Euroopa Parlamendi valimiskampaania on täies hoos ja reklaamide nägemine positiivseid emotsioone kahjuks ei too. Nagu meil on tavaks kujunenenud, ei räägi keegi tegelikest probleemidest, vaid ikka sellistest mugavatest teemadest. Tuletagem näiteks meelde reklaame maksuvabadest reedetest. Tulumaks on langenud aga käibemaks tõusnud. Kannatajateks on siin madalapalgalised, kelle õlgadele on suurem koormus langenud. Või lubadus vabastada maamaksust. Maamaks on üks pikema ajalooga makse maailmas ja ilmselt kõige õiglasem maks. Me kõik maksame ärajäänud maamaksu võrra justkui vähem makse aga tegelikult ei ole asi sugugi nii ilus kui paistab. Kellegilt tuleb ju see saamatajäänud maks võtta, sest ega valitsemiskulud ei ole langenud. Selle vabastuse tegelikeks võitjateks on Tallinnas elavad majaomanikud ja kaotajateks kõik teised.
Nende näidete järgi peaks ma olema väga rahul viimase kümne aasta arengutega: tulumaks on langenud ja maamaksu pole üldse. Minusuguste maksukoormus on langenud aga ma pole ikkagi rahul. Miks? Põhjus on väga lihtne. Meie maa jookseb inimestest tühjaks. Niiviisi jätkates ei ole meil paarikümne aasta pärast ei töötajaid ega ka tarbijaid. Ja oma maksumuudatustega oleme me sellele viimase kümne aasta jooksul pigem kaasa aidanud. Seepärast on arusaadav, et paljud välisfirmad on lahkunud või lahkumas. Sest äri on ikka kergem teha seal, kus turud kasvavad või nad vähemalt ei kahane. Aga kui siit lahkuvad inimesed ja investeeringud, siis ühel hetkel võivad kõik protsessid muutuda pöördumatuteks.
Valimiskampaaniates toimub jällegi vastandamine ja hirmutamine. Lugupeetud parteid võiks juba täiskasvanuks saada ja sellest üle olla. Julgeolek on tähtis küsimus aga mitte peamine. Sest kui sündimus on madal ja lisaks lahkuvad siit inimesed, siis keda või mida need saabunud sõjaväelased näiteks kümne aasta pärast turvavad?
Seetõttu peaks nende valimiste peateema olema tööjõu vaba liikumine ja sellest tekivad sotsiaalsed probleemid. See on teema, mida tuleb arutada just Euroopa Parlamendis. Seda ei ole mõtet arutada Tallinna või Pärnu volikogus. Riigikogu saalis peaks seda teemat iga aasta vähemalt mitu päeva arutama. Aga ilmselt on Euroopa Parlament parim koht sellise teema üles tõstmiseks
CEED Instituut, mille programminõukogu liige on mul au olla, sai just valmis raporti tööjõu vabast liikumisest Ida-Euroopa riikides. Soovitan kõikidel Euroopa Parlamendi kandidaatidel seda lugeda. Selles analüüsis on näha, et me ei ole oma probleemides üksi ja liitlaste leidmine ei peaks keeruline olema. Samuti tuleb välja paradoks, et need riigid, kes saavad tööjõu vabast liikumisest kasu, oleks valmis seadma tööjõu vabale liikumisele piiranguid. Meiesugused riigid, kes sellest kaotavad, on igasuguste piirangute vastu. Kas see pole paradoks?
Analüüs toob välja ka tõsiasjad, et inimeste tagasitulek on loodetust väiksem ja et Ida-Euroopa maad ei ole immigrantidele atraktiivne piirkond. Me võime siin ju vahel diskuteerida, et kutsume inimesi mujalt. Paraku näitab karm statistika, et Ida-Euroopa riigid ei ole immigrantide jaoks piisavalt huvitavad. Ehk kokkuvõttes on teema oluliselt tõsisem kui me oleme seda seni arvanud. Aga õnneks ei ole me selles probleemis üksi.

Loe lähemalt:http://ceedinstitute.org/report/1798