Indrek Neivelt: Ei tohi lasta tekkida vallavaese mentaliteedil

Intervjuu ilmus ajakirjas “Elukiri” oktoobris 2012, tekst Tiina Salumäe

Kuigi intervjuu Neiveltiga ei räägi järjekordsest suurest saabuvast õnneajast peale järjekordseid valimisi, ütleb ta, et peab ennast siiski optimistiks. Muidu ta ju ei tegutseks.

Selle tõestuseks näitab ta pisikest kandilist seadet, mis peaks peale dialüüsi vere puhtust mõõtma, ning mille tootmisse on ta investeerinud. “Aga sa pead arvestama, kus on karid, et teaks neid vältida. See on minu filosoofia.”

Kas oleme majanduskriisist üle saamas?

“Elame segasel ajal,” ütleb ettevõtja ja pankur Indrek Neivelt. “Mulle tundub, et see, kus me oleme, ei ole enam kriis, vaid peale hakkab tulema uus mudel. Tarbimise kasvule suunatud majandus, mis tegelikult on kestnud ju ajaloos väga lühikest aega, hakkab alla andma.”

Mis edasi tuleb?

“Vat ei tea. Kui vaadata, mida inimesed teevad – näiteks ostavad kasutatud rõivaid, Ameerika noored ostavad vähem autosid, tekkinud on rohelised liikumised… Tarbimine tõmbub kokku, rohkem tuleb moodi isetegemine. Tarbimine ei taha enam Euroopas kasvada. Aga poliitikud tahavad majandust ehk siis tarbimist kasvatada ja võtavad muudkui laenu. Laenukoormus muudkui kasvab aga laenuandjaid on väheks jäänud.”

Mida Te õpetaksite ja soovitaksite praegusel ajal oma lastele – milline võiks olla nende elufilosoofia, mida nad võiksid õppida, kus elada…?

“Mulle meeldib see küsimus.  Põhimõtteliselt lastekasvatuse koha pealt … olen tahtnud seda mitu korda kirjutada, aga pole veel seda teinud. 2008.-2009. aastal, kui kriis oli juba peale hakanud, rääkis meie peaminister kogu aeg, et kõik eurorahad, mis vähegi on, tuleb ära kasutada.

Teine, mida ta rääkis oli, et Venemaaga ei ole hea äri teha, see ei ole mõistlik tegevus.

Sellepeale tekkis minul lühis. Küsisin siis ühelt meie ministrilt, et kuidas valitsuse lugupeetud liikmed oma lapsi õpetavad? Kas nii, et oma suure naabriga ei tohi sina nagu võrdne võrdsega kaupa teha, sest see võib olla riskantne, aga käsi pikalt ees, nagu vallavaene raha santida Euroopast – see, palun väga, seda tuleb teha.
See oli tookord üks võimalustest.
Jah. Aga selles just küsimus ongi, et tuleb ise hakkama saada.
Mulle tundub, et me kardame Venemaad. Venemaa on suur maa, kui vaadata, kui vähe meil Venemaast uudiseid ilmub, siis ega me ei tea ju eriti sellest maast.  Viimased Venemaa uudised, mida Eesti ajakirjandusest lugesin, rääkisid sealsest feministlikust vokaalansamblist ja sellest, et nende hinnatõusuprotsent oli suurem, kui meil.

Jah, niipalju, kui olen pealkirju lugenud ja natuke ka sisse vaadanud, ilmuvad täiesti seosetud uudisnupud.
Tuleks siiski selle esimese poole juurde tagasi. Venemaad  karta või mitte karta, küsimus ei ole selles, aga ei tohi inimestel seda vallavaese mentaalsust tekitada. Seda ma räägingi oma lastele.
Selles mõttes on muidugi raskem, et kui üldine mentaalus soosib abirahasid, siis vastuvoolu ujuda on keeruline.
Jah, aga tuleb. Tuleb lastele õpetada, et tuleb iseendaga hakkama saada. Ma kohe ägestun selle peale, kui räägitakse, et võtame aga Euroopa abi ja kõike muud veel.

(Intervjuu lõpus meenutab Neivelt asjaolu, et lisaks vallavaese mentaliteedi juurutamisele tähendab projektimajandus praktikas sedagi, et suur osa helgematest peadest tegeleb praegu ettevõtete loomise asemel projektide kirjutamisega).

