Ma ei ole kunagi hästi aru saanud, miks meid eestlasi peetakse anekdootides pikatoimelisteks ja aeglase mõtlemisega tegelasteks. Nüüd mõistan. See, et mais 2012 arutab Eesti Riigikohus ESM-is osalemise põhiseaduslikkuse üle, näitab, et meil on tõesti pikad juhtmed.

Eurotsooni garantiifondist räägitakse juba üle kahe aasta, see oli selge, enne kui saime lõpliku pileti eurotsooni. Saksamaa Konstitutsioonikohus tegi oma otsuse eelmise aasta septembris. Vahepeal toimusid Riigikogu valimised, kus ei tulnud garantiifondides osalemine üldse jutuks, kuigi just siis oleks olnud õige aeg võtta rahvalt mandaat garantiifondis osalemiseks.

Ma ei ole õigusspetsialist, aga minu arvates ei ole soliidne selle teema üle enam arutada. Juriidilised küsimused tuleb üle kontrollida enne mistahes dokumendile alla kirjutamist, sest pärast tuleb sellega edasi elada. Tuletame meelde piirilepingut Venemaaga: ka siis andis meie välisminister allkirja ja pärast hakkas Riigikogu deklaratsioone lisama. Millega see lõppes, teame hästi. Me ei peaks saama kuulsaks riigina, kes alguses kirjutab alla ja pärast tunnistab, et polnudki volitusi või et juriidiliselt pole kõik korrektne.

Kriis Euroopas ei ole veel möödas. Pigem vastupidi: kriis kogub alles tuure  ja on selge, et Euroopas hakkavad lähiaegadel toimuma suured muutused. Praegu peaksime arutama Euroopa Föderatsiooni üle ja selle üle, kui palju oleme nõus võimu ära andma ning missuguseid muutusi põhiseaduses tegema. Täna tundub, et maksude ühtlustamine ja suurema ühtse eelarve tegemine koos suuremate toetustega ääremaadele on möödapääsmatu Euroopa rahaliidu koospüsimiseks. Peame tegema need teemad endale selgeks nii sisuliselt kui ka juriidiliselt. Valitsejatel on parem Brüsselis laua taga istuda, kui on teada, et teemad on kodus läbi arutatud ja mandaat taskus.

On näha, et garantiifondi on vaja suurendada ja minu arvates peaksime siin selja rohkem sirgu ajama. Nagu teame, on valem osamaksu arvestamiseks selline, et pool summast tuleb vastavalt sisemajanduse kogutoodangule ja teine pool vastavalt elanike arvule. Ja selles osalevad ainult eurotsooni liikmed.

Kuna oleme eurotsooni kõige vaesem riik, on meie garantiisumma võrrelduna SKT-sse kõige suurem. Olen üle kahekümne aasta tegelenud panganduse ja krediitidega ning pean ennekuulmatuks, et garanteerimise aluseks võetakse inimeste arv, mitte maksevõime. Selle loogika järgi võib suuremale perele või suurema töötajate arvuga ettevõttele anda rohkem laenu kui väiksemale. Üldiselt arvestatakse maksevõimet teistmoodi ja SKT oleks küll palju õiglasem garantiifondis osalemise proportsiooni määramisel.

Veel tuleks lisada, et astusime eurotsooni kõige viimasena ja ei saa vastutada eelnevalt tekitatud probleemide eest sama palju, kui need, kes kogu aeg nö laua taga istusid. Argumente peaks piisavalt olema, rääkimata sellest, et me saame näiteks teistest vähem põllumajandustoetusi.

Meil on levinud väide, et euro toob välisinvesteeringud. Avastasin hiljuti Eesti Panga statistikat uurides, et 2011. aastal ehk esimesel „euroaastal“ oli esimest korda otseinvesteeringute väljavool suurem kui sissevool. Välismaalased viisid siit rohkem raha välja, kui sisse tõid, ja seda summas, mis ületas üheksasada miljonit eurot. Arvasin, et eurol oli välisinvesteeringutele olematu või pigem veidi positiivne mõju, aga statistikas vaatab vastu hoopis miinus. Selle taga olid ilmselt pankade tagasimaksed emapankadele buumiaja laenude eest, aga fakt, et esimesel euroaastal voolas rohkem investeeringuid Eestist välja, jääb faktiks.