Laupäeval möödus kümme aastat Lehman Brothersi pankrotist. See oli sündmus, mis käivitas majanduskriisi üle maailma. Paar aastat enne seda rääkisid paljud analüütikud, et majandust on õpitud paremini juhtima ja kriise enam ei tulegi. Ja siis tuli selline langus, mida keegi poleks oodanud.

Eestit ja kogu Baltikumi tabas see kriis eriti valusalt. Üleilmset kriisi võimendas meie kohalik kriis, mille põhjustas varasem liigne laenuandmine ning laenukraani järsk kinnikeeramini kriisi ajal. Meie majandus kukkus 2008. ja 2009. aastal kokku viiendiku võrra. Töötus kasvas 16,7 protsendini ja seetõttu läksid paljud Soome tööle. Tänaseks töötab juba iga kümnes meist välismaal ja hakkame selle uue reaalsusega harjuma.

Kümne aasta tagustest sündmustest on meist igaühel oma mälestused. Mõelgem korraks, kui palju on elu selle kümne aasta jooksul muutunud.

Mäletan, et mul tekkis õhtul internetis uudiste lugemise komme just nimelt kümme aastat tagasi kriisi ajal. Enne seda oli kombeks vaadata päevaseid uudiseid televiisorist. Siis järsku oli oluline jälgida uudiseid online, sest Ameerika Ühendriikide rahandusminister või keskpanga juht andsid peaaegu iga päeva mingi pressikoverentsi ja seda oli vaja teada. Sündmusi oli nii palju ja tundus, et pead olema valves ja tööl 24 tundi ööpäevas. Varem sellist massilist online-uudiste voogu ei olnud ja polnud ka vajadust. Siis järsku tekkis ja nii on ka jäänud, kuigi sisulist vajadust justkui ei ole. Igal juhul aitas kriis online-meedia levikule tublisti kaasa.

Kriis üllatas kõiki oma kiiruse ja sügavusega. Halvimast päästsid meid keskpangad ja valitsused. Nemad tegelesid tulekahju kustutamisega – näiteks sellega, et raha liikumine panganduses seisma ei jääks. Lisaks toetasid valitsused majanduse nõudluse poolt.

Aga lisaks tulekahju kustutamisele vajati väga ka uut visiooni. Inimesed tahavad uskuda lugusid, kuidas elu paremaks läheb. Meile kõigile meeldivad muinasjutud. Uut visiooni pakkusid nutitelefone tootvad firmad eesotsas Apple’iga ning sotsiaalmeediaettevõtted eesotsas Facebookiga. Nad tegid seda väga veenvalt: näiteks kümme aastat tagasi oli Facebookil 100 miljonit kasutajat praeguse 2,2 miljardi vastu. Apple oli oma esimese iPhone’iga välja tulnud 2007. aasta suvel, seega oli kümme aastat tagasi kõik nutitelefonidega ja sotsiaalmeediaga seotu alles algfaasis.

Visioon jagada infot oma elu ja arvamuste kohta ning hoida kõik maailmas toimuv oma pilgu all võlus praktiliselt meid kõiki. Täna veedab keskmine Facebooki kasutaja seal peaaegu tunni ööpäevas. Kas me oleksime võinud seda kümme aastat tagasi ette kujutada? Ja kas me seda muinasjuttu liiga palju uskuma pole jäänud ning reaalelust kaugenenud?

Seoses ümmarguse tähtpäevaga räägitakse viimasel ajal rohkem uuest majanduskriisist. See on loogiline, sest eelmisest kriisist on juba kümme aastat möödas. Ja räägitakse aina kõvema häälega.

Samas ei ole mõtet kriisi karta, nagu ei ole mõtet karta ka talve tulekut. Kriisiks tuleb lihtsalt valmistuda, nagu tuleb valmistuda ka talveks – aga mitte varakevadel ega südasuvel, vaid ikka sügisel.

Me kunagi ei tea, millal talv täpselt algab ja kui külm ta tuleb. Sama on majanduskriisiga. Üks erinevus siiski on. Kriisid löövad tavaliselt välja seal, kus on kõige suurem ebaloogilisus, seal, kus muinasjutt erineb tegelikkusest liiga palju. Kui kriisi langenud sektor või piirkond on piisavalt suur, siis see tõmbab kaasa ka teised sektorid või piirkonnad. Aga alati ei pruugi. See lihtsalt on nii ja muretsemine siin ei aita.

Palju huvitavam on mõelda, mis võib olla see visioon või see muinasjutt, mis meid järgmisest kriisist välja aitab. Me kõik vajame muinasjuttu helgest tulevikust. •