Mismoodi Venemaa on kriisi üle elanud? Kui suur kriis seal üldse oli?
Väiksem kriis oli, korraks oli tagasilöök, aga siis nafta hind taastus normaalsele tasemele. Seal oli kriisi pool aastat või aasta. Tuleb tunnistada, et Venemaa keskpank ja rahandusministeerium tegutsesid väga operatiivselt ja tublisti. Suhtlesid kogu aeg turuosalistega, meiegi tegime oma ettepanekud ja ega me ainukesed olnud. Vaatasin, et paar nädalat läheb mööda ja … väga kiiresti ja professionaalselt tegutsesid.
Mida nad tegid?

Lasid rubla kurssi vaikselt alla – taastasid konkurentsivõimet, andsid süsteemi likviidsust juurde, tõid reservidest raha tagasi, riik suurendas mõnes valdkonnas tellimusi.

Kui täiendada Eesti inimese teadmisi Venemaast, siis mis võiks Teie arvates olla see, mida me Venemaast teada võiksime?

Tegemist on väga suure ja kiiresti areneva majandusega. Siin, kui ma ajalehti loen, siis pealkirjades tahetakse jätta mulje, et seal läheb kogu aeg väga kehvasti. Aga näiteks 2005. aasta lõpus, kui ma sinna läksin, siis palgatase oli Peterburis   20%-25% madalam Eestist. Täna on see sama palju kõrgem. Kui pealkirjasid lugeda, siis meile maalitakse pilti, kus meie oleme üks suur edulugu ja Venemaal läheb kehvasti. Kui vaatad statistikat, siis paraku on teistpidi. Ma olen paljude oma tuttavatega rääkinud, näiteks ettevõtjatega – nad ütlevad, et see, mida sina räägid ja see, mida me siin loeme, need ei lähe üldse kokku. Mille peale ma ütlen, et ma räägin faktidest.

Kevadel oli suur artikkel, kui palju Venemaalt kvartalis läks raha välja. See on õige, läks küll raha välja, aga seda ei ütelnud keegi, et kui raha läheb välja, siis peab raha ju ka sisse tulema. See mis välja läks oli väike osa selle kõrval, mis sisse tuli.

Ma näitan Teile statistikat – praegu (06.09) just vaatasin, Venemaa jooksevkonto ülejääk on üle saja miljardi dollari. Kaubandusbilansi ülejääk on veel suurem.

Kuidas Venemaal eestlastesse suhtutakse?
Normaalselt. Paremini, kui Lääne-Euroopas.
Me oleme heas kirjas?
Üldiselt Eesti ja Pribaltika on ikka heas kirjas. Pronkssõduri ajal oli ka teisi arvamusi, aga üldiselt väidan, et Venemaa pool suhtutakse baltlastesse palju paremini, kui Lääne-Euroopas. Seal võib poliitiliselt korrektne jutt olla küll ilus, et kellelegi ei tohi liiga teha ja kellelegi ei tohi halvasti öelda, kuid see, mida tegelikult sinust mõeldakse…
Et ida-eurooplane?
Jah.

Saan aru, et olete Eesti IT firmasid jälginud. Kas sealt on midagi tulemas. Uut Eesti eduloo vedurit ei paista kuskilt?

(Pikk vaikus) Vaadake, me unustame ära, kui väikesed me oleme. Meid on natuke üle miljoni inimese. Maailmas on globaalne konkurents. Siit mingeid globaalseid edulugusid saada on vastavalt tõenäosusteooriale väga väike.  Tõenäoselisemad on regionaalsed liidrid nagu BLRT Grupp või Tallink. Või nagu Hansapank oli.
Aga hirmsasti tahaks suuri edulugusid.

No tahaks. See on nagu loteriivõit põhimõtteliselt.
Samas… Eestisse Silicon Valleyt ei tule ja pole ka vaja, aga väga tore oleks, kui .. näiteks Taani on ju disainimaa. Väga tore oleks, kui Eestil oleks see, mille järgi teda maailmas tuntakse.
Taani on viis korda suurem kui Eesti. Seal on riiklikult sellega tegeletud. Meil on näiteks igal pool selline suure riigi põhimõte, et tegeleme kõikide asjadega. Sest siis ei pea tegema valikuid ja valikute tegemisega võib mööda panna. Võtame näiteks spordi. Igale alale antakse natuke näpuotsaga. Ei ole sellist riiklikku poliitikat mõne ala arendamiseks.
Võiks ju anda kuskile rohkem. Võiks mõne ala välja valida ja seda arendada.

