Sissejuhatuseks tahan öelda, et olen rohkem kui viieteist aasta jooksul andnud intervjuusid rohkem kui kümne riigi ajakirjanikele. Selleks ettekandeks ettevalmistamisel küsitlesin samuti mitmeid ettevõtjaid. Majandusajakirjanduse taseme üle arutavad ettevõtjad ikka ja jäävadki arutama.

Kuna ettekandes on paljukriitikanooli, siis kutsun üles mõistmisele. Ma loodan, et pärast seda ettekannet  ei alga tavaline klaperjaht  minu üle. Sest Eesti ajakirjanduses on juba nii, et need, kes julgevad ajakirjanduse üle kriitilised olla, põletatakse pärast ajakirjanduse poolt tuleriidal. Ehk võtke seda kui tagasisidet.

Miks on vaja head majandusajakirjandust?

Majandusjakirjandus peab andma adekvaatset infot majanduses toimuva kohta ning ta peab aitama otsustajatel teha paremaid otsuseid.  Me elame selles inforuumis ja nii nagu ajakirjanduses laiemalt nii ka majandusjakirjanduses peegeldab teemade valik ja nende käsitlus selle ühiskonna mõtlemise taset. Siin võib filosofeerida, kas enne on mõte või enne on tegu. Ehk siis kas ettevõtjate teod peavad olema eespool majandusjakirjanduse arusaamisest või majandusjakirjandus oma mõttega aitab suunata ja arendada oma lugejaid.  Kui ma näiteks loen sama päeva Äripäeva ja Kauppalehtit, siis tekib tunne,  et meie vahe ei ole kaheksakümmend kilomeetrit. See vahe on vähemalt kaks inimpõlve, et mitte öelda, et vahel tekib lugedes tunne, et me elame erinevatel planeetidel. Peegeldus maailmas ja majanduses toimuvas on nii erinev. Kui me veel mõtleme, et missuguse informatsiooni põhjal teevad meie otsustajad otsuseid ja millise info pealt näiteks Soome analoogsetel kohtadel töötavad isikud, siis ei ole põhjust arvata, et me lähiajal Soomele järgi jõuame. Viieteist aastaga viie rikkama hulka jõudmisest rääkimata. Meie otsustajad vajavad kvaliteetsemat infot majanduses toimuva kohta, muidu majandus ei arene.

„Pildikesi tõsielust“

1996. Aasta börsibuumi ajal andis Hansapank koos EBRD ja Hoiupangaga Imavere Saeveski teise järgu eitamiseks 230 miljonit krooni laenu. Arvestades tolle aja majanduse mahtu ja tavalisi investeeringuid siis oli 230 miljonit umbes sama suur raha kui täna 2 miljardit krooni. Ehk siis tegemist oli vähemalt minu arvates suure projektiga. Lisaks veel tööstus, eksport, kohalik tooraine jm. märksõnad. Järgmise päeva Äripäevas oli sellest vaid pisike veeru-uudis. Küsisin, siis tolleaegse peatoimetaja käest, et kas see ei ole, siis suur ja tore uudis, millest kirjutada? Miks tehakse pikki reportaaže ja pildiseeriaid vanalinna butiikidest ja tõsisest tööstusest praktiliselt midagi? Vastus oli väga lihtne: see ei müü!

1999. aasta alguses avalikustas keskpank veel korra kuus pankade finantstulemused. Pärast 1998 aasta kriisi olid kõik suured pessimistid ja enesetunne oli kõikidel nadi. Hansapangal oli pärast 1998. aasta kahjumitele 1999. aasta kasumlik alates jaanuarist. Ühispank oli veel endiselt kahjumis. Ning pärast tulemuste avalikustamist oli järgmise päeva esikaane uudis: Ühispank endiselt kahjumis! Mitte Hansapank juba kasumis! See oleks olnud ju positiivne uudis, mida ma arvan oleks me kõik rohkem vajanud.

Näiteks Leedu Hoiupanga ost Hansapanga poolt ei ole nii suur sündmus, et majanduslehe kahekümne aasta ajaloos ära märkida. Küll aga on seal kõik skandaalikesed. Samas oli see ilmselt üks edukamaid läbi ajaloo Eesti ettevõtte poolt sooritatud ostusid, millest siis isegi Financial Times kirjutas.

Vaatame näiteid ka hilisemast ajaloost. Paar aastat tagasi sai Heiti Hääl esikaanele ja teda süüdistas üks Norra ettevõtja. Tänaseks on kohtus selgunud küll vastupidine, ehk siis Alexela ja Heiti Hääl olid toiminud õigesti. Te võite arvata kui pikk ja mitmendal leheküljel oli see uudis. Kuigi oleks õiglane, et kui sa kellelegi alusetult liiga teed, siis peaks vabandus olema suurem. Nii käitume me igapäeva elus. Aga mitte vastupidi. Seda rida võib jätkata ja jätkata. Uskuge, et meie ettevõtjad ei taha, et meid kogu aeg kiidetakse. Me tahame vaid, et meisse neutraalselt suhtutakse.

Meie majandusajakirjanduse suurim probleem on Äripäeva domineerimine. Ehk siis mõtled majandusajakirjandus ja ütled Äripäev. Mõtled Äripäev ja ütled majandusajakirjandus. Teised ei paista piisavalt välja, kuigi võiks ja isegi peaksid.

Kuidas ma positsioneerin majandusajakirjandust?

