Finantskriisi ja majanduskriisi algusest on möödas juba üle kahe aasta aga meil ei räägita midagi selle kriisi õppetundidest. Minu  eesmärgiks pole süüdlaste otsimine, vaid diskussiooni algatamine teemal, mida peaks teisiti tegema, et sellist olukorda vältida.

Meediast jääb mulje, et valitsus tegi kõik õigesti, välja arvatud intresside tulumaksuvabastuse oleks pidanud ära kaotama, keskpank tegi kõik absoluutselt õigesti ja pangad on tagantjärele tunnistanud, et andsid laene veidi liiga palju. Tegime kõik peaaegu õigesti aga ometi oleme me maailmas viie suurema kukkuja hulgas. Mitte viie rikkama Euroopa riigi seas , kuhu meid lubati viia. Midagi siin ei klapi. Mina tahaks sõltumatut analüüsi, selleks, et me tulevikus selliseid vigasid enam ei teeks. Tõstsin selle teema üles ka aasta tagasi Metsaülikoolis esinedes aga suurt kõlapinda see ei leidnud. Tundub, et meie inimesed on rahul sellise poliitikaga, kus buumi ajal antakse hoogu juurde ja languse ajal süvendatakse veelgi langust. Kui see tõesti nii on, siis ka see on informatsioon ja seda on hea teada. Teab otsuseid teha. Kas suuremaid reserve hoides või jalgadega hääletades.

Rahvusvaheliselt on tehtud palju seaduse muudatusi. Parandage mind kui ma väidan, et kõik kriisist tulnud õppetunnid,  mis on vormistatud seadustes , on tulnud meile Brüsselist. Ehk me pole kriisist ise midagi õppinud ja oleme valmis kümne aasta pärast samasuguse reha otsa astuma.

Ma räägin täna õppetundidest, mille on saanud kohalik pangandus.

Esimene õppetund: alati peab olema vastutaja

Kes vastutab ülelaenamise eest, kas kommertspangad, Eesti keskpank või hoopis Rootsi Riksbanken? Elanike ja ettevõtete laenukoormus kasvas aastas mahus, mis oli võrdne 30% sisemajanduse koguproduktiga ja jooksva konto puudujääk  oli 17 % kogutoodangust. Ja laene muudkui köeti edasi. Tundub, et Eesti keskpank vaatas Rootsi pankuritele alt üles ja arvas, et nood teavad pangandusest rohkem – mis me siin ikka reguleerime. Aga see on halb mäng, kui kohtunik on küll olemas, aga ta ei vilista kunagi. Lõpuks kannatasid kriisis Skandinaavia pankade aktsionärid ja lõpliku riski ja vastutuse võttis enda peale Rootsi keskpank ja Rootsi maksumaksja. Meie keskpank oli väga mugavas positsioonis ja ei vastutanud mitte millegi eest.

Teine õppetund: laenu tuleb anda neile, kes suudavad selle tagasi maksta

See on triviaalne tõde, mis pankadel ära ununes. Laenuotsuseid tehti igasuguste tabelite ja keeruliste maatriksite abil. Unustati ära reaalne inimene, kes laenu võttis.

Kolm-neli aastat tagasi laenuasju ajades küsisin, miks minu kaheaastase käenduse puhul on marginaal 4% ja põllu peale ehitatud majade ostmisel pakutakse 0,5% marginali kolmekümneks aastaks. Sain sellise loengu osaliseks, millest ma midagi aru ei saanud.  Ütlesin siis pangatöötajale, et tal veab, et ma enam ma pangajuht ei ole, muidu ta ei töötaks enam siin! Pangas töötasid maatriksid ning terve mõistus kadus täiesti ära! Laenu antakse ikka tulude ja kassavoo järgi, mitte tagatise vastu.

Kolmas õppetund: unustati ära, et võlakiri peab olema võrreldes laenuga vähem riskantne. Kui pank laenu ei andnud, läks inimene sama maja teisele korrusele. Siis tehti võlakiri ja müüdi see samas majas privaatpanganduse portfellihaldureile ja fondijuhtidele  maha. Kui ma nägin nende firmade nimesid, kellele pank oli võlakirjad teinud, olin väga ehmatanud. Ajal, mil mina veel laenukomitees olin, ei oleks enamus neist laenu saanud. Aga siis paar aastat hiljem tehti neile võlakirjad, mis teooria järgi peaks olema kõrgema riskiga instrumendid. Absurdne lugu.

Neljas õppetund: aktsiate väike likviidsus läheb kalliks maksma

Kui võtta firma aktsiate tagatisel laenu, on väga kerge nendest ilma jääda. Vähelikviidse aktsia hind võib muutuda väga odavaks. Väikeste käivetega lähevad hinnad üles ja kukuvad ka alla.  Eestis on paljude aktsiate hinnad langenud mitu korda. Oletame kui kellegil oleks olnud aktsiahinnast kolmandiku laen on üsna tõenäoline, et ta oleks oma aktsiatest ilma jäänud.

Mina ei soovita aktsiaid pantida ja aktsiate tagatisel laenu võtta ega ka anda.

Viies õppetund: börsileminek toob kaasa peidetud kulud

Mitmed väikesed tegijad noteerisid oma võlakirjad börsil, aga ei arvestanud, et see on kallis lõbu, kuna lisaks otsekuludele lisanduvad varjatud kulud. Pressiteated, aruanded, vastavate töötajate palgahoidmine. Börsil toimetavad firmad saavad eriti suure tähelepanu osaliseks just väikeses ühiskonnas, kus börsifirmasid on vähe.

Rohkem tuleks kasutada pangalaene. Sel juhul ei pea sa ka nii palju infot oma firmast välja andma ja pankade käitumine kriisi tingimustes on sõbralikum võlakirjaomanike suhtumisest.

Olulisim õppetund: lühiajalised boonussüsteemid ja pikaajalised riskid ei sobi kokku.

Pankades olid lühiajalised boonussüsteemid  ja kõik võtsid pikaajalisi riske. Ja need kaks asja ei sobi kokku. Kuidas seda ravida? Ainult omanikutunde kaudu. Töötajad peavad olema ka omanikud.

Tänu ühel firmale, kus ma osanik olen puutun kokku saja seitsmekümne aasta vanuse pereettevõttega. See ei ole selline pereettevõte, mida me tavaliselt pereettevõttena ette kujutame. Seal töötab nelikümmend tuhat inimest ja nad teevad aastas neli miljardit eurot käivet. Ma imetlen nende suhtumist riskidesse ja nende väärtusi. See erineb oluliselt tavalisest börsiettevõttest.  Seetõttu tundub mulle täna, et perefirmade pikaajaline nägemus on börsifirmade kvartalikapitalismist parem.

Raidla Lejins&Norcous büroo seminaril 22.septembril