselt iga päev paarsada inimest, kes tulevad siia tutvuma meie e-riigiga. See aga tähendab käivet ka meie hotellidele ja söögikohtadele. Ja paljud otsustavad veel omakorda ka oma pere siia tuua jne. Ehk meie kõrgest IT-mainest võidavad kõik.

Ja mida need turistid siin leiavad? On väga palju rakendusi, mis on kunagi väga hästi tehtud. Aga samas on ka palju ajale jalgu jäänud rakendusi. Alates riigisektorist kuni erasektorini välja. Eelmisel nädalal näitas meie minister pidulikult, kuidas trammis saab nüüd viipekaardiga maksta… Vabandust aga Londoni või Peterburi metroos oli see teenus olemas kolm aastat tagasi. Ja nüüd siis lõpuks ka Tallinnas.

Ehk vahe meie kuvandi ja tegelikkuse vahel pigem suureneb ja tagasilöögid on siin varsti paratamatud. Selleks tuleb valmis olla.

Esiteks, laseme samamoodi edasi. Natukene investeerib riik uutesse tehnoloogiatesse ning maine püsib veel inertsiga maksimaalselt kaks-kolm aastat. Aga kriitilised artiklid hakkavad rahvusvahelises pressis juba varem ilmuma. Kolme aasta pärast oleme ära unustatud.

Teine võimalus on kasutada ära meie head mainet ja midagi suurt teha. Kõigepealt peame siin aru saama, et esirinnas liikujad teevad rohkem vigasid ning väikesed tagasilöögid ja kahjumid a´la sotsiaalministeeriumi SKAIS hange on paratamatud. Ja me anname selle tegijatele andeks. Kui ei tohi eksida, siis ei ole ka innovatsiooni. Sellest tuleb aru saada. Peamine, et keegi ei oleks pahatahtlik.

Lisaks selle, et teha korda tänased teenused, tuleb kindlasti edasi arendada ka uusi rakendusi. Milliseid nimelt, teavad asjaosalised paremini. Ja raha tuleb sinna juurde investeerida. Väikesed summad siin ei aita. Positiivne on siin see, et suur osa rahast tuleb ringiga kohe eelarvesse tagasi. Riigist läheb raha väga vähe välja.

Aga vaja on veel midagi suuremat ja püsivamat!

Ma tuleksin tagasi oma kunagise ettepaneku juurde teha väga kõrge tasemega IT-ülikool. Selleks, et siia tuleksid õpetama rahvusvaheliselt tunnustatud õppejõud, oleks vaja kõrget palka ja head mainet. Meie maine on väga kõrge ja selle pealt tuleksid siia nii õppejõud kui ka üliõpilased erinevatest maailma jagudest. Täna võiks igaüks uhkusega teatada, et õpin või õpetan IT-d Eestis. Ehk siis suur osa tööst on juba ära tehtud. Vaja on maksta rahvusvahelises mõttes konkurentsivõimelist palka.

Mis oleks kui viiks IT-Kolledži Narva? Näiteks Kreenholmi hoonetesse.

Narvast on pärit Paul Keres ja male on seal siiani au sees. Narvas on ajalooliselt olnud reaalainete õpetamine väga heal tasemel.

Ja lisaks oleme Narva viimase 25 aasta jooksul praktiliselt ära unustanud. Narva on Eesti riik investeerinud võib-olla protsent või paar sellest, mida on investeeritud Tartusse. Nüüd saaksime seda viga parandada. Kui me seal midagi suurt ei tee, siis see linn lihtsalt hääbub. Ja teha on vaja suurelt, sest muidu tulemust ei saavuta.

Kujutage ette, et kahe aasta pärast avame me seal IT-Kolledži, kus esialgu on paar tuhat üliõpilast ja nelja-viie aasta pärast viis tuhat üliõpilast. See tähendab, et iga kümnes narvalane oleks seotud ülikooliga. Lisaks kõik ülikooli teenindavad ettevõtted. Narva muutuks järgmiseks viieks aastaks suureks ehitusplatsiks.

Hiljemalt viie aasta pärast oleks Narva Euroopa üks popimaid tehnoloogia linnakuid Euroopas. Sealt tuleksid huvitavad start-upid ja sinna sõidaksid investorid erinevatest maailma nurkadest. Elu pulbitseks täiel rindel. Kas ei ole ilus unistus?

Unistada ju võib aga siin küsib pragmaatik, kui kallis see kõik on?

See on nii värske idee ja täpseid arvutusi on veel vara teha, aga esialgne investeering peaks olema suurusjärgus 100-150 miljonit eurot, millest umbes kolmandik tuleb maksude näol riigikassasse tagasi. Lisaks ülikooli aastane eelarve, mis esimestel aastatel oleks 50 miljonit eurot aastas, millest jällegi umbes veerand tuleks eelarvesse ringiga tagasi. Osa kulusid saaks katta ka õppemaksudest. Ehk see summa ei olegi nii suur.

Ja kust me selle raha võtaksime?

Võtaksime laenu. Näiteks Eesti Pank ostaks valitsuse võlakirju. Maailmas ei ole midagi lihtsamat. Uskugem, et viie aasta pärast ei ole meil mingit vahet, kas riigi võlg on viis protsenti või kaheksa protsenti SKT-st. Aga laenu võttes oleks Narvas tormiline elu ja me annaksime oma IT-loole uue hingamise.

Kokkuvõtvalt on idee viia IT-Kolledž uuele tasemele ning oluliselt suuremale eelarvele ja palgata sinna rahvusvaheliselt kõrgel tasemel olevaid õppejõud. Ja viia see Narva.

See võimalus on meil täna. Kolme aasta pärast on juba hilja.

Kuidas oleks – Paul Kerese nimeline Eesti IT-Kolledž?