Maaleht 3.jaanuar 2013

Mõeldes alanud aastale on selge, et meid mõjutavad suuresti sündmused Euroopas. Kuidas saavad kriisiga hakkama Itaalia ja Hispaania? Kuidas käitub edasi Euroopa Keskpank? Kas Kreeka majandus stabiliseerub või langeb edasi? Kuidas saab hakkama Prantsusmaa? Mida tähendavad valimised Saksamaal kogu Euroopale? Kuidas ja kui kiiresti toimub võimu tsentraliseerimine Euroopas?

Eestis pakuvad kõige enam arutlust kaks teemat: kuidas lähevad kohalikud valimised ja kas praegune koalitsioon peab vastu või on oodata selle lagunemist. Need on küsimused, millele vastused meie elu uuel aastal lühiajaliselt enim mõjutavad.

Stagnatsioon Euroopas jätkub ja analüütikute konsensuse järgi majanduskasvu pole 2013. aastal mõtet oodata. Minu arvates ei maksa majanduskasvu puudumist Euroopas üledramatiseerida.

Ei saa vaid paremaks minna

Euroopal on praeguse taseme hoidmine tänapäeva globaalses konkurentsis juba suur saavutus. Ei saa ju kaugushüppajalt, kes kaheksa ja pool meetrit hüppab, nõuda, et ta iga aasta kaks-kolmkümmend sentimeetrit juurde paneb. Vahel on ka samal tasemel olemine suur saavutus, milleks tuleb palju asju teistmoodi teha ja kõvasti tööd teha.  Selline pealtnäha paigalseis Euroopas aga ei tähenda, et Eesti majandus ei või kasvada. Küll aga tähendab see kõikidele tootjatele hinnasurvet, sest kui turg ei kasva, kasvab konkurents ja sellega seoses ka hinnasurve.

Meie elektrihinna tõus on siin justkui teiselt planeedilt ja meie konkurentsivõimele kindlasti kaasa ei aita.

Pigem näitab see segadust Euroopa Liidus. Elektri hind peab olema sama kõrge kui mujal Euroopas. Selleks, et ei oleks ebatervet konkurentsi erinevate riikide vahel. Samal ajal on tulenevalt meie suuremast  kaugusest Euroopa keskusest meie transport keskusesse kõige kallim. Siin ei ole võrdsus printsiibiks. Ja oma lennufirmale aastas kümmekond miljonit eurot peale maksta ei tohi. Küll aga on Euroopas miljardeid raudtee ehitamiseks. Või miks on meie viletsatel maadel põllumajandustoetused väiksemad kui oluliselt  viljakamate maadega Lääne-Euroopa riikides?

Seda nimekirja ebaloogilisustest võiks jätkata.  Ajalugu on näidanud, et mida rohkem on näiteid sellisest ebaloogilisest majandamisest, seda vähem see süsteem vastu peab.  Euroopa nn. võlakriis ei ole tegelikult mitte põhjus vaid tagajärg. Põhjused on palju sügavamal ja palju mitmekülgsemad. Ja seni kuni ei tegeleta põhjustega vaid “võidetakse aega”,  probleemid ainult süvenevad. Aga Euroopas on rikkust palju ja selline venitamine kestab veel kindlasti 2013. aastal ja miks mitte ka veel kolm või viis aastat. Kuhu me selleks ajaks välja jõuame pole mõtet ennustada, sest suunda ega eesmärki ei ole. Iga riik kisub vaid tekki enda poole ja nn. Euroopa asja aetakse vaid niipalju kuipalju on hädavajalik süsteemi elushoidmiseks. Ideedest ei räägita enam kuigi palju. Jäänud on vaid pragmatism.

Toimub trendide murdumine

Kui me ennustame tulevikku, siis eeldame seniste trendide jätkumist. Kui me aga vaatame viimasel neljal-viiel aastal toimuvat, siis võime pigem öelda, et toimub trendide murdumine.

Majanduskasvul  baseeruv süsteem tõrgub töötamast. Vaatamata riikide poolt võetud suurtele võlgadele Euroopa majandus ei taha kasvada. Sest nõudlus ei kasva. Nõudluse kasvu ei ole peamiselt seetõttu, elanike arv ei kasva ja olemasolev heaolu on võrreldes muu maailmaga väga kõrge.

Vaatamate pidevale kärpimise ja  püksirihma pingutamise juttudele kasvavad paradoksaalselt riikide võlad ja ka … inimeste vööümbermõõt.  Arenenud maade üheks olulisemaks probleemiks on saanud ülekaalulisus, mis tekitab omakorda terviseprobleeme ning koormab tervishoiusüsteemi ja selle kaudu meid kõiki.

Tuleme majanduskasvu juurest olulisema ehk inimese juurde. Inimeste eluiga kasvab ja see on ka üheks põhjuseks, miks on iive Euroopas positiivne.

