Ilmselt olen kõiki oma pensionifondide jutuga ära tüüdanud.Seda enam ei ole kerge alustada seda kirjatükki advendiajal. Aga uuel nädalal läheb riigikogus viimasele  lugemisele Investeerimisfondide seadus ja enne hääletamist tahaks korra veel rahva poolt valitud riigikogu liikmetele südametunnistusele koputada.

Eelnõu järgi alandatakse maksimaalset baasvalitsemistasu  määra 1.2 protsendini. Sellest tasude vähendamisest on viimasel ajal nii palju räägitud ja tundub, et ollakse rahul saavutatuga. Koos on käinud lugematud töögrupid ja ära on joodud ilmselt mitusada liitrit kohvi. Kokku on pandud väga detailne analüüs. Jne. jne.

Aga vastatud ei ole ühele ja peamisele küsimusele: kui näiteks Rootsis maksab fondi haldamine 0.1 või 0.2 protsenti ja meil näiteks 0.9protsenti, siis kuidas saame meie samasugust pensioni saada kui rootslane?  Kas ja kuidas on võimalik, et peale uue seaduse kehtestamist hakkavad meie pensionifondid enne tasude maha võtmist teenima 0.5-0.8 % aastas rohkem kui keskmine Rootsi pensionifond teenib? Ja nii igal aastal. Kas keegi riigikogu saalis istujatest usub seda? Ilmselt mitte. Ehk me programmeerime oma seadusesse sisse selle, et vaatamata samasuurtele maksetele jääb meie pension oluliselt madalamaks näiteks Rootsi omast.

Rootsis on pankade pensionifondide tasumäär alates 0.2  protsendist aastas. Meie keskmine tasumäär on 2018. aastal on üks protsent. Rootsis on lisaks pankade pensionifondidele näiteks ka riiklik pensionifond ja seal on fondi haldamise tasu 0.1 protsenti. Jah. 0.1protsenti.

Meie pensionifondid investeerivad enamuse oma rahast väljapoole Eestit. Kui fondid oleks investeerinud Eestisse, siis saaks väita, et seoses kiirema majanduskasvuga peaksid siinsed investeeringud ka rohkem tootma kui näiteks Rootsi või Soome omad. Siis oleks põhjendatud ka veidi kõrgemad fondihaldustasud. Lühidalt: kõrgema tasu oleks kompenseerinud kõrgem tootlus. Aga oleme oma raha väljapoole Eestit investeerinud ning ei ole põhjust arvata, et meie fondihaldurid on suurel maailmaturul teistest osavamad. Ka  ajalugu ei ole seda kinnitanud. Ehk selleks, et saada rootslastega samaväärset pensioni, ei tohiks meie tasud olla kõrgemad kui Rootsis pensioniks kogujal.  Ainult nii oleks võimalik, et saaksime tulevikus õiglast pensioni. Eesmärk ei ole ju lihtsalt raha koguda vaid teenida mõistliku riski juures maksimaalset tulu.

Rootsi keskmine netopalk on kolm korda Eesti omast suurem. Nominaalne SKT inimese kohta on suurem ainult kaks ja pool korda. Ja arvestades ostujõud,siis 1.6 korda. See vahe ei ole enam üldse nii suur.

Meie majandus on väga jõudsalt kasvanud ning oma elatustaseme tõusu üle võime tõepoolest uhked olla. Vaadates majanduse ja palkade dünaamikat võiks ju arvata, et tänastele kolmekümnestele paistab juba üsna helge pensionipõlv. Aga selle pildi rikuvad ära meie pensionifondid.  Isegi kui õnnestub kogu elu rootslasega samasuurt palka saada,  on meie kogumispension ikkagi väiksem. Ja me isegi ei püüa seda sama suureks saada. Lisaks tuleb rootslaste kiituseks veel öelda, et vähemalt riikliku pensionifondi materjalides võrdlevad nad fondi tootlust palgakasvuga. See on sama, mida räägib Kristjan Järvan. Minu arvates peaks ka meie fondide esitlusmaterjalide juures olema tootluse võrdlus palgakasvuga. Saaksime kohe aru, kas II sambal on mõtet või mitte.

Vaatan, et eelnõu esitaja on rahanduskomisjoni aseesimees Taavi Rõivas. Hr. Rõivas on lõpetanud Tallinna Reaalkooli ja oskab kindlasti liitintressi arvutada. Ta võiks ka teistele riigikogu liikmetele näidata kuipalju nad selle eelnõuga pensionipõlves kaotavad. Ehk kuipalju oleks meie riigikoguliikme pension suurem kui ta  korjaks raha mitte Eesti vaid Rootsi pensionifondi. Näiteks sama panga pensionifondi Rootsis. Aluseks võiks võtta näiteks sama fondi tootluse juures tasude erinevus pool protsenti.  Seni on see teatavasti olnud üle ühe protsendi. Rääkimata rootslaste kõrgemast varade tootlusest.

Samuti võiks riigikogu liikmetele näidata kuipalju nad hakkavad iga kuu kaotama siis kui raha maksab välja mitte Rootsi riiklik pensionifond vaid Eestis asuv kindlustusselts. Mõlemad ülesanded võiksid olla näiteks gümnaasiumi matemaatika eksamil.

Ma tahan kokkuvõtteks öelda, et see seaduseelnõu on küll parem kui olemasolev seadus aga see on praak. Ta ei võimalda koguda samasuurte maksete juures samasuurt pensioni kui meie naaberriikides on võimalik.  Meie süsteem vajab palju suuremat muutust. On see ainult kohustuslik I sammas ja pensioniks kogumise vabatahtlikuks muutmine või näiteks ühe riikliku fondi loomine, kus on minimaalne tasu määr. Näiteks 0.2 protsenti. Juhul kui teise sambaga jätkata, tuleb võtta eesmärgiks, et tootlus on suurem kui palgakasv.

Me vajame oma pensionipõlve huvides oluliselt suuremat muutust kui see, mida seadusega vastu võtta plaanitakse.  Loodetavasti said kõik, kes artikli läbi lugesid, vastuse pealkirjas esitatud küsimusele.