Minu eelmine, kahe kuu tagune postitus “Rohkem realistlikku meelt” sai palju tagasisidet. Sellele viitas peaminister oma aastapäevakõnes ja Soome-Eesti kaubanduskoja juht härra Heikki Mägi oma arvamusartiklis. Majandusministeerium alustab isegi kolmerealise tee ehitamisega eksperimendi korras. Rääkimata aruteludest kultuuriobjektide hindadest. Selline diskussioon on alati edasiviiv jõud, suured tänud kõigile.

On selge, et ühte arvamusartiklisse kõike kirja ei pane ja kogu maailma probleeme ei lahenda. Tahaksin mõnda tagasisidet kommenteerida ja oma eelmist artiklit paremini selgitada.

Juhtisin tähelepanu sellele, et lihtsat tööd Eestisse toovate välisinvesteeringutega me rikaste riikide hulka ei saa ja et rikkaks saadakse pideva töö ning arengu tulemusena. Samuti juhtisin tähelepanu sellele, et lihtsat ja odavat tööd tehes ei saa me lubada endale kallist infrastruktuuri ja kalleid kultuuriobjekte. Saame seda teha ainult teiste objektide arvelt.

Tõin välja, et  infrastruktuuri ülalpidamine olukorras, kus inimesed Eestist lahkuvad, muutub liialt kalliks.

Ma ei öelnud, et “Kesko-ladu tuleks saata tagasi Soome ja Ericssoni tehas Rootsi”. Samuti ei öelnud ma, et “Eesti ei vaja selliseid investeerijaid, kes kasutavad madala kvalifikatsiooniga tööjõudu”, nii nagu väitis meie peaminister.

Ma ei väitnud ka, et “kohalikku madalat palgataset väidetavalt ära kasutavad välismaised ettevõtted oleksid majandusele ainult kahjuks”. Selle väite pani minu suhu Heikki Mägi.

See vääriti mõistetud lõik nägi välja nii:

Ma ei taha norida peaministri ja tema lubaduste kallal. Tahan, et meie unistused ja reaalsus läheneksid teineteisele. Kui tahame rikkaimate hulka saada, peaksime praktiliselt kõigile praegustele välisinvesteeringutele ära ütlema, sest enamasti toovad välisinvestorid siia lihtsama töö ja sellega me viie rikkaima hulka ei saa. Peaksime toetama investoreid, kes toovad siia peakontori funktsioonid nagu arenduse, turunduse jms ning seejuures pole tähtis, kas need on kohalikud või välisinvesteeringud. Kui usume, et me kümne aasta pärast oleme Soomest jõukamad, peaksime juba praegu ütlema, et Kesko ladusid pole Eestisse vaja ning firmad nagu Ericsson ja Enics võiksid üldse ära minna. Peaksime selgitama, et Soome firmad teevad Eestisse kolides rumalasti, sest varsti peavad nad kolima tagasi või liikuma veel rohkem lõunasse – Lätti.

Kuid me ei tee seda ja siit järeldub, et meie rikkaks saamise juttu ei usu mitte keegi. Kõik on pragmaatilised ja teevad seda, mis võimalik ja mille jaoks on oskused. Loosungid ja reaalsus ei lähe kokku ning kõik on siin reaalsusest aru saanud.

Vabandust veelkord segaduse pärast. Enda arvates oli sõnum ühene: selliste töökohtadega me kümne aasta pärast rikkaimate hulka ei saa. Kõik on sellest aru saanud ja “on pragmaatilised ja teevad seda, mis on võimalik ja mille jaoks on oskused”.

Ma ei öelnud, et ärme ehita enam midagi. Minu mõte oli ja on endiselt, et ehitame koheselt vajaminevaid asju, mis annavad suures pildis olulist efekti. Usun, et vähem kui kümnekonna Tallinna ristmiku kahetasandiliseks tegemisega kaoksid liiklusummikud. Kui saaks Mäos asuvale viaduktile rattad alla panna ja tuua näiteks Tallinna…

Selle asemel, et kakskümmend või kolmkümmend aastat rääkida Põhjaväilast, tuleks Kadriorus üks kilomeetrine lõiguke teha kaks meetrit laiemaks ja hommikul Piritalt linna saamine käiks oluliselt kiiremini. Usun, et Narva piiripunkti võimsust saaks oluliselt kasvatada ja rohkem turiste vastu võtta ilma uut silda ehitamata. See ei tähenda, et uut silda pole vaja, aga lahendust on vaja kohe, mitte kahekümne aasta pärast. Usun, et Tallinn-Tartu maantee saaks muuta ohutumaks kiiresti ja lihtsalt, kui esialgu panna ohtlikematesse kohtadesse tee keskele metallist aia, mis hoiaks ära laupkokkupõrked. Isegi teetammi pole vaja laiemaks teha. Skandinaavias on selliseid teid palju. Neljarealiseks ehitame seda teed veel nelikümmend aastat, kuni avastame, et teised teed on auklikud ja kitsad, aga Tartust Tallinnasse on mõnus sõita. Seda nimekirja võiks jätkata.

Öelgem välja, et me ei tee lähema kümne aasta jooksul näiteks Saaremaa silda või kolmekümne aasta jooksul tunnelit Helsingisse. Selliste töögruppide peale kulub meil üsna palju vahendeid ja aega, mida võiks kasutada muuks.

Tänan Stefan Anderssoni huvitava mõttekäigu eest. Samas tahan ka juhtida tähelepanu, et ma ei keelanud võtta laenu infrastruktuuri ehitamise jaoks, rääkisin suurprojektide puhul paremast prioriteetide seadmisest. Ja sellest, et kui inimesed lahkuvad, siis me ei jõua seda ülal pidada. Soome jah “laenab” meilt tööjõudu, aga probleem ongi selles, et inimesed liiguvad täna Soome, sest seal on majandus tugevam.

Mis Stefan Anderssoni poolt pakutavasse laenuvõtmisse puutub, siis ettevõtjana olen ma selle mõttekäiguga nõus. Olen sellele ka ise varem tähelepanu juhtinud, et kõrgem inflatsioon on kõige tõenäosem stsenaarium lähitulevikus, mistõttu laenamine võib olla mõistlik.

Samas hindan ka valitsuse põhimõtet laenu mitte võtta. Vähemalt on üks selge põhimõte: lastele me laene ei päranda.

Tänan veelkord kõiki kaasa mõtlemast ja loodame, et teeme üheskoos elu paremaks.