Kahjuks ei näita iive lõplikku tõde, sest eluea pikenemine parandab iivet. Parim näitaja sündivuse kohta on ikkagi mitu last on ühe sünnitusealise naise kohta. Ka Eurostat ütleb, et minimaalseks näitajaks, et toimuks rahva “taastootmine” peetakse kordajat 2.1. Kui me vaatame Eurostati tabelit, siis selgub, et viimase kümne aasta jooksul on see koefitsent olnud suurem kui 2.0 ainult mõned aastad Prantsusmaal, Iirimaal ja Islandil. Seejuures üle minimaalse vajaliku ehk siis rohkem kui 2.1 on kõikidest Euroopa riikidest olnud vaid Islandil kolm aastat. Eestil on see näitaja viimastel aastatel olnud 1.5-1.6 ehk siis veerandi võrra vähem kui oleks vajalik. Euroopa riikide hulgas on ainult ühel väikeriigil olnud tegelik sündivus suurem kui minimaalselt vajalik. Teised riigid elavad kõik immigrantide arvelt. See süsteem, mida me Euroopas täna viljeleme, ei ole ju jätkusuutlik.

Kas me täidame põhiseadust?

Osalesin detsembri alguses Presidendi Kärajatel ja imelikud mõtted tulid pähe. Me valmistume ette selleks, et tulevikus on Eestis vähem inimesi kui praegu ja saame aru, et peame veel kärpima. Kärpima koolivõrku. Liitma valdasid. Kärpima haiglavõrku. Kärpima ja kärpima. Sest mis sa ikka saad teha kui meie sündivus on madal ja lisaks lähevad inimesed siit ära. Soome tööturg on meile lahti olnud ainult veidi rohkem kui kuus aastat, Saksamaa oma poolteist aastat. Suure tõenäosusega võib väita, et samade trendide jätkumisel läheb lähima kümne aasta jooksul Soome ja mujale Euroopasse tööle suurusjärgus sada tuhat inimest.

Mis saab siis meie sotsiaalsüsteemist? Kes hoiab lahti teed ja kes hoiab soojas muuseumid. Ja kas sellise rahvastiku liikumise tulemusena kümne aasta pärast meile kahekümneks aastaks kinnisvara laenu veel antakse?   Sest ka kinnisvara turg töötab kasvule.

Rahvastikuteadlased kasutavad viimase kahekümne aasta rahvastiku muutustes rääkides üha rohkem ja rohkem võrdlust Põhjasõjaga, katkuga või Teise Maailmasõjaga koos küüditamistega. Koledad võrdlused. Aga tundub, et meile eestlastele see tänane süsteem, mis on kombinatsioon demokraatiast, liberaalsest vabaturu majandusest koos  “tööjõu vaba liikumisega rikkamatesse riikidesse” ei sobi.  Jüri Raidla tuletas meile samas Kärajatel meelde põhiseadust ja selle mõtet.  Esimene paragrahv ütleb, et Eesti on iseseisev ja demokraatlik vabariik. Preambulas on öeldud, et Eesti riik “peab tagama Eesti rahva ja kultuuri säilimise läbi aegade”.

Kakskümmend aastat on näidanud, et kui ei juhtu ime, siis praeguse süsteemi ja trendide juures me püsima ei jää. Me ei suuda täita meile põhiseaduse preambulas pandud eesmärki. Kui eesmärki ei ole võimalik täita, siis on kaks võimalust. Kas muuta eesmärki või teha midagi teistmoodi. Kolmas võimalus on jaanalinnu kombel pea liiva sisse peita ja jätkata samamoodi ning olla kümne aasta pärast veelgi hullemas olukorras.

See ühiskonna mudel, mida praegu Eestis ja Euroopas viljeletakse ei ole jätkusuutlik. See peaks selge olema. Eriti keeruline on see väikestele ja vaestele Euroopa Liidu riikidele nagu Eesti, Läti ja ka Leedu.

Uus maailm alaku igaühest

Meie põhiseadusest tulenevad ülesanded on oma vastandlikkuses võrreldevad Estonian Airile pandud ülesannetega. Tuletan meelde, et Estonian Airilt nõudsime me lendamist igasse Euroopa suurlinna ja kasumi teenimist. Veidi aja pärast selgus, et mõlemat ei saa. Kas poleks aus enda käest küsida kumb on meile tähtsam kas praegune mudel koos tööjõu vaba liikumisega või rahva ja kultuuri säilimine? Ja kas ka Euroopa ei peaks oma väärtusi ümber hindama?

Esmapilgul tundub, et aasta alguse peokõne asemel sai sellest väga pessimistlik lugu. Kui aga mõelda positiivselt siis ei taha me ju muutuda “ülekaalulisteks lastetuteks vanainimesteks” . Muutus peab algama meist igaühest ja mida varem seda parem. Lubatud maailma lõpp jäi ära aga vana maailma asemel uus maailm võiks tulla küll. Ja uus maailm algab meist endist, mitte Kreekast või Prantsusmaast.