Juhtide valikust ajendatuna Sirbi saagast.

Ilmunud Maalehes 28.nov. 2013

Ma ei hakka hindama, kas ajalehe Sirp ümber toimuv on tragöödia või komöödia – hinnang sõltub eeskätt ikkagi vaatajast.  Käesoleva kirjutisega üritan ma mitte tegeleda tagajärgedega, vaid  põhjustega.

Meil on ainult korra nädalas ilmuv väike aga meie riigi ja kultuuri seisukohalt ülioluline ajaleht. Sellel ajalehel on peatoimetaja, juhatuse esimees ja nõukogu esimees. Ja siis minister üle kõikide vaheastmete tegeleb kaadriprobleemidega ja tegeleb töötajate palkadega. On olemas juhatuse esimees ja nõukogu esimees aga nemad on nagu marionetid kogu selles mängus.  Siis tuleb mängu peatoimetaja kohusetäitja, kes keerab kõik asjad tagurpidi ja lahkub nädalapäevad hiljem. On elementaarne juhtimise praktika, mille järgi juhi kohusetäitja ei tee suuri muudatusi, vaid hoiab lihtsalt asjad käigus, kuni selgub uus juht. Uus juht esitab oma nägemuse, mis arutatakse läbi ja alles siis asub juht uut plaani ellu viima. Selline on juhtimise hea tava. Aasta on 2013 ja meil toimub kõik vastupidi. Groteskseks teeb selle veel asjaolu, et viimase kahekümne aasta jooksul on juhtideks õppinud kümneid tuhandeid inimesi. Ning tulemus on see, mida me praegu näeme.

Probleem on palju sügavam

Minu arvates on meie juhtimise probleem palju sügavam.  Ma kordan oma mõtet, mida me esitasin enne kohalike omavalitsuste valimist ja mille teesid on ka minu blogis kirjas.

Nimelt valitakse  meie tänased riigi juhid inimeste seast, keda on umbes kümme korda vähem kui oli kolmkümmend aastat tagasi. Riik on meil niigi imepisike ja me oleme  valikut veelgi vähendanud.

Samas on liidrivõimetega inimeste osa ühiskonnas sama. Kui me võrdleme ennast oma põhjanaabrite soomlastega, siis on  meie valik, arvestades meie rahvaarvude erinevust, vähemalt neli korda väiksem. Ehk oma liidreid valime me neli korda väiksema valiku seast. Aga ka Soome on ju väikeriik. Tõenäosusteooria järgi on Soomes igal ametikohal võimekam inimene kui meil.  Harva võib esineda vastupidine olukord. Ei ole kusagil tõestatud, et eestlaste seas on liidrivõimetega inimesi rohkem kui näiteks Soomes või mujal.

Kust tuleb kümnekordne erinevus juhtide valikus võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga?

Tänapäeval  on võimekatel inimestel võimalused töötada erasektoris või ka välismaal. Seda ei oska koefitsentidesse panna aga kolmkümmend aastat tagasi olid piirid kinni ja eraettevõtlus puudus. Teiseks on täna inimesi  umbes kümnendiku võrra vähem. Kolmandaks on mitte-eestlaste osalemine avalikus elus väga väike võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga. Siit kokku tuleb umbes kümnekordne erinevus. Ehk siis inimeste hulk, kust juhid valitakse, on umbes kümme korda väiksem kui kolmkümmend aastat tagasi. On selge, et seetõttu satub juhtideks palju inimesi, kes ei peaks seda tööd tegema. See ei tähenda, et nad oleks halvad inimesed. Lihtsalt igaüks ei sobi juhiks.

Peaaegu kümnekorde erinevus tuleb sisse ka kui võrrelda parteide liikmete arvu. Nõukogude aja lõpus oli kommunistlikus parteis peaaegu sada tuhat inimest. Täna on suurematel parteidel liikmeid üle kümne tuhande. Kui kaks parteid teevad koos valitsuse, siis on parteiliikmetest  juhtide  valik viis korda väiksem kui oli nõukogude ajal. Aga isegi maavanemaks saavad täna ainult parteilased ja parteistamisega on jõutud juba ka haiglateni. Nii nagu nõukogude ajal.

Ma ei ütle oma selgituses, et meie juhtide tase on viis või kümme korda kehvem kui kolmkümmend aastat tagasi, vaid seda et juhtide valik on viis kuni kümme korda väiksem. Aga sealt tuleb tõenäosus kuipalju juhte on vajalikul tasemel ja kuipalju mitte.

Ja siin on minu arvates peamine probleem: inimeste hulk, kust valitakse juhid on väga väike ja ametikohti on liialt palju. Meil on väikeriigi kohta liiga kallis juhtimisaparaat.

Kuidas on seda võimalik parandada? Vastus on lihtne: suurendada võimalike juhtide valikut ja vähendada ametikohtade arvu. Selleks, et tõsta juhtimise kvaliteeti, peaks praktiliselt kõik ametikohad avalikus sektoris olema apoliitilised. Kogu riigi peale peaks saja viiekümnest parteilisest ametikohast  piisama.  See oleks maksimum. Ülejäänud kohad peaks olema apoliitilised.  Inimesed võivad olla erakondade liikmed aga nad peaks olema lojaalsed oma asutusele ja oma ametile mitte parteile. Ning teiseks peaks vähendama igasuguseid juhtimise tasemeid ja nõukodasid ning sihtasutuste hulka.

Kas ühest ei piisa?

Kas Sirbi sugusel ettevõtmisel on vaja nii nõukogu esimeest kui ka  juhatuse esimeest, kui neist tegelikult  asja ei ole? Kas ühest tugevast isikust ei piisaks? Selliseid küsimusi  võiks esitada paljude asutuste kohta.

Oleme viimased aastad  liikunud risti vastassuunas: rohkem erinevaid sihtasutusi,  kus igaühel on oma nõukogu ja juhatus ning parteilaste edutamine erinevatele ametikohtadele. Sest kõik aktiivsemad erakondlased peavad ju mõne sihtasutuse või muu avaliku sektori asutuse nõukogus olema. Samal ajal räägivad parteijuhid kui pikk on  nende pink. Aga siis kui juhtide nimetamiseks läheb, siis ei ole kedagi võtta.

Meie praegune tee sundparteistamisega  vähendab juhtide valikut ja halvendab juhtimise kvaliteeti. Väikeriigina peaks me juhtide valikul olema eriti hoolikad ja vaatama, et valik oleks võimalikult lai.