See arv inimestele kahjuks väga palju ei ütle. Samuti ei ütle tänapäeva inimesele enam palju see, et viimase kümne aasta jooksul oleme keskmiselt üle ühe protsendi seemnevilja igal aastal ära söönud. Vanasti teati väga hästi, et nii jätkates ei ole näljahädast pääsu. Tänapäeva inimesel sellist seost ei teki. Me teame, et leiba saab poest ja pensioni maksab riik. Seepärast saabki selline olukord nagu meil pensioni 2. sambaga on, nii kaua kesta.

Tegelikult on kogu 2. samba pensioni teema jõudnud tänaseks tupikusse. Keegi sellesse enam ei usu. Fondihaldurid ja Eiki Nestor välja arvatud. Nemad on ainukesed, kes olemasolevat süsteemi veel kaitsevad.

Meil on usalduskriis. Fondihaldureid ei saa usaldada. Kaua sa kuulad nende juttu, kuidas kõik on väga hästi. Kui spordiga paralleeli tõmmata, siis kaotavad nad ju 100 meetri jooksus teistele poole maaga. Parematele veelgi rohkem. Aga ikka küsitakse igal aastal enne tiitlivõistlust nende käest intervjuusid. Ja nad räägivad, kui palju on harjutatud ning treeningumeetodika on õige jne. Ja päevarahad on pigem väikesed.

Poliitikuid, kes teemaga tegeleda tahaks, pole olemas. Pensionireformi autorid elavad reformi algusaegades ja on unustanud, et selle teemaga on vaja kogu aeg tegeleda.

Jätkates paralleele spordiga, siis üle viieteistkümne aasta pole meil olnud ei treenereid ega kohtunikke. Ainukene kohtunik on OECD raport aga pärast seda meie “tippsportlased” eriti kommenteerima ei kipu. Kahtlevad ainult mõõtmistulemustes. Ja tulemused on näha. Me sööme igal aastal osa seemneviljast ära.

Kui keskmiselt korjab inimene pensioniks nelikümmend aastat, siis varsti saab meil kakskümmend aastat täis. Viimases OECD raportis vaadeldi viimast kümmet aastat. See on tervelt veerand inimese aktiivsest töötamise ajast. Kümme aastat on väga pikk aeg ja ei ole mingi juhuslikult väljavalitud aasta või kaks. Tänaseks peaks igaühele, ka fondihalduritele, olema selge, et samamoodi jätkata ei saa. Fondihaldurid peaksid ise pakkuma välja lahendusi, kuidas saavutada parem tootlus. Millegipärast me seda ei näe. Nemad võitlevad ainult tasude vähendamise vastu.

Mida teha?

Meie süsteem on väga kallis ning kohmakas ja vajab pidevat seadusandja sekkumist. See, mis näiteks soomlastel on iseenesest mõistetav, tuleb meil riigikogu kaudu seadustesse vormida. See kõik võtab aega ja energiat. Ning jõud, kes selle vastu töötavad, on väga suured oma hiiglaslike eelarvetega. Veel kolm aastat tagasi polnud kedagi, kes oleks kaitsnud pensionikoguja huve. Tuleva oma ühiskondliku tööga püüab seda lünka viimastel aastatel täita.

Me süsteem on lombakas ja praeguse süsteemi sanitaarremont meid ei päästa. Siin oleks vaja kapitaalremonti. Kuna praegused fondihaldurid on oma usalduse maha mänginud, siis tuleks neilt kõikidelt fondid ära võtta ja anda nende kätte, kes selle tööga hästi hakkama saavad. Juriidiliselt on kogu olukord ilmselt keerulisem aga sisu peaks sama olema.

Kaaluda võiks näiteks fondide haldamise andmist Riigikassale. Või Rootsi riiklikule pensionfondile või Soome pensioniühistutele. Soome pensionifonde olen ma juba eelmistes kirjutistes näiteks toonud.

Aga lisaks võib kaaluda ka Rootsi riiklikku pensionifondi. Nemad on näiteks alates 2010 aastast meie fondidega võrreldes saavutanud kümme korda suurema tootluse ja sajast kroonist on saanud kolmsada kakskümmend viis. Meil on keskmine fond teinud sama aja jooksul sajast eurost sada kolmkümmend.

Teeme näiteks ühise hanke ja anname raha naabrite hoida. Või ütleme, et aasta pärast on pension ainult ühistutes, siis oleks vähemalt fondihalduri ja pensionikoguja huvid samad. Kõik need on head lahendused. Samuti ka pensionisamba vabatahtlikuks muutmine.

Ainukene, mida teha ei tohiks on jätkata samade fondihaldurite ja veidi väiksemate tasudega. Sealt vaatab vastu näljahäda. Selles kahtlusi ei ole.