Keegi ei julge seda riski võtta. Vaadake olid olümpiamängud.  Island mängis hästi käsipalli ja nii väikese riigina said nad võistkondlikul alal kaheksa hulka. Me tahame korvpalli, võrkpalli, jalgpalli, kõike mängida…. inimesi lihtsalt ei jätku. Siis jääb keskpärasus igal alal. Üksikud mängijad on tipud aga meeskondade jaoks inimesi ei jätku.
Praegu paistabki nii, et ühelt poolt on meile rahvusriik oluline, teisest otsas rahvas jookseb laiali. Siis peab keegi ju asemele tulema. Kas praegusel ajal on rahvusriigil üldse tulevikku. Kui tahame veel ka rikkust saavutada… kas rikkus ja rahvusriik käivad üldse kokku?
Ma ei tea, tuleb mingi tõsine ühiskondlik kokkulepe teha, või midagi sellist. Sellise jutu peale poliitikud muidugi ärrituvad. Ma ei tea, kas see on üldse tänapäeval võimalik. Iirimaa sellega tegeles, aga seal oli hoopis teine olukord.

Praegu on põhiline probleem selles, et inimesed lähevad ära sellepärast, et mujal on suurem sissetulek.

Ja suuremad võimalused. Kuigi alati need võimalused ei realiseeru, sest minnakse ikkagi teise keskkonda.

Jah, aga inimene peab ära proovima. Selleks, et praegu kõrgemat sissetulekut saada, on lihtsam liikuda horisontaalselt. See tähendab, mitte et ma teen oma ala, täiustan ja üritan oma toodet või teenust kallimalt müüa, liikuda väärtusahelas ülespoole, vaid lihtsam on liikuda horisontaalselt. Nii nagu ehitustööline või koristaja liigub siit Soome tööle. Ma ise liikusin ka horisontaalselt teisele turule. Kuigi ma õppisin ka ümber ja rohkem aega veedan tegelikult Eestis. Aga põhimõtteliselt on lihtsam praegu oma valdkonnaga liikuda horisontaalselt. Nii kui üle piiri astud, on kohe enamuses valdkondades sissetulek kõrgem. Ja siis tekibki väga suur kiusatus horisontaalselt liikuda, mitte järk-järgult üles. Seda piirata ei ole võimalik.
Kõlab nukralt.
Kõlab nukralt jah, aga mis teha. Loodusseaduste vastu ei saa.
Kuidas seda parandada saaks?
See on jälle selline jutt, millest võiks seitse intervjuud teha. Kui eesmärk oleks siin rahvaarvu säilitamine, oleks kõige lihtsam piirid kinni panna….

Seda vist tänapäeval ei tehta…

Ei tehta õnneks jah. Ega ei olegi väga suurt sanssi nendes mängureeglites, mis praegu on. Kindlasti on mingid mudelid olemas, aga see on keeruline. Mõneti on see ajalooline paratamatus. Kui mõelda, millal Saksamaa ühendati ja millal Itaalia ühendati. Natuke üle saja aasta tagasi.  Varsti on üks ja sama Euroopa.

Küsin siis parem Eesti majandusest, kuigi see vist ka ei tule rõõmus jutt.
(Naerab) Et mu vastused ei sobi?
Sobivad küll. Lihtsalt püüaks positiivsemasse võtmesse selle intervjuu viia.

Ma olengi positiivne. Kuigi, kui hakkan rääkima, siis üteldakse, et olen pessimist. Kui 2006. hakkasin rääkima kriisi tulekust sõimati mind toona pessimistiks. Kui tagantjärgi olen vaadanud oma sel ajal kirjutatud jutte ja arvutatud numbreid, siis…kahjuks olin optimist.

Sama oli eurole üleminekuga. Ma ennustasin, et vajaminevad garantiisummad on numbes poole väiksemad, kui need mis meil täna välja tuleb käia. Tõenäoliselt see Euroopa integreerumine läheb palju kiiremini, kui arvame. Selleks ei lähe sadat aastatki.
Kuhu me loogiliselt võttes peaksime siis Eestis teel olema?

Kui loen Eesti ajakirjandust, siis tundub, et Eesti riigi eesmärk on tasakaalus eelarve.
Seda tundub vähe olevat.

Jah, see ei ole eesmärk, mille pärast hommikul rõõmsa tujuga üles tõusta ja tööle minna. Oli ju ka eesmärk viieteist aastaga sinnasamusesse.

See vist väga ei õnnestunud.
No aega veel on (naerab).
Sinna me vist siiski ei jõua. Või jõuame?
Naerab.