Kvaliteetväljaanded on BNS ja ERR. Nemad teevad tõsist tööd ja neile on ette heita vaid seda, et nad ei paista piisavalt välja. Ka kadunud Ärielu viimsed numbrid kuulusid kindlasti sinna kategooriasse.

Majandustabloid on Äripäev. Ning nende vahel on teised väljaanded, kelle uudised kõiguvad seal vahepeal. Sinna ma paigutaksin Ärilehe, Postimehe E24 ja ka Ekspressi. Ehk siis nagu ka mujal domineerib turgu tabloid.

Missugused on suurimad etteheited majandusajakirjandusele?

Esiteks on ajakirjandus väga kohalik. Uudised on peamiselt kohalikud ja piisavat informatsiooni maailma majanduses ja naabrite majanduses toimuvast ei saa.

Teiseks on uudised väga klikikesksed. Sellest on palju räägitud ja siin pole mõtet seda teemat laiemalt käsitleda.

Kolmandaks on puudu tõsistest analüüsivatest artiklitest. Kus on Eesti Martin Wolf ehk siis ajakirjanik, kelle kirjutisi kõik lugejad ootavad ja kelle artiklid alati elavat arutelu tekitavad? Ajakirjanikest kutsutakse majandusest seminaridele ja konverentsidele rääkima ainult Anvar Samostit, Villu Zirnaskit ja Vallo Toometit.  Ja neidki mitte kõige tähtsamatele konverentsidele.  Siin on mille üle mõtelda.

Neljandaks on vähemalt Äripäev väga skandaalide keskne. Majandus ei ole skandaali keskne, kuigi lehte lugedes võib selline tunne tekkida. Skandaalide osa on proportsionaalselt liiga suur. See ei tähenda, et probleemidest ei tohi kirjutada, kuid see peab olema proportsioonis.

Viiendaks on ajakirjanikega suheldes pidevalt tunne, et enne sinuga kontakteerumist on lugu juba valmis ja autoril on vaja veel autoriteetset allikat. Tihti pannakse sulle suhu asju, mida sa pole tegelikult öelnud.

Kuuendaks ei tule kiitus uudiste sõelast läbi. Näiteks sa võid kiita ministrit ja üheksakümne protsendilise tõenäosusega see ajakirjaniku sõelast läbi ei tule. Küll aga valituse kirumine on see, mida hea meelega alati tsiteeritakse.

Seitsmendaks on probleemiks kaadri kõrge voolavus. Tihti on Äripäevaga suheldes jäänud mulje, et võetakse tööle tudengid ning siis kui ajakirjanik on just hakanud teemadest aru saama ta lahkub ja tuleb uus ning kogu tsükkel hakkab jälle otsast peale.

Ning üks probleem, mille tahaksin eraldi välja tuua on pealkirjade mittevastavus teemaga. Olen paljudel juhtudel küsinud, et kust te saite sellise pealkirja, ma rääkisin ju hoopis muust. Vastus on alati üks: toimetaja pani. See müüb paremini ja see ei ole minu vastutus.

Tõlgin selle väite ära: suurema raha ehk siis müügi nimel pannakse eksitav pealkiri. Ehk siis raha nimel valetakse iga päev ja teadlikult! Aga kuidas sellise filosoofiaga inimesed saavad teistele moraali lugeda?

Tihtilugu on teemade käsitluses tunda populismi ja lisaks ei saada aru, et ühes ja samas väljaandes kritiseerida vastandlikke asju. Näiteks kritiseerime me juhtide kõrgeid palkasid ja samas võime kiruda, et miks juhid teevad valesid otsuseid. Me peame aru saama, et odava raha eest väga head juhti ei saa, kuigi tahaks. Ehk siis täna kui me kõik oleme Eesti Energia aktsionärid peame rohkem muretsema, kas seal on juhatuses piisavalt kompetentsi. Mitte seda, kas juhatuse liige teenib sada tuhat krooni aastas rohkem või vähem. Mõelge korraks ettevõtte käivetele või investeerimisprogrammile ning võrrelge palkasid.

Majandusajakirjanduses on palju ka positiivset

BNS ja ERR on väga heal tasemel. Samuti oli väga heal tasemel Ärielu enne sulgemist. Postimehe majandusuudised on viimasel ajal hakanud tõlkima Financial Timesi artikleid ja see on väga positiivne.  Samuti tundub, et Äripäev on uue peatoimetaja ajal vähem skandaalide keskseks muutunud. Seega on palju ka positiivset.  Samas on arusaadav, et kvaliteetsed väljaanded ei ole majanduslikult väga edukad olnud.

Olen veendunud, et meie majandus vajab paremat eestikeelset majandusajakirjandust. Kuna turg ei ole suutnud seni ja ilmselt ei suuda ka lähitulevikus kvaliteetset majandusajakirjandust üleval pidada, siis oleks üheks võimaluseks riiklik majandusleht. Nii nagu näiteks on Diplomaatia Sirbi vahel. Midagi analoogset võiks olla ka majanduses. Tean, et see mõte ei meeldi paljudele aga mõelgem tulevikule ja olevikule. Mõelgem kui televisioonis oleks ainult Reporteri uudised ja AK uudise puuduksid.  Ma arvan, et meie rahvusele oleks see väga halb. Majandusajakirjanduses on aga just selline olukord. Uskugem see on riigi seisukohast üks kasulikumaid investeeringuid ja tasub paremate otsuste näol ennast väga kiiresti ära. Meie majandus vajab edasiseks arenguks paremat informatsiooni ja analüüsi kui seni.