Kui tavainimene peaks mõtlema riiklikult, kas ta pigem peaks säästma või kulutama?

Ei ole vastust sellele küsimusele. Osa säästavad, osa kulutavad. Kui kõik säästavad on häda, kui kõik kulutavad, on jälle häda. Sakslased on väga säästlikud inimesed. Töötavad korralikult, tublilt ja süsteemselt ning säästavad kogu aeg. Säästud on vaja ju kuhugi panna. Siis pannakse need sellistesse riikidesse, kus avastatakse mingi aja pärast, et oi-oi-oi, laenusaaja ei jõua tagasi maksta. Seejärel kirjutatakse osa nendesse maadesse läinud säästudest maha ja mõeldakse, et oleks võinud ikka ise tarbida, mitte laenu anda. Selline lihtsustatud näide.
Mida peaks üldisemal tasandil pensionitega tegema – üks võimalus on hakata võitlema ühise pensionisüsteemi eest Euroopa Liidus, nagu olete välja pakkunud. Teise võimalusena olete maininud, et Euroopa konkurentsivõime säilitamiseks peaks igaüks jõukohast tööd tegema, kuni jalg kannab. Milline lahendus paistab praegu kõige mõttekam või kõige realistlikum?

Minu meelest on praegu väga ülekohtune süsteem. Euroopa Liidu vundament on kaupade, tööjõu ja raha vaba liikumine, eks ole? Me oleme ise sellele alla kirjutanud EL astudes, et toimib tööjõu vaba liikumine. Ehk et mis me siis ikka kurdame, kui ise oleme selle poolt hääletanud, et inimesed saaksid siit ära minna. Tegelikult olime ju nukrad, et Saksamaa ei võtnud meie töötajaid kohe, vaid oli vist alles eelmisel aastal, kui ta oma turu Ida-Eurooplastele avas. Tegelikult peaks ütlema sakslastele aitäh. Oleks Soome samamoodi teinud, oleks veel parem olnud. Oleks saanud aega oma majandust arendada.

Kui me täna oleme olukorras, kus kindlasti juba kümme protsenti töövõimelisest elanikkonnast ei tööta Eestis, siis võime öelda, et need kümme protsenti on kindlasti kõrgema sissetulekuga, kui keskmine palk. Nad tõenäoliselt saavad kaks Eesti keskmist palka ja võivad veel rohkemgi saada. Siis praktiliselt 20 protsenti pensioniraha on meie jaoks läinud.
Nad hakkavad pensioni välismaalt saama.
Jah, aga nad hakkavad pensioni saama 20, 30 või 40 aasta pärast. Oleneb, kes kuidas. Need, kes täna pensioni saavad, nende pensionid on ju kohe madalamad. See loob väga ebavõrdse olukorra nende vaeste riikide osas, kelle kodanikud läksid välismaale tööle. Ehk siis ääremaalt tõmmatakse väljakoolitatud inimesed ära ja nemad maksavad pensione sealsetele kohalikele inimestele.
Kas on üldse mõtet Eestis pensionisammast koguda.
Eks ikka midagi tuleb pensioniks kõrvale panna.
Aga inflatsioon sööb seda ära?

Jah, inflatsioon sööb seda. Ma usun, et nii hullu inflatsiooni ikka ei tule, kui nõukogude aja lõpus oli. Midagi peab alati natuke hinge taga olema.

Kuigi seda, mis pensionisambasse koguneb, tundub vähe olevat. Eriti kui inflatsioon samuti seda veel sööb?
Ega selle kogumisega rikkaks ei saa. Arvata, et see kõik probleemid lahendab – ei lahenda. Arvestama peab sellega, et tuleb kauem tööd teha ja …tuleb kartulid maha panna. Meil on maad siin Eestis küll, kus saab kartulit ja porgandit kasvatada, mis siin ikka häda on. Töö on tervislik, toit tervislik ja kulud väikesed. Hea tegevus pensionipõlves. Kasvatada puuvilju, juurvilju.

Kõige tähtsam pensionisammas ikkagi on muidugi lapsed. Ega muidu ei saa.

Ja kui lapsed välismaale lähevad?

Siis saadavad pakikesi.

Neile, kes täna suurele peatselt saabuvale tulevikurikkusele loodavad, võib meelde tuletada Indrek Neivelti suu läbi ajaloolist tõdemust, et siin maanurgas pole Lääne-Euroopa mõistes kunagi väga jõukalt elatud.